neljapäev, 10. aprill 2008

Selle talve surnud 13.

(...järg)

Maja oli mõned aastad peale Marta äraminekut tühi olnud ja üürnikud sees. Kui Marta õde ka surnud oli, siis müüsid pärijad ära. Marta õde, Magdaleene teenis elu aja Narvas saksu. Kui vanaks jäi, tuli siia isamajja. Sellest Leenast ei teadnud keegi enne kui ta siia tuli. Temal oli teises jalas gangreen ja tal olid põrgulikud valud. Kevadel, kui ilmad soojad olid ja uksed lahti, siis ta kohe röökis. Külaelanikud jälle muigasid, et nende "lind laulab". Kord kui Marta tuli teda koju vaatama, oli ta must gangreenine jalg voodi ees. Ta polevat jõudnud valu välja kannatada. Nüüd puhkavad nad surnuaial maikellukeste all.

Üks kümme aastat oli maja üüritud Muhu Liidele ja Eerile. Liide oli pensionär ja suri ära. Eerika Eeri oli aga kolhoosis suvel veevedaja, talvel keevitaja. Suri järsku ära. Lahkamisel leiti, et tal olid puha kopsud tahma ja värvi täis. Selle järel oli maja mõned aastad tühi, kuni Tupe rahvas ta ostis. Maimu oli siis veel koolieelik, käis väikse valge lambanakse kasukaga.

Frieda oli hariliku iseloomuga, vahelt riidles naabritega, vahelt leppis. Aga Eeri oli haruldaselt hea ja maheda iseloomuga, väga vastutulelik. Kui autoga oli tarvis kuskile minna - kohe oli Eeri võtmal, ilma mingi erilise palveta. Kord jõuluks läksin emale häid pühi soovima. Eeri sõitis mööda ja peatas, kas tahad kuskile minna? Friedale oli ta väga hea mees. Hommikul ta tegi kõik toimetused ja toidu valmis, enne kui tööle läks. Isegi kohvi viis voodisse. Naabrinaised olid väikselt kadedad, et Frieda magab asemel nagu mauk, ei viitsi oma paksu perset liigutada. Eriti maias oli Eeri oasupile. Meil oli ka palju ube. Ma siis alati tegin oasuppi kui veskile minek oli.

Ega see Frieda hea elu ei kestnud eriti kaua nii kuldne. Tuli uus vetvelsker Pitsneri Lea kolme vallaslapsega. Lea oli mõnus inimene. Ta ei tahtnud aga üksi olla. Pitsneri Leal oli vanem tütar Maret, kes käis meie poistega koos koolis ja oli käre tüdruk. Kord hommikul oli koolikoti lahti teinud ja imestanud: "Heldeke, ma'ss jätnud reknudi tegemata." Üldse oli ta väga ninatark. Igale poole toppis oma nina, küsis süüa ja hirmsasti tüütas. Sai Tupitsa Villule mehele. Üks poeg neil oli. See on nüüd juba sõjaväest väljas ja kusagil ära. Nüüd tuli välja, et Maret on lesbi. Neid olla siin kohe terve punt. No kust mina vana inimene peangi noorte asju teadma.

Kaua see Eeri ikka selle Pitsneriga niisama mehkeldas, kolis hoopis sinna. Nüüd oli Frieda hea elu läbi. Küll ta vahutas ja vihastas. Käis küla mööda Eerit siunamas. Maimu oli ka juba jõudnud mehele minna ja saada poja. Selle Erkiga oli igavene häda. Kui ta väike oli, tegi aseme märjaks. Nüüd on juba 18 aastane, sellest enam ei räägita ja küllap on ta juba suur poiss. Selle mehega Maimu ei saanud elada. Mees oli kole tige ja vintis peaga peksis. Siis läks Maimu uuesti mehele. See oli veel hullem. Laisk oli, mitte midagi ei viitsinud teha. Frieda, vanainimene, käis ise katust parandamas. Noor mees aeles toas.

Eeri elas mõned aastad Pitsneriga, siis jäi maovähki. Peale esimest operatsiooni töötas veel ligi aasta. Siis ühel oktoobri reede õhtul viis auto töökotta ja mõne nädala pärast maeti ka. Imelik oli, et ta veel viimastel tööpäevadel käis minu käest veel krüsanteeme ja teisi hiliseid sügislilli viimas, et surnuaeda omakste hauale viia. Hiljem kuulsin Lea käest, et see Eeri viimane aeg peale operatsiooni polnud ühtegi nii lilleline. Igal õhtul ja hommikul tuli kõhtu siduda ja valusi oli rohkem kui küll. Mis Frieda, vanainimene oleks teinud, pealegi oli Frieda õige koba ja 17 aastat Eerist vanem. Nii see elu on, nagu kellegil antud.

Nüüd, viimased aastad oli ta kodus üksi, vahest ka linnas Maimu juures. Möödunud talvel, üsna peale jõulusid tulnud väimees nädala keskel teda vaatama ja süüa tooma. Frieda lamanud teadvuseta voodi ees. Frieda oli päris raske tükk, üksi ei jõudnud liigutadagi, kleenuke linna mees. Siis läks kutsus Paimetsa poisid abiks, autosse tõstma. Pisut ta kosus, aga enam püsti ei tõusnud. Talv otsa vireles kuni kevadel kustus. Sedasi oli kõige parem, ega see vanainimese elu pole ka suur asi. Vaatan oma käest ja palun, et peaks ma mitte seda talvet enam üle elama. Talv on nii külm ja kodu on külm ja õudne. Üksik maja metsa ääres. Eeva juures on küll hea aga laste kisa ja alaline müra. Ennelõunat kui lapsed koolis, siis on rahu.

(järgneb...)






10 kommentaari:

helle ütles ...

Oskaks ka nii napilt ja tabavalt iseloomustada...

"Frieda oli hariliku iseloomuga,vahelt riidles naabritega, vahelt leppis."
"Eeri oli haruldaselt hea ja maheda iseloomuga."
"Lea oli mõnus inimene."
"Üldse oli ta (Lea tütar) väga ninatark. Igale poole toppis oma nina, küsis süüa ja hirmsasti tüütas."
"Frieda oli õige koba..."
"Frieda oli päris raske tükk."

"Nüüd puhkavad nad surnuaial maikellukeste all."

Hirmsasti meeldivad mulle need vanad lood.

Tõnu Tramm ütles ...

Mina mäletan Tupe Friedat tema viimase aja täisnimega, ehk Lillesaare Elfriedena. Lillesaare siis oli Eerilt pärit perenimi. Aga ema-isa kutsusid ikka teda vahel Tupe Firedaks. Oli meil kohe ületee naaber. Mäletan, et küla postkast oli tema hoovis, suure kuuse küljes. Mina noore poisina käisin siis sealt lehti ja kirju toomas. Vahel sattusin ka Friedaga kokku, kui too parasjagu aias toimetas. Eks ta siuke oli jah nagu Asta kirjeldab, et kord oli lahke, kutsus tuppa ja pakkus kommigi, siis jälle pragas asja eest teist taga. Ega mina poisikesena siis seda värki jaganud, et Eeri läinud ja muu säärane aga takkajärgi lugedes, eks see oli ka mõistetav. Pärast viidi postkast üles Liivamäele, siis polnud enam sinna hoovi asja.

helle ütles ...

Kas ma saan õigesti aru, et Tõnu on reaalelus kohtunud(tuttav) nende tegelastega /inimestega/, kellest siin juttu on?

Tõnu Tramm ütles ...

Tõepoolest, sjgelle, minu puhul on tegemist täiesti reaalse elu, täiesti reaalsete inimeste ja täiesti reaalsete mälestustega. Ma ei saa öelda, et ma tunnen (sest need, kellest jutt, on tänaseks juba surnud) aga ma olen lapsepõlves teadnud ja tundnud üsna hästi nii selle kirjutise autorit, kui neid tegelasi, kellest siin kirjutatakse. Vähe sellest, ka minu ema-isa (põgusalt koos minu endaga) on selle jutu sisse üles tähendatud. Nii et minu jaoks ei ole tõepoolest tegemist salapärase isiku kirja pandud tundmatute mälestustega, vaid kaudselt ka minu enda lapsepõlvemälestustega. Ja pean tunnistama, et selle blogi avastamine koos kõnealuse järjejutuga, oli nii minu kui minu lähisugulaste jaoks üks viimase aja meeliülendavamaid elamusi...:)

helle ütles ...

Väike Eesti! Kõik on kõigiga seotud!
Imelugu!!

Hundi ulg ütles ...

See oli minulegi üllatus, et vähemalt üks tegelastest sedavõrd kiiresti need mälestused üles leidis.

Jah, muidugi on pisut kahju, et see mingi salapära, mis alguses oli, hakkab hajuma. Samas tuletan meelde, et selle minu kätte juhtunud käsikirja avaldamine internetis on algusest peale kandnud kahte eesmärki:

A. Arvan, et see võis olla autori tahe, et keegi loeks tema lugu. Vähemalt pole nüüd mina ja sjgelle need ainsad lugejad.

B. Mälestused kuuluvad neile, kellest juttu tehakse. Mina aga loen ka võõraid mälestusi võõrastest inimestest heameelega.
Leidsin, et oleks rumal neid paberid lihtsalt tulehakatiseks kasutada. Internetis avaldamine oli minu jaoks ainuvõimalus "saata" Asta mälestused neile, kellele need kuuluvad.

Väga sümpaatne oli Tõnu reaktsioon, kui ta üheksanda loo juurde kommentaari tegi. Autor on kindlasti seganud omavahel reaalsuse, külalegendid ja oma suhtumised ning hinnangud. Nagu sjgelle ütleb, on Asta oma iseloomustustes napp ja tabav. Lisaksin omaltpoolt, et kohati väga sirgjooneline. Ootan hirmuga, et äkki avastab selle blogisildi mõni selline tegelane, keda pole kõige paremini iseloomustatud....

Ootan väga Tõnu kommentaare, algusest peale. Sinu kommentaar kasvõi Frieda kohta, hakkab looma teist dimensiooni. Vähemalt minul on põnev.

helle ütles ...

Ega muidugi tea - inimesi on igasuguseid. Alati võib tulla keegi, kes ütleb: ma ei taha, et seda siin kirjutatakse - minu pere kohta on nii või naa öeldud.
Tõnu reaktsioon on tõepoolest väga sümpaatne.
Jään järge ootama.

Tõnu Tramm ütles ...

No sellest olnuks ikka ütlemata kahju, kui need kirjatükid poleks meie kandi rahva ette jõudnud. Minagi, kellel aastatega on hakanud side kodukandiga nõrgenema, olen tänu Astale ja sellele blogile oma mõtetes taas seal tagasi. Iga peatükk toob juurde uusi mälestusi ja meenutusi. Paljud tegelased on küll juba nii ammu elanud, et mäletan neid vaid nimepidi ja väga uduselt aga eks kui mõni konkreetne seik minu endaga seoses meenub, eks ma siis panen tolle siia ka kirja. Ütleme siis nii, kui tänu mulle kaotas see lugu teatava osa oma salapärast, siis lasub mul nüüd ka teatav moraalne kohustus kompenseerida seda mõne omapoolse täiendusega..:)

Ninataga ütles ...

Mina loen kah..ja püüan pilti kokku panna inimestest!!!
Kuigi jääb minule kauge kandi rahvaks...
Samas ei tea kunagi, mina olen seda nooremat põlvkonda, kes enam paljusid sugulasi ei tea...
IIal ei või teada, kus maailmaotsas sinu suguselt pesitseb...

Anonüümne ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.