PÖFF 2018 soovitused (1.)

See suvi möödus mul vabatahtliku filmivaatamise tähe all. See oli nagu omamoodi loosiõnn. Alati olen mõelnud, et näed, minult ei küsi keegi, millist erakonda ma armastan või kuidas olen ma rahul presidendi või peaministriga. Ja nüüd äkki küsiti minu arvamust filmide kohta. Kõik uued filmid - kahtlemata privileeg, mis märkamatult muutus kohustuseks. Vaatasin PÖFFi kodulehte, kus, nagu aru saan, esialgu üleval vaid osa programmist. Panen käe südamele ja kinnitan, kõik järgnev ei ole tasustatud sisuturundus. Olen lihtsalt paljusid neist filmidest juba näinud. Sõna "soovitused" on muidugi eksitav. Need, kes on mu ajaveebi pikalt jälginud, teavad, mida sellised soovitused "väärt" on. Kõik on ikka väga isikus kinni - inimese maailmavaade, vanus, huvid, elukogemus, ajude lupjumine ja muu taoline. No ja mida saab üksik eraklik vana mees metsast ikka niiväga soovitada. Elu käib ju hoopis kusagil mujal.

PÖFF on kärgfestival, mille üks osa on PÖFF Shorts. Nende lühifilmide osas pole mul midagi öelda, sest minu suvises filmirepertuaaris neid polnud. Küll aga tahan esile tuua kaks filmi alafestivalist Just Film. Tihti mõeldakse ekslikult, et laste- ja noortefilmid ongi mõeldud teatud ealisele kategooriale. Oma kogemusest võin kinnitada, et hea film ei tunne vanusepiire. Järgnevad filmid on huviga vaadatavad ka vanavanaisadele.

(Filmi tutvustus avaneb vajutades pealkirjale)

Loodan, et järgmisel korral sured / Hope You'll Die Next Time
Ungari

Ma olen siin blogis korduvalt ning ironiseerivalt virisenud (kohati liiga emotsionaalselt ja ebaõiglaselt) kõikvõimalike kodanikeühenduste üle, kelle põhikirjaliste kaunisõnaduslike eesmärkide tegelikuks sisuks on maksumaksja raha eest luua endale töökoht, trükkida voldikuid ja viia läbi "koolitusi". Kuhugi sinna alla liigituvad ka noortele suunatud kampaaniad internetiohtudest. Ma arvan, et see üks film kaalub üles kõik need koolitused ja voldikud.

Vanematel on teismeliste lastega mõnedest asjadest rääkimine pisut keeruline, et asjast kasu oleks. Lihtsam on anda teismelisele raha ja saata ta kinno öeldes: "Ma tahtsin ammu sinuga rääkida sellest, mis seal filmis, kuid ma ei tea, kuidas. Mine parem vaata." Autorid ise määratlevad, et film on kõlbulik alates 12. eluaastast.

Aga miks mitte ka film täiskasvanutele? Oleme me kindlad, et me teame oma lastest kõike? Ka seda, mida nad üksinda olles teevad arvuti kaamerasilma ees? Kas nad on armunud? See film on ideaalne võimalus pärast ühist filmivaatamist pisut siluda neid loomulikke mikromõrasid, mis üldjuhuna tekivad lapsevanema ja teismelise suhetes nende täiskasvanuks saamise raskel teel.

Muidugi oleks selle filmi propageerimine vajalikuks ja sisuliseks tegevuseks just kõigile neile, kes ameti või aktiivse eluhoiaku tõttu räägivad meie lastele päevast päeva interneti ohtudest. Kindlasti soovitan filmi soojalt kõigile kirjanikele-dramaturgidele, kes peavad teismelisi oma loomingu sihtgrupiks. Selle filmi stsenaarium on hea näide, kuidas süžee kastist välja mõelda.