PÖFF 2018 soovitused (7.)

Tänasega tõmban omapoolse joone alla. Nüüd olen ühte rubriiki koondanud filmid, millede edasist edu jään huviga omaette jälgima. Minu filmipäevikus on lisaks kümmekond filmi, mis linastuvad ka PÖFFil ja millele olen andnud väga kõrge hinnangu. Pealegi ma ei ole ju siin käsitlenud üldse neid filme, mis on tähelepanuväärsed just filmikunsti väljendusvahendite, uudse lähenemise või mõne muu asjaolu tõttu. Veelgi rohkem on filmipäevikus aga neid häid filme, mida PÖFF ei näita ning mida vaevalt eesti tava- või festivalivaataja üldse kunagi näeb. Selles valguses mul ikka hullupööra vedas, et sain endale sellise suurepärase filmisuve. Nende filmide vaatamise puhul tuli mul mõnikord neti teel suhelda "kaaskannatajatega". Huvitav oli jälgida, kuidas inimeste maitsed, arvamused ja elust arusaamised on erinevad. Näiteks üks PÖFFil linastuv film, mille tutvustus avaneb pealkirjale klikkides.

Majake teeservas / Waiting on the Road

Brasiilia

Kirjutasin juuli keskel oma filmipäevikusse ja saatsin ära midagi sellist: "Väga hea jutustamise oskusega autor. Ta räägib pildi ja heliga. On näitlejad, kes mängivad tegelasi, aga ega eriti ei näitle. See ei häiri režissööri ja mind, vaatajat. Sellest tekib mingi tinglikkus, stilistiline võte, mis aitab vaatajal paremini mõista, millest tahab autor rääkida ja mille pärast. Väga tugev film."

Samas on seda filmi vaadanud üks teine vaataja: "There is no tension in this film, it feels theatrical to me. At times fun and funny, but quite repetitive. And that whole Lolita vibe? God, no. Such an old man should never approach a child like that. This is quite a depressing watch for a feminist. I like the final scene, I only wish the girl were on that car roof, too."

Kolmas vaataja vastab teisele: "I thank you very much for your opinion about the film “Beiço de Estrada “. I’m not a personal advocate for the film, but I must  say that despite I also feel quite disturbed with that Lolita vibe, the film was depicting something cruel that indeed happened in many societies (including the European ones) that we consider despicable today. Criticizing that scenes for the pure act and not put into context  is like criticizing the cruelty to the black men in a film about slavery. Sorry, it is disturbing, but it really happened in the past and films like these are made to denounce it for it not be repeated.  Good that now we can fight against it. I think such scene is depressing to watch not only for feminists but for anyone else that is not clueless or sick minded nowadays. Films do have depressing parts, you know it. About the ending , I also wished a better end for the girl, but nowadays we see many film with not totally happy endings, that would be so previsible that is now considered boring. No harsh feelings, just my point of view too."

Neljas sekkub: "Audacious and provocative. Full of melancholy and irony. Covers strong topics. Again depicts relationship between perversive dominant men and exploitation of women. Film lacks originality and become too sweet & soft near the end. Finale is unremarkable."

Filmivälisena. Küll ma tunnen puudust aastatetagusest erinevate blogide kommentaari ruumidest, kus esitati huvitavaid arvamusi ühele või teisele nähtusele. Selles filmikeskkonnas tundsin üle aastate sama tunnet ja jään seda igatsema.

Ma käisin viimati kinos vast kakskümmend aastat tagasi. Kindlasti pole ma käinud üheski kaasaegses kinos. Siit ka minu tegelik filmidest kirjutamise põhjus. Kui teil on minu vanuseklassi emad-isad või vanaemad-vanaisad, kinkige neile mõni PÖFFi kinopilet. See suhtumine, ah, mis nüüd mina - kino on noorte inimeste värk on väga levinud. Kui nad isegi filmist täit elamust ei saa, siis las imestavad vähemalt seda, et kinos on nüüd pehmed toolid.