Mul on pidevalt meeles, et mõistmiseks vajame mälu. Nüüd on sedaviisi, et mälu ei ole. Personaalset mälu. Kusagil siin, ajaveebis, kirjutasin kunagi tüdrukute kaklusest. Tagasisidena sain teada, et minu naiivne ettekujutus "roosadest" tüdrukutest on olnud sügavalt ekslik. See oli mulle õppetund feminiseeruvas maailmas.
Hiljuti sain seda uut maailma veelgi enam tundma õppima tänu ühele külalapsele. Tore tüdruk, seitseteist. Rallib ringi meestega 25 ja rohkem, 30+. Küsin, kus ema-isa. Isa teadagi, kus - pole. Ema, 35+, ehitab oma elu mehega number X+. Tüdruk ise elab üürikorteris vanema(!) õega, kellel elukaaslane number Y+. Tulevat odavam.
Selle seitseteist tüdruku sõbranna on 19+. Tore tüdruk. Õpib autoremondi lukksepaks. Visatakse koolist välja. Sest pole leidnud endale praktika kohta. Oma provintsilinnas on ta läbi käinud kõik võimalikud töökohad. Meil pole eraldi riietusruumi. Meil pole naiste tualetti. Sedaviisi. Alates 13+ oli lastekodus. KOV täitis oma kohustuse, andis lapsele elamispinna. Sinna kuhu tüdruk (peale isegi meeletut alkoholi kogust) ei taha jalga sisse tõsta.
Kolmas tüdruk. ? vanuses. Pärast mõistusevastaseid ületunde supermarketi kassas teab, et saab kaheksa vaba päeva. Saab takistamatult viina juua. Mõnus.
Mingi laul ütles, et peatage see planeet. Ma tahan maha minna.
Olin kõvasti hädas ühe oma külalapsega. Reetsin ta, kirjutasin sellest. Siga olin, pöördumatult. S. 1991-2017.
Meil olid selle noore mehega mõned ühised laulud. Vaatamata vanusevahele. Ta on edasi kusagil nendes lauludes. Enne mind. Ülalkirjeldatud tüdrukuid proovin mõista. Täiesti uus teema. Ei mõista. Andke andeks, tüdrukud.S-i mõistsin. Teid mitte. Püüan.
Postitused
42 kommentaari:
Sa oled siin varem kirjutanud mehelikkusest ja naiselikkusest. See oli armas vaatenurk, mida tänapäeval on väheks jäänud. Antud juhul mõistmisele see ei pruugi kaasa aidata. Soovitan nende tüdrukute mõistmiseks mitte mõelda nendest alustuseks nagu tütarlastest, vaid nagu lihtsalt inimestest. Tüdrukud on poistest mõnevõrra erinevad, aga need erinevused on tegelikult teinekord indiviiditi väga väikesed. Minagi naisena olen tunnetanud ennast suurema osa elust mitte tüdrukuna või naisena, vaid inimesena.
Teine asi on muidugi see, et kõiki inimesi ei olegi (iseenda nahas olles) võimalik mõista. Ei mõista mina kõiki naisi ega ka kõiki mehigi mitte.
Njah.
Ja mina stressan (ja laps (15, tüdruk) stressab), kui mata kontrolltöö ei ole viis.
Mis siin mõista on, 25 ja 30 on mehed. Hoolitsevad. Kuni enam ei hoolitse. Aga varem pole keegi üldse hoolitsenud, ka see ajutine tähelepanu on parem kui see, kui seda iial pole. Ta on tahetud. Teda hinnatakse. Mis sellest, et ainult noore suguelundina - kui teda iial MITTE ÜHESKI valdkonnas hinnatud ei ole, on ka see midagi väärt.
Oma tutvusringkonnast üks naine, kes on pidevalt üksik ja hädas halbade meestega. Ja minu kaaslane ütles ühel hetkel, et - aga mis tal muud teha on? Ta on ise oma elu elanud oma valikutega selliseks, et head mehed teda ei taha. Ja siis ta proovib järjest iga halba ning veendub järjest rohkem, et kõik mehed on sead. Sest ta ei taha muuta oma valikuid, ehk isegi ei teadvusta endale, et nende valikute tulemusel ta heade meeste standardit ei ületa.
Kõige hullem on minu jaoks see kui tajun, et minu külalapsed (poisid) ei tahagi neid tüdrukuid kasutada suguelunditena. Mingi minu poolt juhatatud teekonna läbinuna, näen, et abstraktselt poisid tahavad neid tüdrukuid hoopis kaitsta selle eest, mida poisid tahavad. See ongi kõige raskem.
Tõepoolest, Lendav, tahan näha poisse ja tüdrukuid eelkõige inimestena. Ja tunnistan, ei õnnestu. Täna, see viimane, kuusteist(!!!). Küsin, kas ema-isa teavad, kus sa oled? Jaaaah, tuleb vastus. Metsa sees, mingi üksik vanamees. Jaaaaah!
Mõistan Kauri. Just seda pean silmas. Kuigi, jama tuli hiljem. Mäletan, et olin köögi akna peal siis kui ta läks oma esimesele peole. Olin valmis selle poisi, kes ta koju saatis rebima tükkideks. Selle asemel jooksin kähku teki alla, et tütar aru ei saaks, et teda jälitan. Andke mulle mulle hoopis kooli hindeid !!! Isana on see mulle mõistetavam. Täiskasvanud tütarde isana näen, kui palju jama, mida ei mõista.
Mõni võib küsida - kuusteist !!! Kunagi proovisin. Kirjutasin, helistasin. Sittagi. S lõpetas oma elu. Ei läinud kellelegi korda.
Hähh.
Ma olin ka selline äravisatud tydruk.
Poisse ei huvitanud, milline INIMENE ma olin, neid huvitasid mu ilusad sõbrannad. Enne näolapp ja suguelund, keda see linnu aru huvitab. Ka tänapäeval ei ole see teisiti. Yhiskond EI NÄE tydrukutes inimesi, vaid noori, pehmeid naisisikuid. Kes on kõigile meele järele, leebed, lahked, abivalmid ja mõistvad, aga tautoloogiana seeeest nii, nii vooruslikud. Tydruk ei tohi olla tark, enesekindel ega mõnikord vajadusel kuri. Aga. Aga kui ta meeste, sorri, yhiskonna soovidele järele annab ja ongi kõigi vastu hea ja lahke, ongi tal hoora silt kyljes ja loomulikult viisakasse seltskonda tal asja enam pole. Meil on ikka veel meestele ja naistele erinevad moraalid.
Mul on 2 tytart ja 2 poega. Vanim iseseisev tudeng, nooremad põhikoolilapsed. Ootan põnevusega, millal neil tekib esimene suurem konflikt minu inemise sisu teooria ja yhiskonna soopõhisuse praktika vahel.
No vot, mul jällegi on hulk kogemusi meestega, kes on inimesed, keda huvitavad teised inimesed (ka naissoost inimesed), kes näevad kaugemale kui ainult väline kest, kes tahavad ligimesi aidata, nende soost olenemata. Aga see sõltub väga palju sootsiumist, kuhu see satub, mõnes külas ei pruugi selliseid üldse olla, mõnes elab selline erakuna metsa sees, nii et ma saan aru, et mul on vedanud, et ma olen palju selliseid häid inimesi kohanud (ja üritan ka ise hea inimene olla, jõudu mööda).
Ja siin on väga selgelt see, et kui sa üles kasvades ei näe ühtki head inimest, ei oskagi sa ühel hetkel headusele reageerida, seda otsida ega ära tunda. Ja see on väga kurb. Lõpuks oledki kibestunud ja ei suuda kedagi usaldada, sest milleks. Ma ei tea, kas keegi HONYt (humans of new york) jälgib, aga neil oli hiljuti fotoseeria ja intervjuud Rwanda genotsiidi üleelanud inimestega, mis ajas mind nii mitu korda nutma, et ise ka ei usuks. Ja seal oli üks naine, kes ütles, et ta on lihtsalt otsustanud mitte kedagi enam usaldada, sest ta teab, kui kergesti inimesed, kes sinuga koos lõunat söövad, võivad nädala pärast sõna otseses mõttes su pere maha lasta ja su ema vägistada. Ja mingis kontekstis on see tõsi, ma ei saa öelda, et see pole nii, kui ta on seda kõike oma silmadega näinud ja kogenud. Ja mida me tegelikult teha saame? Ainult loota, et meie ja meie lähedased selliste inimestega kokku ei satuks - sest samas oli seal ka lugusid inimestest, kes panid oma elu ohtu, et "valest rahvusest" inimesi päästa. Head inimesed on ka olemas.
Ma OLENGI maalt pärit. Ja elukogemuse tõttu valisin suremiseks elukoha, kus lähimad naabrid on vintraudse laskeulatusest väljaspool.
See ei takista mind IRL viisakas ja hooliv isik olemast. Mul on nimelt õige mitu suht abitut lähedast hooldada ja nad hindavad hoolt ega kobise raasugi mu ebaordinaarse välimuse, elustiili ja tehnika yle. Sõbrannade meestel on muidugi hoopis teised lood ja laulud, aga mis siis.
See, et äkki ma mõtlengi üle. Just nimelt seksuaalsuse mõttes. Kinnitan, et minu külapoisid ei kasutanud neid tüdrukuid mitte mingil moel ära. Minu väärastunud ajus tekkis hoopis mõte, et tüdrukud oleksid soovinud tegelikkusest midagi enamat. Seepärast ütlengi, et ma ei saa tüdrukutest aru.
Poisid, sattudes eluga ummikusse, lõpetavad oma elu. Tüdrukud samas olukorras loobuvad väärikusest. See on nende viis enesetapuks.
Kaamos pani sõnadesse selle, mida mina ei osanud öelda.
Kaamos, tänan. Nüüd mõistsin, et nii ongi.
"Väärikus" on minu jaoks sisutu sõna. Sellele annab sisu su taust. Või miks yldse yldinimlikku tarkust ja vastutusvõimet tähendavat sõna kasutatakse eufemismina seksuaalsuse kohta? Kui naiste väärikus oluliselt erineb meeste kõikelubatavust sisaldavast väärikusest, siis ei ole tegu 21. sajandi mõistega. Moraali tingimustes, kus naine on passiivne oma vaba tahteta "võetav" ja mees piiranguteta vallutaja, ei looda iial terveid inimsuhteid. Tydrukud peavad teadma, et ka nemad on inimesena väärtuslikud, neil on õigus soovimatutest asjadest keelduda, ja kellelgi teisel ega kolmandal ei ole nende keha suhtes suuremaid õigusi. Paraku vanade soorollide sisse on kirjutatud palju nii enesestmõistetavat ebaõiglust isegi elementaarse igapäevaelu tasemel, mis me siis veel inimsuhetest räägime.
See Kaamose kirjeldatud "väärikusest loobumine" on tegelikult väärkoheldud isiksuse ennastkahjustav käitumine ja see vajab hoopis ravi ja isiksusehäiretega tegelemist pluss toetamist, mitte tõrjumist ja litsitamist. "Ohvriabi" on keskealistele ilmselt tundmatu sõna ja kui, siis paljude stigmadega kaetud.
Ja miks arvatakse, et poistel eluga ummikus olemine raskem on kui tydrukutel? Tänu soorollipõhisele kasvatusele on tydrukud vaoshoitumad "ära jookse, ära hyppa, ära tee, ole vait, sa oled ju tydruk", ja kaebavad vähem. Ja millest ei räägita, seda pole olemas.
Mustkaaren - ma olen nõus, tegemist ei ole muu kui enesekahjustamisega eelnevalt saadud traumaatilise elukogemise tõttu. Need tüdrukud vajavad abi, mitte lahterdamist, aga abiga on meil nagu on, polegi teist õieti.
Ei ole poistel raskem, ühtviisi hull on mõlemil. Lihtsalt surma peetakse lõplikuks, otsitakse "südlast", sest poissi, keda süüdistada pole enam, aga enese väärtustamisest loobunud tüdruku kohta kohta on ju nii kerge öelda, et "kes tal käskis litsiks/joodikuks/mehe peksukotiks hakata".
See on vale, väga vale.
Ma olen kindel, et nii sellest vähemalt siinsed lugejad ka aru saavad.
Tunnen Muskaarna jutust mingit etteheidet. Sul on kindlasti õigus. Pihtisin ise, et ei mõista tüdrukuid, kuigi püüan. Aja perspektiivis oleme siiski astunud suure sammu edasi sugude mõistmises. Kuid mõned asjad on vist muutumatud.
Küsisin ühe külapoisi käest, kes pikemat aega semmib tüdrukuga, kellel veel paar kuud jäänud täisealisuseni. Küsisin, et kas, mees, mõistad, mida teed - sul on ju perekond, armsad lapsed ja sedaviisi. Tuli välja, et tal puuduvad igasugused tunded plika suhtes. Tüdruk lihtsalt pipardab, ei anna kätte. "Aga ega ma ei jäta" on noor mees kindel.
Mis nüüd teha? Võtame kivid ja viskame? Ei sobi 21. sajandisse? Minu arvates hoopis igati normaalne, kuigi ehk samas inetu, amoraalne ja need muud hinnangud. Sotsiaalne suhtlus ja arusaamised ei suuda muuta madalaid=eluterveid instinkte. Me ei saa peksta palli kogu aeg vaid ühte väravasse - poisid ja mehed muutugu. Ei saa!
Kurat. Kui sa teaksid, kui palju meil on lapseeast alates käperdatud või vägistatud tydrukuid ja eluaegsete ka fyysiliste paranematute traumadega naisi, siis sa ei kiidaks "mehed ei saa ja ei pea muutuma". See on rõve suhtumine.
Ja miks võõrast noort plikat keppida tahtev abielumees nii normaalne tundub, aga vabaabieludes elanud, kuid MITTE selle kõrvalt ringi tõmmanud naistele kleebime aga silte?
Kusjuures minu põlvkonnas on see ilmselt tavaline. Kunagi saunas erinevate sõbrannade ja tuttavate naistega juttu vestes kordus tihti yks ja sama lugu: "Mina olin 12,13,14,15. Tema oli 20,25,40. Ma tegin mingit tööd, otsisin kedagi, tegin mingit igapäevast asja. Ta, poolvõõras täiskasvanud mees, tuli ja rebis mu kättpidi heinakyyni/veoka kabiini/lauta, rebis mu pyksid maha ja vägistas, siis käskis vakka olla ja minema kaduda." Sellel lool on palju rohkem variatsioone, mõnedes on ka grupiviisiline ja/või piinamise moment.
Olen kaugel sellest, et midagi niisugust heaks kiita. Mul on selleks liiga palju tütreid ja lapselapsi-tüdrukuid. Minu jutu mõte on selles, et asjad on nii nagu nad on, kas see meeldib või mitte.
Alles hiljuti rääkisin oma tütarde emaga. Ega ta vist minust suurt lugu ei pea ja põhjusega, sest mehed on sead. Hämmastav oli see, et ta on mulle surmani tänulik ühe jutuajamise eest, mida olin kunagi pidanud tollal teismeikka jõudnud vanema tütrega. Ilma liigsete detailideta, kuid piisavalt üheselt mõistetavalt seletasin tütrele, mida poisid teki all tema pilti vaadates võivad teha. Isegi see poiss, kes talle siis väga meeldis. Oli selline ööök reaktsioon. Ning väga hea. Täiskasvanud naisena on ta oma emale kinnitanud, et see oli kogu tema lapsepõlve suurim õppetund, mis järgneva elu jooksul on hoidnud teda eemal jamadest.
Selle eelmise lõigu loo mõte on selles, et meie, isad ja emad, võime küll rääkida, et maailm peaks olema parem paik. Kuid eelkõige peame lastele seletama, milline see maailm on tegelikult, ilustamata.
Mustkaaren, ma mõistan seda valu. Minu lähenemine on lihtsalt teistsugune. vabandan järgneva pärast. Noorel tervel mehel on öö jooksul kuni viis kontrollimatut erektsiooni. Sellest hommikusest piinlikust seisust rääkimata. Ja enamus, valdav enamus ei ole vägistajad, vaid toredad abikaasad, vennad, pojad.
asjad on, nagu on. Aga see, mida eri kogukondades sellest eeldatakse, et kuidas asjad normaaljuhul on, ei ole ühtmoodi.
nt seesama, kui palju sellist käitumist heaks kiidetakse, et abielumees nillib alaealist tüdrukut, kes ei ole tema jaoks isegi inimene, vaid "auk on auk". See heakskiitmine/pahakspanu mõjutab seda, kuidas "asjad on". Kui sellel abielumehel tuleks sellest teistele meestele rääkides arvestada, et kuulajad teevad "öäk", siis oleks tal üks motivaator sellest käitumisest hoiduda.
Sest enamik inimesi ei ole psühhopaadid. Nende käitumist mõjutab see, mida peetakse normaalseks.
Mulle meeldib hoiakute mõju näiteks tuua varastamist. Jaapani ühiskonnas on häbiasi varastada. Vene ühiskonnas on pigem häbiasi, kui oled "nii loll, et paljaks varastati". Kummas ühiskonnas rohkem vargusi on?
ja teisest inimesest mittehoolimine ei ole ju mingi "eluterve instinkt". See on pigem ühe eluterve instinkti - empaatia - puudumine.
Ma ei pea kiima kuidagi ebaterveks, eks ole. Ma lihtsalt ei näe, miks seda peaks kuidagi rohkem heroiseerima kui suvalist muud impulssi. Meil on neid mitmesuguseid, nad kisuvad eri suunas; ühiskonnas elamiseks tuleb paratamatult mingeid impulsse ohjeldada, see ei ole mingi eriline või ebaterve asi.
Mis puutub lastele seletamisse "milline see maailm on tegelikult, ilustamata" - mulle jäi segaseks, kuidas see postituse tüdrukutesse puutub. Kas sa eeldad, et need tüdrukud on saanud maailmas kuidagi liiga ilustatud pildi? Ise oleksin kirjelduse põhjal pakkunud pigem vastupidist: nad on maailma koleduses nii veendunud, et ei loodagi midagi ilusamat leida.
Vabandust sarikommenteerimise pärast, aga "eluterve" mõiste ei anna rahu - jäin mõtlema, et minu silmis oleks eluterve väärtus - ja ühtlasi minu teada ka suht konservatiivne ja traditsiooniline hoiak - see, et täiskasvanud eeldatavasti kaitsevad lapsi. Mitte ei ürita neid ära kasutada.
Sellest suunast vaadates on hea, et ka väärikuse teema üles tuli. Sest mulle tundub veider, et kui täismehed mõnd õnnetut alaealist põrutavad, mõjutab see justkui ainult tolle alaealise väärikust, aga nonde täismeeste omaga poleks nagu midagi valesti.
Süsteemis, kus väärikusega sellised lood on, järelikult ei ole täiskasvanute asi lapsi mitte kaitsta, vaid neid ära kasutada.
Ja ma ei näe, kuidas see eluterve oleks.
Õhta otsa mõtlesin, et midagi jäi ytlemata. Hundi Ulg, ma võitlen ideede, mitte inimestega. Just põhjusel, mida Notsu mainis - igayks meist saadab yhiskonda mingeid signaale. Minu asi on maailma parandada. Lastele asju saab selgitada mitmel viisil, infi koguvad nad absoluutselt igalt poolt, aga meie asi on neile väärtussysteemid paika panna. Ka tilk vett uuristab kivi. Perekonnad on väga erinevad ja mõnda tean 3 põlvkonna jagu - kus inimesest tähtsamaks peetakse tema kena välimust, seal sigatsemisest, lastega pere juurest ärakõndimist jne probleemiks ei peeta, sest naiste ja laste pärissyy teema. Inimese enda nägemine ja temaga igas olukorras arvestamine, k.a. õnnetuste, raskete haiguste või invaliidistumise teemad, need eeldavad jälle hoopis teistsugust väärtussysteemi. Elu on näidanud, et lõbutsemist eelistav seltskond on probleemide tekkides abitu nagu lasteaiaryhm ja kaldub alati ohvrit syydistama, haiget tõrjuma ja kurja õigustama, et ise mugavamalt olukorrast eemale libiseda. Mul on terve galerii igat liiki eredaid näiteid silma ees seda kirjutades.
Ja lastest hoitagu oma mu... Sorri, käpad eemale.
P.s. ma ei ole mingi frigiid ja meestepõlgur, ehitaja- ja tehnikateema on lihtsalt eluviisi käigus tekkinud ja kindlasti ka enesekaitseks, noorena päästis mind nii mõnestki asjast karateka maine, kaklema ei pidanudki (kusjuures ma jälestan fyysilist vägivalda), otse vastupidi, oskan seksuaalsust vägagi hinnata ja orgasmi narkolaksulaadset mõju samuti. Hakkan tasapisi aru saama, et see ei ole sugugi tavaline, aja jooksul on ainult mõned naised oma tulisemaid elamusi kirjeldanud ja siis ka nagu piinlikkust tundes või nii. Aga kysin sellist asja - kui meeste kontrollimatud erektsioonid on iga hinna eest vaja lahendada, siis miks ei peeta mitte millekski naiste seksuaalsust, jälle see auguteema ja play hard game, avoid to be slut?
Hundi Ulg, ma usun, et sa oled väga hea mees, aga sul on väga selgelt maailmavaade "naised on sellised ja mehed on sellised", kuhu ei jää väga palju ruumi "kõrvalekalleteks", et mitte öelda lihtsalt inimeseks olemiseks. Mina olen olnud mitmes suhtes, kus ma tahan seksi rohkem kui mees - ja ma ei ole mingi nümfomaan, ei ole ilmtingimata igapäevaselt vaja isegi. Lihtsalt kõik mehed ei ole sellised, et "kogu aeg valmis". Olen olnud väga toreda mehega, kes ei saanud aru, miks ma tal "mitu korda nädalas seljas elan", sest inimene võiks ju ometi intellektuaalsem olla, see, et mina leidsin, et paarisuhtes võiks üldiselt ikka vähemalt korra nädalas seksida ja et seks võiks spontaanne olla, oli tema meelest väga madal (ja me räägime siin 25aastasest tervest mehest) - ma oleks võinud sekspesus pea alaspidi stripiposti otsas rippuda, tal oleks ikka ükskõik olnud, kui hea raamat pooleli on. Ja igas muus mõttes väga hoolitsev, alati olemas, ostis kingitusi, abivalmis, näitas armastust igal muul moel - ja on kindlasti nüüd väga toredas suhtes naisterahvaga, kes loodetavasti samuti seksist veidi vähem huvitatud on.
Ma olen mitu korda kuulnud seda "mehed on alati valmis", "mehed mõtlevad ainult seksist", "aja kasvõi keset ööd üles, ta ütleb ikka jah" - ja käinud mitmega, kes on seisukohal, et no enne hommikukohvi igatahes mitte, sest hommikul oled ju unine. Kõigist oma kaaslastest ühte oleksin ma võinud ehk öösel üles ajada, ilma et ta vihastanud oleks. Ja me ei räägi siin aseksuaalsusest, need mehed on kõik siiski seksist huvitatud olnud, lihtsalt mitte igal ajahetkel, ükskõik kellega ja kõikides tingimustes. Nende stereotüüpide taastootmine (et mees on nagu loom ja naine, kes ise nagunii ei tahagi, peab teda eemale tõrjuma) on kahjulik nii meestele kui ka naistele, nii et äkki seda mängu ei mängiks.
Ja lisaksin Notsu jutule juurde, et olen tema viimase kommentaariga sada protsenti nõus. Inimesed, kes teavad, et ilusad asjad on olemas, sätivad oma standardid kõrgemale ja ei lepi igasugu sitaga - ja olgem ausad, üksiolek on neli korda parem kui sitt suhe, tänapäeval võib naine piisavalt raha teenida, et ei oleks vaja sitta suhet kannatada. Vibraatorid on ka olemas, keskmine mees tehnikaimedega ei võistle (veel enam, ma olen veendunud, et keskmine eestlane ei tahagi võistelda - ütleme nii, et hetkel on mul kaaslane, kes teeb alati kindlaks, et mina lõpetan esimesena, enne kui tema lõpetab, nii et ma olen valmis vajadusel kasvõi pea peal seisma, et teda õnnelikuks teha, sest see ei ole sugugi standard - ja väga palju on suhtumist teemal "tahan naist, kes suhu võtaks, aga ise ma küll oraalseksi ei tee, see on tüütu ju", kuigi tänapäeval on õnneks naistel endil standardid nii palju paigas, et sellised tüübid jäävad üksi ka).
Poisid ja tüdrukud ei erine omavahel nii palju, kui Kaamos arvab. Ja ei ole soosiseselt nii sarnased. Ka poistel on väljapääsmatus olukorras võimalik oma väärikusest loobuda, kui vaid on selleks turgu. Ka tüdrukud võivad teha selle lõplikuma valiku, kui esimeseks valikuks ei ole turgu. Antud juhul määrab turg valikuvõimalused.
Kui sa tõesti tahad tüdrukuid mõista, siis, kordan, ära klammerdu mõttesse, et nad on tüdrukud. Tüdrukuid on erinevaid ja poisse on erinevaid. Püüa aru saada sellest tüdrukust, kes visati koolist välja, sest ta ei leidnud praktikakohta. Praktikakohta ei leidnudki ta sellepärast, et rumalad inimesed käsitlevad tüdrukut "meeste ameti" seisukohast kui võõrliiki. Tüdrukute ja poiste eraldi liigina käsitlemine on väga paljude kuritarvituste, ummikseisude ja nuripidi elamiste aluseks.
Ole kena, ära paljunda seda rumalust.
Hah, teki all...
eriline rumalus on mõelda, et tüdrukud ei tee teki all meeldivale poisile mõeldes asju, millest see poiss võibolla teada ei tahaks. Muidugi teevad! Aga kuidas selline teadmine peaks kedagi rumalustest eemale hoidma? Ja mis on antud juhul üldse rumalus?
Jep, sama küsimus, nagu Kaarnal: "Aga kysin sellist asja - kui meeste kontrollimatud erektsioonid on iga hinna eest vaja lahendada, siis miks ei peeta mitte millekski naiste seksuaalsust, jälle see auguteema ja play hard game, avoid to be slut?"
Naise seksuaalsust peetakse häbiasjaks, õigemini salatakse selle olemasolu maha, aga mehe oma tõstetakse pjedestaalile. Miks nii?
Ja siin jälle näide ühiskondlike hoiakute ja enesesisenduse jõust - paljud naised ongi suurest häbist oma seksuaalsuse nii maha salanud, et on selle pea maha tapnud, meeste puhul aga peetakse pidevat himu pea kohustuslikuks iseloomuomaduseks. Seks on alati ajus kinni. Peedista piisavalt kaua kellegi aju ja mingeid iseeneslikke erektsioone ei tule.
Rents, noogutan äratundmisrõõmus su seksijutule kaasa. Mul on olnud elu jooksul üks suhe, kus mees tahtis sama palju seksi kui mina, ja see on tõtt-öelda kõige seksihuvilisem mees, keda ma päriselus tunne. Ning ma rõõmustan samamoodi, kui mees lõpetab enne mind, sest seda juhtub nii harva, ükskõik, kuidas ma üritan ennast ise kontrolli all hoida, et pauk liiga vara lahti ei läheks.
Kontrollimatud erektsioonid on ka naistel, tõsi küll, naistel on diskreetsuse mõttes see eelis, et neid on kergem varjata ja vähem lögane lahendada. Ma mäletan teismeeast korduvalt, kuidas suvalises kohas, nt trollibussis sõites oli vaja kõvasti postist kinni hoida, et jalul püsida (aga sellel oli ka üks eelis - kui seksikad kujutelmad parajasti silme eest mustaks võtavad, kaob sõiduiiveldus ära, ilmselt tänu muutunud hormooonikokteilile. Ma olen seda mõne eriti iiveldava sõidu peal teadlikult ära kasutanud.)
Ja tõtt-öelda ei oskaks ma ise erilist probleemi näha, kui keegi minu pildi peale märgi unenägusid saaks või neid lahendaks. Seni, kuni see lahendaja minu ellu ei tüki. Seda ei saa ju kuidagi vältida nagunii, igaühest on kuskil mõni pilt leitav ja raudselt leidub iga pildi peale maailmas keegi, keda just see erutab. Isegi kui ma sellest juhtumisi teada saaks, siis juhul, kui ma ei taju tollest tegelasest ohtu, võib mu reaktsioon olla pigem "otsa nummi".
Oeh.
Loomulikult.
#not all boys
#not all girls
Ma lihtsalt eeldasin, et see on ilmselge, aga eeldamine on alati kõigi untsuminekute ema.
Vahemärkus: Hundi Ulg, ma loodan, et see kommentaarium ei jäta sulle tunnet, et sind rünnatakse. Minu poolt vaadates on üks põhjus, miks ma siin kommenteerin, see, et ma pean sinust küllalt lugu - sinuga on mõtet diskuteerida. Usun, et kui ma seda ütlen, räägin ka teiste siinkommenteerijate eest.
Ürgsed instinktid. Nendega tuleb õppida elama.
Mulle meeldivad minu yrgsed instinktid. Ma vajan ja armastan neid. Aga paluks nii,bet instinktide osas oleks yhiskonnas vähem topeltmoraale, nõrgemate ärakasutamist, inimestel suvalistel põhjustel vahe tegemist ja allasurumist. Siis on ka igasugust vägivalda ja perverssusi vähem, sest KÕIGIL on õigus soovida või keelduda. Vastutuse momendist rääkimata. Praegu on sellega igatahes päris sitasti.
Ma igaks juhuks tooksin selle aspekti ka sisse, et mul oleks ka ikka PÄRIS RÕVE, kui mu ISA hakkaks mulle rääkima, kuidas keegi minu pildiga pihku taob. See ei tähenda, et ma ise uba ei näpiks või seksi ei naudiks, lihtsalt vanematega sellest rääkida ongi imelik ju alati.
Minu jaoks oli see arutelu siin ühes aspektis kindlasti õpetlik. Asi, mida ma pole siiani ise ära õppinud ja milles teen vigu. On olemas teemapuudutused, mis reeglina lähevad alati lappama.
Alustekst räägib tüdrukutest, keda siinkirjutaja mingil põhjusel ei mõista. Lisandusena nõrgalt seotuna viide ühele elust lahkunud noorele mehele, kes sarnasest lähtekeskkonnast nagu need samad tüdrukud. Teda ja tema viimast otsust millegipärast mõistan.
Edasine arutelu hakkab sisse tooma arendusi, laiendusi ja näiteid elust enesest, mis üha rohkem kaugenevad alltekstist, ning diskussioon lähebki lappama.
Aga vaieldamatult oli huvitav lugeda täiskasvanud, haritud naiste mõtteid.
Ei läind siin lappama midagi, lihtsalt asjaga väga seotud tabuteemad tulid jutuks. Olgu öeldud, et tegu on LEVINUD asjadega, mis ometi on yhiskonnas nö pimetähni all.
Viimaks, võõrastele inimestele ei ole ma mingi naine ega hakka olema. Minu laste arv ja suguelu ei ole kellegi teise, k.a. riigi otsustada. (See lause pärineb yhe kunagise sõbranna soovitustest töövestluseks, ta on paras lõuapoolik) Naine on naine ainult oma abikaasale ja kõik.
2) No seletage mulle ammendavalt ära, mismõttes nt tööriistad naiste käes teistmoodi lõikavad ja masinad sõidavad, kui meeste käes??? Miks, fakk seik, selles vahet tehakse?
Aga minu jaoks, Mustkaaren, oled Sa siiski naine. (Sõjajärgse põlvkonna kivistunud arusaam). Ja oled väga tubli naine, keda imetlen. Ning tööriistad ei oma selle juures väiksematki tähendust.
P.S. Minu algtekstis viidatud autoremondi lukksepale otsin praegu intensiivselt praktika kohta.
Minu tublidus ja imetlemisväärsus on asjaolusid rohkem tundes enam kui kahtlased.
See noor inimene on väärt talle võimaluste pakkumist. Ma imestan, et täiskasvanud kogu oma kynismiga lausa mõnuga tekitavad probleeme, keelduvad lihtsatest lahendustest väikeste kohanduste juures, vanema yleolekuga keeravad sitta. Ju see on traditsioon ja kultuur ja kui teatud piirid on kohapeal yletatud, võiks tollele neiule soovitada - jookse ja ära vaata tagasi! Suurema linna võimaluste juures on ka koeraelu elanud noorel lihtsam toime tulla.
Rents, see - "Ma igaks juhuks tooksin selle aspekti ka sisse, et mul oleks ka ikka PÄRIS RÕVE, kui mu ISA hakkaks mulle rääkima" - sellega on nii ja naa. Kui lapsevanem räägib seksist lapsele selleks, et last seksimisest ja sellele mõtlemisest eemale hirmutada, kui lapsevanem üritab tüdrukule seksi osas mingeid teisi standardeid pähe pookida, kui poisile, siis see on igal juhul rõve tegevus. Sest ebavõrdsus.
Kui aga lapsevanem ei räägi lapsele, et misasi see seks üldse on, miks inimesed seksivad ka siis, kui nad lapsi ei taha ja mida teha selleks, et seksides neid lapsi ei tuleks enne, kui neid päriselt tahetakse, siis võib ka igasugust kaost juhtuda, näiteks poogib keegi teine lapsele pähe mingeid veidraid müüte, mis ei tööta või kahjustavad. Ahjaa, ja seda, et: "Sul on alati õigus ei öelda" peab küll lapsele õigel ajal rääkima, olgu ta poiss või tüdruk. Jumal paraku, mul on poisid ja nende isad ei ole ses suhtes eriti asjalikud rääkijad, nii et igaks juhuks olen ma ise rääkinud, niipalju, kui on teada tahetud. Mitte kollijutte, lihtsalt põhireegleid.
Great publish! Saunas are magnificent for wellness and peace. I am a enthusiast! saunajournal.com
Postita kommentaar