Mida vanemaks saan, seda enam meeldivad mulle dokumentaalfilmid. Muidugi sõltub kõik sellest, millest ja kuidas film on tehtud. Aga siiski, elu lavastamine näitlejatega pole päris see, mida tegelik elu igapäevaselt meile üldistustena pakub. Ning kui kaamera suudab tegeliku elu jäädvustada, autor selle materjali mõtestada, siis tulemus on võimas. Dokumentalistikas on erinevaid meetodeid teema esitlemisel, sealhulgas ka pisikest lavastust, kangelase provotseerimst. Tulemuse saavutamise nimel on see pisipettus andestatav.
Teine film, mida tahan Just Filmil soovitada ongi dokumentaalfilm, mis kuulub festivali Lapse õiguse programmi. (Filmi pealkirjale klikkides avaneb seda tutvustav lehekülg).
Lindprii Bruce Lee / Bruce Lee and the Outlaw
Suurbritannia, Holland
Suurbritannia, Holland
Olen mai alguses, vahetult peale filmi vaatamist teinud sissekande oma filmipäevikusse:
"Väga hea film. Tunnistan, et lülitasin filmi sisse ettevaatliku skeptitsismiga. Esmalt seepärast, et üleolevalt öeldes, "sotsiaalporno" müüb alati hästi, isegi kui filmi teostus on kehv. Teiseks oli mu ebasõbralik eelhäälestus tingitud sellest, et olen neti kaudu vist ära näinud kõik selle teema dokumentaalfilmid ja -projektid - mida uut saab veel öelda? Aga selle täispika doki tegija siiski üllatas mind. Ütles-näitas just seda, mida seni pole ma nendes filmides näinud, kuid mida isiklikult tean Eesti üheksakümnendate algusest. Oli meilgi siis pealinnas sadakond kodutut (loe:hulkuvat) last. Murrangulised ajad toodavad alati hulgaliselt kodutuid lapsi. Ühes kohas oli nendele lastele sisse seatud varjupaik. Sinna nad tulid. Said ennast pesta, uued puhtad riided, kõhu täis süüa, pehmes voodis magada ja ... läinud olid nad taas - nädalateks, kuudeks. Läinud sinna, kus neile meeldis rohkem. Tekkis siis ja ma arvan, et see film tekitab ka nüüd paljudes vaatajates küsimuse, aga miks siis täiskasvanud ja ametnikud ...
"Väga hea film. Tunnistan, et lülitasin filmi sisse ettevaatliku skeptitsismiga. Esmalt seepärast, et üleolevalt öeldes, "sotsiaalporno" müüb alati hästi, isegi kui filmi teostus on kehv. Teiseks oli mu ebasõbralik eelhäälestus tingitud sellest, et olen neti kaudu vist ära näinud kõik selle teema dokumentaalfilmid ja -projektid - mida uut saab veel öelda? Aga selle täispika doki tegija siiski üllatas mind. Ütles-näitas just seda, mida seni pole ma nendes filmides näinud, kuid mida isiklikult tean Eesti üheksakümnendate algusest. Oli meilgi siis pealinnas sadakond kodutut (loe:hulkuvat) last. Murrangulised ajad toodavad alati hulgaliselt kodutuid lapsi. Ühes kohas oli nendele lastele sisse seatud varjupaik. Sinna nad tulid. Said ennast pesta, uued puhtad riided, kõhu täis süüa, pehmes voodis magada ja ... läinud olid nad taas - nädalateks, kuudeks. Läinud sinna, kus neile meeldis rohkem. Tekkis siis ja ma arvan, et see film tekitab ka nüüd paljudes vaatajates küsimuse, aga miks siis täiskasvanud ja ametnikud ...
Nicu räägib meile režissööri kaasabil oma lineaarse loo, kuid filmi struktuur nõuab vaatajalt siiski pingutavat tähelepanu. Ning see on hea. Vaatajat sunnitakse olema filmi osaline. Filmi autori tunnetatav ja varjamatu juuresolek, osalus, võimendab seda tunnet veelgi. Oleksime pidevalt nagu filmija selja taga. Kohati muutub see vaataja jaoks omamoodi paralleelseks süžeeliiniks, selle sama ülaltoodud küsimusega, aga miks siis, aga kuidas ma ...
Väga kehvades võttetingimustes on autor joonistanud kaameraga tihti huvitavaid kaadreid, mis pärast monteerimist on loonud filmile stilistiliselt õige õhustiku. Kahtlemata on see autorifilm. Ometi tõstaksin omavoliliselt selle filmi kaasautoriks monteerija. On ilmne, et ilma tema abita poleks algaja dokumentalist suutnud filmitud materjali hallata. Ning lisandusena. Sellel filmi muusikaline kujundus, diskreetne ja märkamatu on emotsiooni loomisel väga oluline."
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar