Sirvin seda PÖFFi kava ühte- ja teistpidi ja tõden, et ma ei jõua kirjutada kõikidest headest filmidest. Neid on tõepoolest palju. Minu soovituste põhikriteeriumiks on peamiselt emotsioon. Filmid, mida ma esile tõstan, reeglina raputasid mind emotsionaalselt. Olen nende soovitustega kaitsetult avatud. Inimese raamatu- või filmimeeldimised räägivad temast rohkem kui mingid olukirjelduslikud eluseikade kirjeldused.
Mõned filmid programmist Panoraam. Filmi tutvustus avaneb pealkirja lingist.
Austria
Inimese seksuaalsus on kahtlemata tema identiteedi osa. Maailmas tehakse hämmastavalt palju filme, kus otseselt või ääripidi puudutatakse omasoo ihalust. Ma vist aiman, miks see nii on. Aga see pole asja iva. Olen alati imestunud LGBT liikumise aktivistide ja vastaste kirglikust vastuseisust. Tundub, et sellest asjast lõputu rääkimine pakub osapooltele (seksuaalset) rahuldust. See film räägib samuti seksuaalsusest. Lugu sellest, et seksuaalne identiteet pole alati küsimus, kes kellega magab. Komöödia, milles on sügavat tragismi.
Pärast selle filmi vaatamist on mul sügavalt häbi enda pärast kõigi nende sportlaste ees, nagu "vennad" Pressid ja teised Nõukogude Liidu, Saksa DV või Poola sportlased, kelle üle sai omal ajal ikka väga rõvedalt ilgutud.
Mongoolia
Mingil hetkel hakkavad pisarad lihtsalt jooksma. Nii valus on. Ja ongi kogu selgitus. Kõik.
Lysis
Saksamaa
Meestekas ilma autodeta, tapmiste ja tagaajamisteta. Isa, poeg ja tühermaa.
Film isata kasvanud poegadele ja poegateta poeglaste isadele.
Surmamõrsjad / Dead Women Walking
Ameerika Ühenriigid
See film raputas mind läbi. Ma ei mõista, miks on selle filmi eestikeelseks pealkirjaks poeetiline Surmamõrsjad? Selles filmis pole poeesiat, vaid karm tegelikkus. See linateos on empaatiatest.
Avalikes diskussioonides surmanuhtluse taastamisest, peaks see film olema kohustuslikus korras nähtud, enne kui kellelegi üldse sõna antakse.
Postitused
1 kommentaar:
Tjah. Sattusin siia lehele Google otsinguga täna, septembris 2023.
Postita kommentaar