PÖFF 2018 soovitused (4.)

Veel kaks filmi põhivõistlusprogrammist. Filmi tutvustused avanevad pealkirjale klikkides.

Libahunt / Werewolf

Poola

Tavaliselt käsitletakse filmides holokausti teemat kindlate kanooniliste hoiakutega. Seekord on aga autorid teinud küll korraliku psühholoogilise draama, kuid millele on ootamatult lisatud (meelelahutuslikku?) horrorit. Minu jaoks on selles filmis võimas kujund - vangirüü. Kahekümnenda sajandi keskel kandsid terved riigid ja rahvad alandlikult vangirüüd. Meie sammusime vaikides selles vangirüüs pikkadeks aastakümneteks võõra riigi võimu alla ja vabanesime alles siis kui need ise seljast viskasime.

Muuseas minevikuhuvi tõttu olen lugenud Wolfsbergi koonduslaagrist, selle evakuatsioonist, laagri lähedal asuvatest maa-alustest kaitserajatistest ja ka valvekoeradest, keda õpetati reageerma teatud ärrititele. Oleks imelik kui hästi tehtud film mineviku teemadel mulle ei meeldiks.

Viletsad värsid / Bad Poems

Ungari

Selle filmi kohta ei jätku mul piisavalt kiidusõnu. Autor on minu veregrupi inimene oma arvamustes ja tõekspidamistes. Meie suur erinevus ja minu kadedus on vaid selles, et see mees on meeletult andekas.

Mul on kahju, et treiler ei anna edasi filmi olemust. See film on meestekas. Augusti keskel olen kirjutanud oma filmipäevikusse, et film on väga hea ja režissööri fantaasia on suurepärane. Arutlesin, et lõpuks ometi üks korralik meeste film armastusest nende sadade hulgas, mida näinud. On teisedki mehed teinud filme armastusest, kuid need autorid on enamuses feminiseerunud mehed, kes armastavad lõputult lobiseda oma tunnetest. Selles filmis meespeategelane ja autor ühes isikus lahkab (psühhoanalüütiliselt) mehe armastuse olemust. Ta teeb seda naljakalt ja samas tõsiselt.