PÖFF 2018 soovitused (3.)

Vaatasin, et PÖFF on avalikustanud kogu programmi. Filmide arv on tõepoolest suur ja täitsa mõistetav, et igal aastal on kõigil üks ja sama mure, mida valida. Eks see on kinni ka inimesest, tema mõtlemisviisist. Mina võtaksin ette mingi võistlusprogrammi filmid ja meelekujutuses oleksin siis nagu žürii liige, kes oma pingerida koostab. Hiljem hea võrrelda, kuidas minu hinnangud asjaarmastajana suhestuvad professionaalide omaga, sealhulgas ka kultuuri-, filmiblogide kirjutajate arvamusega. Selline üks viis võimalikest süsteemsetest lähenemistest viitab sellele, et ma olen vilets shoppaja. Veelgi enam, see paljude jaoks meelelahutuslik (!?) hobi teeb mind hoopis närviliseks.

Selgub, et olen ära näinud kõik Põhivõistlusprogrammi filmid. Minu hinnangul on festivali tegijad kokku pannud väga tugeva programmi. Nende hulgast võib valida mistahes suvalise filmi ja hiljem tõdeda, et hea film oli. Mõned tööd tõstaksin siiski esile. Jällegi puhtalt subjektiivselt. Ma ei tee seda kinematograafilistele hinnangu kriteeriumidele tuginedes, neid olen analüüsinud ja kirjutanud filmipäevikusse. Tõstan esile vaid need filmid, mis mulle vaatamise hetke meeleolus eriti korda läksid. (Pealkirjale klikkides avaneb filmi tutvustav leht).

Elada siin / A Place to Live
Kanada

Eile rääkisin telefonis ühe lähedasega. Kaks nädalat tagasi suri ta mees, koos oldud veidi rohkem kui nelikümmend aastat. Pikk abielu oli vastuoluline. Seepärast mõtlesin, et see surm oli lähedasele kergendus. Jutust selgus, et mingil määral ongi. Kuid toriseva mehe puudumine, tühi maja ning täiskasvanud lapsed kaugel on viinud lähedase sügavasse leina.

Taas kord tõden, et heade filmide puhul ei saa rääkida konkreetsest sihtgrupist. Noortel inimestel omad pered, asjatoimetused. Äkki pärast selle filmi vaatamist just need noored täiskasvanud mõistavad, mida tunneb nende ema või isa pärast seda kui neist saavad lesed.

Inimese roll / The Human Part

Soome

Suvel filme vaadates avasasin, et väga vähe tehakse meestekaid. Millegipärast arvatakse, et need on ilmtingimata action-filmid ja muu taoline, mis meestele meeldib. Kaugeltki mitte. Head meesteka filmid räägivad meestele olulistest asjadest. Nooremate põlvkondade mehed on muutunud küll avatumaks rääkimaks ka sellest, mida nad tunnevad või üle elavad. Kuid ometi ma näen, kuidas enamus mehi elavad jätkuvalt sissepoole. Mõnikord täieliku läbipõlemiseni.

Minu üks lemmik elutarkustest on, et igaüks peab teadma oma kohta laua taga. Kuni teatud vanuseni mehed leiavad, et nad väärivad paremat istekohta. Leppimine tegelikkusega on raske.

PÖFF 2018 soovitused (2.)

Mida vanemaks saan, seda enam meeldivad mulle dokumentaalfilmid. Muidugi sõltub kõik sellest, millest ja kuidas film on tehtud. Aga siiski, elu lavastamine näitlejatega pole päris see, mida tegelik elu igapäevaselt meile üldistustena pakub. Ning kui kaamera suudab tegeliku elu jäädvustada, autor selle materjali mõtestada, siis tulemus on võimas. Dokumentalistikas on erinevaid meetodeid teema esitlemisel, sealhulgas ka pisikest lavastust, kangelase provotseerimst. Tulemuse saavutamise nimel on see pisipettus andestatav.

Teine film, mida tahan Just Filmil soovitada ongi dokumentaalfilm, mis kuulub festivali Lapse õiguse programmi. (Filmi pealkirjale klikkides avaneb seda tutvustav lehekülg).

Lindprii Bruce Lee / Bruce Lee and the Outlaw
Suurbritannia, Holland

Olen mai alguses, vahetult peale filmi vaatamist teinud sissekande oma filmipäevikusse:

"Väga hea film. Tunnistan, et lülitasin filmi sisse ettevaatliku skeptitsismiga. Esmalt seepärast, et üleolevalt öeldes, "sotsiaalporno" müüb alati hästi, isegi kui filmi teostus on kehv. Teiseks oli mu ebasõbralik eelhäälestus tingitud sellest, et olen neti kaudu vist ära näinud kõik selle teema dokumentaalfilmid ja -projektid - mida uut saab veel öelda? Aga selle täispika doki tegija siiski üllatas mind. Ütles-näitas just seda, mida seni pole ma nendes filmides näinud, kuid mida isiklikult tean Eesti üheksakümnendate algusest. Oli meilgi siis pealinnas sadakond kodutut (loe:hulkuvat) last. Murrangulised ajad toodavad alati hulgaliselt kodutuid lapsi. Ühes kohas oli nendele lastele sisse seatud varjupaik. Sinna nad tulid. Said ennast pesta, uued puhtad riided, kõhu täis süüa, pehmes voodis magada ja ... läinud olid nad taas - nädalateks, kuudeks. Läinud sinna, kus neile meeldis rohkem. Tekkis siis ja ma arvan, et see film tekitab ka nüüd paljudes vaatajates küsimuse, aga miks siis täiskasvanud ja ametnikud ...

Nicu räägib meile režissööri kaasabil oma lineaarse loo, kuid filmi struktuur nõuab vaatajalt siiski pingutavat tähelepanu. Ning see on hea. Vaatajat sunnitakse olema filmi osaline. Filmi autori tunnetatav ja varjamatu juuresolek, osalus, võimendab seda tunnet veelgi. Oleksime pidevalt nagu filmija selja taga. Kohati muutub see vaataja jaoks omamoodi paralleelseks süžeeliiniks, selle sama ülaltoodud küsimusega, aga miks siis, aga kuidas ma ... 

Väga kehvades võttetingimustes on autor joonistanud kaameraga tihti huvitavaid kaadreid, mis pärast monteerimist on loonud filmile stilistiliselt õige õhustiku. Kahtlemata on see autorifilm. Ometi tõstaksin omavoliliselt selle filmi kaasautoriks monteerija. On ilmne, et ilma tema abita poleks algaja dokumentalist suutnud filmitud materjali hallata. Ning lisandusena. Sellel filmi muusikaline kujundus, diskreetne ja märkamatu on emotsiooni loomisel väga oluline."

PÖFF 2018 soovitused (1.)

See suvi möödus mul vabatahtliku filmivaatamise tähe all. See oli nagu omamoodi loosiõnn. Alati olen mõelnud, et näed, minult ei küsi keegi, millist erakonda ma armastan või kuidas olen ma rahul presidendi või peaministriga. Ja nüüd äkki küsiti minu arvamust filmide kohta. Kõik uued filmid - kahtlemata privileeg, mis märkamatult muutus kohustuseks. Vaatasin PÖFFi kodulehte, kus, nagu aru saan, esialgu üleval vaid osa programmist. Panen käe südamele ja kinnitan, kõik järgnev ei ole tasustatud sisuturundus. Olen lihtsalt paljusid neist filmidest juba näinud. Sõna "soovitused" on muidugi eksitav. Need, kes on mu ajaveebi pikalt jälginud, teavad, mida sellised soovitused "väärt" on. Kõik on ikka väga isikus kinni - inimese maailmavaade, vanus, huvid, elukogemus, ajude lupjumine ja muu taoline. No ja mida saab üksik eraklik vana mees metsast ikka niiväga soovitada. Elu käib ju hoopis kusagil mujal.

PÖFF on kärgfestival, mille üks osa on PÖFF Shorts. Nende lühifilmide osas pole mul midagi öelda, sest minu suvises filmirepertuaaris neid polnud. Küll aga tahan esile tuua kaks filmi alafestivalist Just Film. Tihti mõeldakse ekslikult, et laste- ja noortefilmid ongi mõeldud teatud ealisele kategooriale. Oma kogemusest võin kinnitada, et hea film ei tunne vanusepiire. Järgnevad filmid on huviga vaadatavad ka vanavanaisadele.

(Filmi tutvustus avaneb vajutades pealkirjale)

Loodan, et järgmisel korral sured / Hope You'll Die Next Time
Ungari

Ma olen siin blogis korduvalt ning ironiseerivalt virisenud (kohati liiga emotsionaalselt ja ebaõiglaselt) kõikvõimalike kodanikeühenduste üle, kelle põhikirjaliste kaunisõnaduslike eesmärkide tegelikuks sisuks on maksumaksja raha eest luua endale töökoht, trükkida voldikuid ja viia läbi "koolitusi". Kuhugi sinna alla liigituvad ka noortele suunatud kampaaniad internetiohtudest. Ma arvan, et see üks film kaalub üles kõik need koolitused ja voldikud.

Vanematel on teismeliste lastega mõnedest asjadest rääkimine pisut keeruline, et asjast kasu oleks. Lihtsam on anda teismelisele raha ja saata ta kinno öeldes: "Ma tahtsin ammu sinuga rääkida sellest, mis seal filmis, kuid ma ei tea, kuidas. Mine parem vaata." Autorid ise määratlevad, et film on kõlbulik alates 12. eluaastast.

Aga miks mitte ka film täiskasvanutele? Oleme me kindlad, et me teame oma lastest kõike? Ka seda, mida nad üksinda olles teevad arvuti kaamerasilma ees? Kas nad on armunud? See film on ideaalne võimalus pärast ühist filmivaatamist pisut siluda neid loomulikke mikromõrasid, mis üldjuhuna tekivad lapsevanema ja teismelise suhetes nende täiskasvanuks saamise raskel teel.

Muidugi oleks selle filmi propageerimine vajalikuks ja sisuliseks tegevuseks just kõigile neile, kes ameti või aktiivse eluhoiaku tõttu räägivad meie lastele päevast päeva interneti ohtudest. Kindlasti soovitan filmi soojalt kõigile kirjanikele-dramaturgidele, kes peavad teismelisi oma loomingu sihtgrupiks. Selle filmi stsenaarium on hea näide, kuidas süžee kastist välja mõelda.

Avame "hooaja"

Pikk suvi, osa sügistki juba möödas ajast, millal viimati oma ajaveebi lahti tegin. Mingil hetkel, endale seletamata, puudus selleks vajadus. Arvatavasti peamine põhjus, et ma üleüldse blogin emotsioonide, mälestuste ja mõtete väljaelamiseks. Pika vaikuse perioodi jooksul sain aga neid emotsioone vaadata ja kirjutada küllaga. Umbes nelisada mängufilmi on ära nähtud ja filmipäevikut kirjutatud. Enda toimetamised ja asjaajamised lisaks, ning ega siis aega jäänudki, et midagi muud kirjutada ja teiste blogisid lugeda. Nüüd hakkan vaikselt talverutiini tagasi minema.

Loen minu kätte toimetatud vanasid kirjasid ajavahemikust ca 1981-1991. Neid kirju on paarkümmend. Äärepidi ja vihjetena pisut kultuuriloolised, mistõttu peaks nad siia ajaveebi siiski talletama. Pärast mind lähevad nad arvatavasti lõkkesse. Samas pean seda avaldamist tegema ilmselt sügavate kärbetega, kuna mõned lõigud on väga isiklikud. Eks vaatame.

Kui neid kirju lugesin, siis tuli millegipärast meelde hoopis Sihveri klubi ja Virmalised. See on minu arvates eesti pop-muusika bändide algusaastate üks ilusamaid palasid. Mitte ninapidi juures, kuid ometi mingite kokkupuute punktidega nägin kogu seda ajastut oma silmaga ja jälgisin kõrvalt, kuidas poisid seda ajastut lõid. Nendes ülalmainitud kirjades mainitakse samuti muusikuid. Avastasin taaskord, et vanusega ajataju pole enam täpne. Kirjades mainitu on kõik nagu äsja toimunud. Ometi on need kirjad juba 25-35 aastat vanad. Samas Kurmetid-Joala-Naer asetub minu mälus kindlale kohale ajateljel. Sihveri klubi ja see tüdruk, kellele ma ei julgenud ligi astuda.

Lillekastid

Aeg lihtsalt kaob käest. Ütleme nii, et kui sa oled loonud iseenda jaoks mingi elukeskkonna standardi, siis kuidagi nukker tunne hiilib ligi, mõistes, et mõnest asjast enam jõud üle ei käi. Mistahes asi võtab kordades rohkem aega - ilmne oma jaksu ülehindamine. Terve mõistus ütleb küll, et tõmba neid toimetamist vajavaid asju koomale, tee niipalju kui jaksad. Teisalt, seda elukeskkonda, oma viimast kodu luues olen tahtnud, et mistahes suunas vaadates pilk ikka puhkaks. Seega tuleb teha. Ah, jah, see "investeering külalastesse" on tasunud ennast kuhjaga. Nad siin ikka käivad oma peredega või pere kõrvalt ja raskemad, võhma vajavad asjad teevad ilma, et peaksin paluma. Igatahes kõik on trimmerdatud-niidetud, küttepuud jõuavad järk-järgult kuuri virnadesse, mõned kiviaiad, mis vajasid kohendamist on taas laotud jne.

See on minu kevadeprojekt, mille lõpetamine veereb vaikselt juuni kuusse. Vanad lillekastid olid oma aja ära elanud. Need olid pärit mingist keset õue seisnud puukuurist, mille omal ajal lammutasin. Olid selle kuuri karkassiks. Nii nad mul maha läksid ilma mistahes töötlemata ja ajasid asja ära. Poodides müüakse ka lillekaste, kuid need maksavad. Vaatasin neid ja minu jaoks olid nad ka liiga klanitud. Mulle meeldivad pisut robustsemad, väiksema viimistlusastmega, mis sobituvad nn. talukoha looduslikku landsafti pisut rohkem. Nii tuligi endal uued kastid hööveldamata laudadest kokku klopsida. Seespoolt vooderdasin vundamendi "mullikilega", et muld ja niiskus kohe mädandama ei hakka. Siis puidukaitse peale, ning minu elu ajaks jätkub ehk küll. Tegin ühe pildi kah, kus viimane vana kast ootab tulpide äraõitsemist.

Aga muidu on nii nagu elu ikka. Muretsen lähedaste muretsemiste pärast. Elan kaasa ebaõnnestumistele ja olen rõõmus kui inimestel hästi läheb. Just viimane on see, mis jõudu annab. Minu oma lapsed suhtuvad üllatavalt mõistvalt, et siin, minu pagendusaastatel on neile tekkinud juurde "liba" vendasid ja õdesid külalaste näol. Kuidagi on välja kujunenud nii, et vanaisaks peavad mind tunduvalt rohkem lapsevanemaid või väikelapsi kui niiöelda otseliinis neid tegelikult on. Selle kuu positiivse emotsiooni kõrghetk oli siis kui üks külalastest tõi linnast oma kaasaga vanaisale näitamiseks 60 tunni vanuse poja. Tahtsin noorte vanematega kurjustada, et nii väikse lapsega ja ema äsja sünnitanud ja muud. Jätsin aga tänitamata, aru saades, et see, vanaisale näitamine on oluline lapse isale ja emale. Ja mis siin varjata, ka ma ise olin ... Mistahes sõnad on liigsed.

Vaimu proovin ka värske hoida. Kirjutada oleks palju lugusid. Selle asemel vaatan  mai algusest taaskord hoopis filme. Ühelt poolt nagu paluti, teisalt pressisin ehk ka ise pisut palumisele kaasa. Enamus filme pole veel saanud isegi esilinastust kodumaal. Geograafia on lai. Hetkel olen vaadanud uusi filme (osadest riikidest mitu filmi): Costa Rica, Hispaania, Suurbritannia, Serbia, Iraan, Kolumbia, Austraalia, USA, Kreeka. Igale filmile pean andma omapoolse motiveeritud hinnangu. Minu enda jaoks põnevad mõtteanalüüsid stsenaarselt, audiovisuaalselt, lavastuslikult, žanriliselt, temaatiliselt jne. Need tuleb hinnangu põhjendamiseks kõik kirja panna. Ma inglise keeles enam-vähem loen, kuid kirjalik eneseväljendus on pagulusaastate jooksul rooste läinud. Jah inimene õpib (taasõpib) surmani. Pusin nende võõrkeelsete arvustustega ja on huvitav.

25.05.:
Lisan veel ühe foto võetuna maja terassilt, mis illustreerib pisut segasevõitu selgitust kommentaarides.

Ekselistid

Tundub, et minu kartused selle haldusreformi joontetõmbamise kõrvalnähtustest hakkavad vaikselt tõeks saama. Ega ma muutustele vastu olnud, need olid vajalikud. Asi kippus kohati absurdiks kätte, kus omavalitsuse palgal rohkem töötajaid võrreldes valla ülejäänud maksumaksjatega.

Minu suhtumine meie haridussüsteemi ümberkorraldustesse on olnud kogu aeg ühene. Mulle võidakse ette tuua kuitahes palju tabeleid, kus meie lapsed maailma targimad, tublimad ja mida veel. Küsin vastu, mis siis? Kui ülejäänud maailma lapsed on lollid, kas siis meie lapsed ei võiks olla hoopis veelgi targemad, haritumad? Minu postulaat on olnud ja jääb - igale lapsele (võimetekohane) keskharidus! See on meie väikeriigi püsimise garantii ja inimeste heaolu allikas. Minu jaoks oli selge, et maagümnaasiumide sulgemisega on ekselistid saavutanud võidu, kuid sellega ei piirduta ja liigutakse edasi harimatu Eesti kujundamisel. Seda juba läbi haldusreformi. Enam pole vaja mingeid keskvõimu bullasid. Kohalikud mogrimärdid joonistavad juba oma exceli tabeleid. Laupa ja Käru põhikoolide muutmine tsaariaegseteks külakoolideks, Nõva õpilaskodu sulgemine. Need on esimesed pääsukesed. Teiste valdade võimukandjad on esialgu veel kapis ja pole julgenud avalikult tunnistada, et tegelikult on ka nemad oma sättumuselt ekselistid. Haridus on ju ometi mõttetult kallis?

Kusagilt olen kuulnud ja lugenud juba ka sellest, et paganama kulukas on toetada uues suures vallas mitut perearsti vastuvõttu. Peaks ikka koondama kõik ühte tervisekeskusesse, kus need praegused perearstid siis tööd saavad ja rahva tervisenäitajad exceli tabelites koheselt paranevad.

Ah, mis see minu asi on. Minu tegutsemiste aeg on ammu ületanud parim enne tähtaja. Teie peate selles riigis edasi elama, ise teate.

Luud ja elud

Tuleb välja, et üks lapselaps (tütarlaps) käib juba kaks nädalat karkudega. Jalalabas kaks mõra. Pisut noorem lapselaps (tütarlaps) kukkus ronides käeluu puruks. Ütlesin lapsevanematele, et see pani mind kahtlema minu kivistunud vaadetes soorollidele. Ütlesin, et mõranes minu arusaamine, et iga täiskasvanud mees on juhuslikult ellu jäänud poiss.

Nüüd lugesin kurba uudist. Kahju, kes iganes ta oli. Elamata elu ja need asjad. Lapseema kaudu sugulane (poisslaps) kukkus-visati ka kunagi kõrgelt aknast välja. Tänaseks vanur, tema ema ei usu kunagi, et see võis olla enesetapp. Äkki on siiski see, et täiskasvanud mees ongi juhuslikult ellu jäänud poiss?

Foto: Anni Õnneleid, DELFI