neljapäev, 8. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (3.)

Vaatasin, et PÖFF on avalikustanud kogu programmi. Filmide arv on tõepoolest suur ja täitsa mõistetav, et igal aastal on kõigil üks ja sama mure, mida valida. Eks see on kinni ka inimesest, tema mõtlemisviisist. Mina võtaksin ette mingi võistlusprogrammi filmid ja meelekujutuses oleksin siis nagu žürii liige, kes oma pingerida koostab. Hiljem hea võrrelda, kuidas minu hinnangud asjaarmastajana suhestuvad professionaalide omaga, sealhulgas ka kultuuri-, filmiblogide kirjutajate arvamusega. Selline üks viis võimalikest süsteemsetest lähenemistest viitab sellele, et ma olen vilets shoppaja. Veelgi enam, see paljude jaoks meelelahutuslik (!?) hobi teeb mind hoopis närviliseks.

Selgub, et olen ära näinud kõik Põhivõistlusprogrammi filmid. Minu hinnangul on festivali tegijad kokku pannud väga tugeva programmi. Nende hulgast võib valida mistahes suvalise filmi ja hiljem tõdeda, et hea film oli. Mõned tööd tõstaksin siiski esile. Jällegi puhtalt subjektiivselt. Ma ei tee seda kinematograafilistele hinnangu kriteeriumidele tuginedes, neid olen analüüsinud ja kirjutanud filmipäevikusse. Tõstan esile vaid need filmid, mis mulle vaatamise hetke meeleolus eriti korda läksid. (Pealkirjale klikkides avaneb filmi tutvustav leht).

Elada siin / A Place to Live
Kanada

Eile rääkisin telefonis ühe lähedasega. Kaks nädalat tagasi suri ta mees, koos oldud veidi rohkem kui nelikümmend aastat. Pikk abielu oli vastuoluline. Seepärast mõtlesin, et see surm oli lähedasele kergendus. Jutust selgus, et mingil määral ongi. Kuid toriseva mehe puudumine, tühi maja ning täiskasvanud lapsed kaugel on viinud lähedase sügavasse leina.



Taas kord tõden, et heade filmide puhul ei saa rääkida konkreetsest sihtgrupist. Noortel inimestel omad pered, asjatoimetused. Äkki pärast selle filmi vaatamist just need noored täiskasvanud mõistavad, mida tunneb nende ema või isa pärast seda kui neist saavad lesed.

Soome

Suvel filme vaadates avasasin, et väga vähe tehakse meestekaid. Millegipärast arvatakse, et need on ilmtingimata action-filmid ja muu taoline, mis meestele meeldib. Kaugeltki mitte. Head meesteka filmid räägivad meestele olulistest asjadest. Nooremate põlvkondade mehed on muutunud küll avatumaks rääkimaks ka sellest, mida nad tunnevad või üle elavad. Kuid ometi ma näen, kuidas enamus mehi elavad jätkuvalt sissepoole. Mõnikord täieliku läbipõlemiseni.



Minu üks lemmik elutarkustest on, et igaüks peab teadma oma kohta laua taga. Kuni teatud vanuseni mehed leiavad, et nad väärivad paremat istekohta. Leppimine tegelikkusega on raske.


Kommentaare ei ole: