kolmapäev, 23. aprill 2008

Selle talve surnud 15.

(... järg)

Ussi lapsed olid peale sõda koolis. Aeg oli siis raske. Liide ütles, et midagi muud peale kartulipudru pole süüa - kuidas Aime jõuab sedasi koolis käia. Jahu ikka oli koogitegemiseks, aga rasva ei olnud. Vana Rajasalu oli niisuguse solvava keelega. Rääkis, et Ussi Liide on nii ihnus, et teeb kooki pliidaraudadel. See polnud ihnsusest, vaid vaesusest. Hea, et sedasigi sai.

Ussi Liide oli tallimees. Hobused olid Ussi tallis. Neil oli üsna uus, suur laut koos küüniga. Ega Liide ei oleks lasknud ka kellelgi teisel neid talitada. Viimasel metsavendade ajal oli Liide abiellunud ühe metsavenna sarnase Juhaniga, aga sellest Juhanist suurt asja ei olnud. Liide lõi ta varsti välja. See vedas koju võõraid naisi ja oli tige, võttis mingeid tablette. Kolhoosi ajal pandi ta farmi juhatajaks. Kolhoosist kuidagi palka ei saanud. Et ta hirmsasti mangus, anti talle avanssi. Koosoleku ees siis rääkis hirmus haleda häälega, mis ta ostnud oli, piima ja margarini, muud tühja tähja veel. Aga see nii haleda häälega: "Piima, margariini!", jäi meelde. Mõned algkolhoosi aastad ta siin oli, kuni kadus ei tea kuhu. Kui Liide paarikümne aasta eest lahutas, siis oli veel natuke silmapiiril. Oli keksinud ja suurustanud, kui rikas ta nüüd on: maju ja kõik muud. Lubanud Aimele pärandada. Aga kui lahutus läbi oli, küsis Aime käest, et anna mulle 25 rubla sõidurahaks.

Liide pidas hobuseid viimaseni. Peale seda jäid ta puusad nii viletsaks, et ei jõudnud lehma ega põrsastki pidada. Aime oli sellepoolest kuulus, et tal oli Lipsu Tõnis peigmees. Lõpuklassidest alates kuni Aime tehnikumi lõpuni. Siis olid pulmad. Need olid heinaajal. Just Ussi küüni taga olid ristiku vedamise kärbised. Pulmadest ma ei tea midagi, sest olin ise Koerus Rauma Antsu leeri- ja koolilõpu peol. Järgmisel päeval oli Ussi küüni taga ristiku vedu. No need olid iseenesest teised pulmad. Käisime ämmale õnne soovimas. Noorpaar oli ise kusagil käimas. Ämm oli siis ka õige helde. Andis suure korviga head-paremat meile kaasa. See oli umbes kuuekümnendate aastate paiku, kui maal oli veel õige kehv igapäevane elu. Sõime kaerakörti, igaks päevaks leiba ei jätkunud. Sedasi pidasime siis pulmi kärbise varjus. Kõiki toitu ei jõudnud ära süüa. Ma poetasin pisut omale tasku laste jaoks.

Algul, peale pulmi käis Tõnis Ussil. Hiljem viis Tõnis Aime oma koju. Nüüd on neil linnas oma maja. Kolm viimast aastat elas Liide seal Aime juures. Ta oli nii vilets, et ei saanud enam omaga hakkama. Enne seda oli aga nii, et meie eided käisime sigala juures lavkas. Läksime siis Liide juurest läbi ja aitasime pisut. Mina tõin talle kaevust vett ja tassisin puud ja tegime muid väikesi töid, mis me oskasime. Liide ise keetis suppi, kooris kartuleid ja viskas sulps ja sulps suppi sisse. Toad olid tal alati pühitud, sedasi luua-puhtus. Ega tuba nädal otsa puhas seisa. Trammi Arvi tõi talle poest leiba, piima ja muud, mis vaja. Tal endal oli sellepärast ikka nii raske, et see jube suur kere vajutas puusa peale.

Aime tütar Mall oli väga käre tüdruk, täpselt Liide. Teine mees on tal ka ja vist kaks last. Poisi nimi oli kas Tõnu või Tõnis. Sellel on vist ka juba pere. Peale sõjaväest tulemist lõpetas TPI.

Lipsu Tõnis on väga lugupeetud, tark, ilus ja hea mees. Aga tal on salaviga. Tal on komme talvel salaja pidude ajal õues regedes sobramas käia. Kui leiab viinapudeli või midagi, mis meeldib, kaob see ära. Mul on piinlik seda kohe kirjutada. Nii lugupeetud mees ja selline must asi. Kolme aasta eest kui Tõnis Liide linna viis, oli häda, kuidas teda autosse saada. Kes lükkas tagant, kes tõmbas eest.

Ega talle see linnas olek ei meeldinud, aga kes teda jõudis teenindamas käia. Kogu aeg läks hädisemaks. Isu oli tal hea ja kere muudkui kasvas ja läks jämedamaks. Esimesel talvel kui Liide linnas oli, müüsid Aime ja Tõnis maja maha ilma, et Liidele oleks öelnud. Aga meie inimesed niisugused ei ole, et jätavad midagi saladusse. Etterääkijaid on ikka. Aga mis sa teed, kui ise pole tegija. Kui oled sa noor, paned vöö vööle ja lähed kuhu tahad, aga kui oled vana, siis panevad teised sulle vöö vööle ja viivad su sinna, kus sa ei taha.

Nüüd, kus Liide surnud, on hea, et maja müüdud. Ei ole enam lagunemas nagu need teised majad. Seal elavad nüüd noorepoolsed inimesed sees, kes on kõigest huvitatud ja teevad oma kodu ilusaks. Liide suur köök on nüüd ilus nagu elutuba, vaibad põrandal ja kõik olla nii ilus. Elu läheb ikka edasi ja nüüd kus Liide surnud, on hea, et kõik ilusti edasi läheb.

(järgneb...)

5 kommentaari:

Ninataga ütles ...

Minagi olen 70 nendatel seda kartulipudru ajastut tundnud....
Aga elus siiani ja ei teinud see mulle sugugi häda.... Isegi mu kohe 16 aastaseks saav poeg on olnud pudru/kördil mingi pool aastakest just peale seda, kui Estonia põhja läks ja meie isata/meheta jäime...
Leib oli meilgi siis mitte igapäevane nähtus.

Eestis on ikka Tõnis/Tõnu väga levinud nimed...

Tõnu Tramm ütles ...

Õnneks pole see kant Tallinnast väga kaugel, mistõttu nii Ussi kui teised majapidamised, kus pererahvas manalateed läinud, on kerge vaevaga uued omanikud leidnud. Pooled majad on suvilad ja ega ei tunnegi enam sealtkandist paljusid. Vähemalt on hea vaadata, et remonditööd ümberringi käivad, majad saavad kenasti korda ja inimesed hoolivad. Oleks küll kurb vaadata kui need lihtsalt tühjalt seisma ja lagunema oleks jäänud.

helle ütles ...

Annaks jumal, et enam ei tuleks nii raskeid aegu, et ainsaks toiduks on kartulipuder. Kuigi jah- kartulipuder on ju päris hea toit, kui sinna pool pakki võid ja piima sisse panna ning siis mikseriga vahtu lüüa :)
Näljahäda küll ei tahaks!

Hundi ulg ütles ...

Maja "surma" on valus vaadata.

Mul siin naabruses on üks kunagine ilus maja. Omanikul, kes ise linnas, jõud peale ei hakanud. Väidetavalt nostalgilised mälestused takistasid tal seda ka müüa. Paari aasta jooksul on maja minu silme all sedavõrd viletsaks jäänud, et tema saatus on määratud. Kahju.
Mingi liikumine on hakanud lõpuks ometi toimuma rehielamute päästmiseks. Hilisema taluarhitektuuriga on aga nii nagu on.

Aeg-ajalt proovin ma pingsalt meelde tuletada, kuidas ikkagi see pere majandmaine rasketel aegadel käis. See latt vorsti ja too suurem tükk juustu tuli meie ostuharjumustesse ikka üsna hiljuti. Vähemalt mina mäletan nii oma lapsepõlvest ja ka sellest ajast kui oma vanemad lapsed väiksed olid, et 200 grammi vorsti oli see paras kogus.

Anonüümne ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.