Aeg lihtsalt kaob käest. Ütleme nii, et kui sa oled loonud iseenda jaoks mingi elukeskkonna standardi, siis kuidagi nukker tunne hiilib ligi, mõistes, et mõnest asjast enam jõud üle ei käi. Mistahes asi võtab kordades rohkem aega - ilmne oma jaksu ülehindamine. Terve mõistus ütleb küll, et tõmba neid toimetamist vajavaid asju koomale, tee niipalju kui jaksad. Teisalt, seda elukeskkonda, oma viimast kodu luues olen tahtnud, et mistahes suunas vaadates pilk ikka puhkaks. Seega tuleb teha. Ah, jah, see "investeering külalastesse" on tasunud ennast kuhjaga. Nad siin ikka käivad oma peredega või pere kõrvalt ja raskemad, võhma vajavad asjad teevad ilma, et peaksin paluma. Igatahes kõik on trimmerdatud-niidetud, küttepuud jõuavad järk-järgult kuuri virnadesse, mõned kiviaiad, mis vajasid kohendamist on taas laotud jne.
See on minu kevadeprojekt, mille lõpetamine veereb vaikselt juuni kuusse. Vanad lillekastid olid oma aja ära elanud. Need olid pärit mingist keset õue seisnud puukuurist, mille omal ajal lammutasin. Olid selle kuuri karkassiks. Nii nad mul maha läksid ilma mistahes töötlemata ja ajasid asja ära. Poodides müüakse ka lillekaste, kuid need maksavad. Vaatasin neid ja minu jaoks olid nad ka liiga klanitud. Mulle meeldivad pisut robustsemad, väiksema viimistlusastmega, mis sobituvad nn. talukoha looduslikku landsafti pisut rohkem. Nii tuligi endal uued kastid hööveldamata laudadest kokku klopsida. Seespoolt vooderdasin vundamendi "mullikilega", et muld ja niiskus kohe mädandama ei hakka. Siis puidukaitse peale, ning minu elu ajaks jätkub ehk küll. Tegin ühe pildi kah, kus viimane vana kast ootab tulpide äraõitsemist.
Aga muidu on nii nagu elu ikka. Muretsen lähedaste muretsemiste pärast. Elan kaasa ebaõnnestumistele ja olen rõõmus kui inimestel hästi läheb. Just viimane on see, mis jõudu annab. Minu oma lapsed suhtuvad üllatavalt mõistvalt, et siin, minu pagendusaastatel on neile tekkinud juurde "liba" vendasid ja õdesid külalaste näol. Kuidagi on välja kujunenud nii, et vanaisaks peavad mind tunduvalt rohkem lapsevanemaid või väikelapsi kui niiöelda otseliinis neid tegelikult on. Selle kuu positiivse emotsiooni kõrghetk oli siis kui üks külalastest tõi linnast oma kaasaga vanaisale näitamiseks 60 tunni vanuse poja. Tahtsin noorte vanematega kurjustada, et nii väikse lapsega ja ema äsja sünnitanud ja muud. Jätsin aga tänitamata, aru saades, et see, vanaisale näitamine on oluline lapse isale ja emale. Ja mis siin varjata, ka ma ise olin ... Mistahes sõnad on liigsed.
Vaimu proovin ka värske hoida. Kirjutada oleks palju lugusid. Selle asemel vaatan mai algusest taaskord hoopis filme. Ühelt poolt nagu paluti, teisalt pressisin ehk ka ise pisut palumisele kaasa. Enamus filme pole veel saanud isegi esilinastust kodumaal. Geograafia on lai. Hetkel olen vaadanud uusi filme (osadest riikidest mitu filmi): Costa Rica, Hispaania, Suurbritannia, Serbia, Iraan, Kolumbia, Austraalia, USA, Kreeka. Igale filmile pean andma omapoolse motiveeritud hinnangu. Minu enda jaoks põnevad mõtteanalüüsid stsenaarselt, audiovisuaalselt, lavastuslikult, žanriliselt, temaatiliselt jne. Need tuleb hinnangu põhjendamiseks kõik kirja panna. Ma inglise keeles enam-vähem loen, kuid kirjalik eneseväljendus on pagulusaastate jooksul rooste läinud. Jah inimene õpib (taasõpib) surmani. Pusin nende võõrkeelsete arvustustega ja on huvitav.
25.05.:
Lisan veel ühe foto võetuna maja terassilt, mis illustreerib pisut segasevõitu selgitust kommentaarides.
Aga muidu on nii nagu elu ikka. Muretsen lähedaste muretsemiste pärast. Elan kaasa ebaõnnestumistele ja olen rõõmus kui inimestel hästi läheb. Just viimane on see, mis jõudu annab. Minu oma lapsed suhtuvad üllatavalt mõistvalt, et siin, minu pagendusaastatel on neile tekkinud juurde "liba" vendasid ja õdesid külalaste näol. Kuidagi on välja kujunenud nii, et vanaisaks peavad mind tunduvalt rohkem lapsevanemaid või väikelapsi kui niiöelda otseliinis neid tegelikult on. Selle kuu positiivse emotsiooni kõrghetk oli siis kui üks külalastest tõi linnast oma kaasaga vanaisale näitamiseks 60 tunni vanuse poja. Tahtsin noorte vanematega kurjustada, et nii väikse lapsega ja ema äsja sünnitanud ja muud. Jätsin aga tänitamata, aru saades, et see, vanaisale näitamine on oluline lapse isale ja emale. Ja mis siin varjata, ka ma ise olin ... Mistahes sõnad on liigsed.
Vaimu proovin ka värske hoida. Kirjutada oleks palju lugusid. Selle asemel vaatan mai algusest taaskord hoopis filme. Ühelt poolt nagu paluti, teisalt pressisin ehk ka ise pisut palumisele kaasa. Enamus filme pole veel saanud isegi esilinastust kodumaal. Geograafia on lai. Hetkel olen vaadanud uusi filme (osadest riikidest mitu filmi): Costa Rica, Hispaania, Suurbritannia, Serbia, Iraan, Kolumbia, Austraalia, USA, Kreeka. Igale filmile pean andma omapoolse motiveeritud hinnangu. Minu enda jaoks põnevad mõtteanalüüsid stsenaarselt, audiovisuaalselt, lavastuslikult, žanriliselt, temaatiliselt jne. Need tuleb hinnangu põhjendamiseks kõik kirja panna. Ma inglise keeles enam-vähem loen, kuid kirjalik eneseväljendus on pagulusaastate jooksul rooste läinud. Jah inimene õpib (taasõpib) surmani. Pusin nende võõrkeelsete arvustustega ja on huvitav.
25.05.:
Lisan veel ühe foto võetuna maja terassilt, mis illustreerib pisut segasevõitu selgitust kommentaarides.
Postitused
11 kommentaari:
Sinust on maailmal rõõmu.
Need kastid…. Tõenäoliselt hõlbustavad nad su aiapidamist, aga visuaalselt on nad minu silmale võõrad, liiga "klanitud" ja korrapärane asetus, tehislik killustikust vahekate - see kõik on sinu väga ilusas looduslähedases aias kunstlik.Kui ehk kastid oleksid palgijuppidest ja ei asetseks nii korrapäraselt, ehk siis.
Ära pane pahaks, mul ka suur vana taluaed, vaatasin asja oma vaatevinklist.
maurus
Aga see on ju imetore, kui lisaks oma lihastele lastele on veel ka nn." kasulapsed", kes sind aegajalt vaatama tulevad ja muidu ka kontakti hoiavad.Ma otsustan seda enda järgi, kuna mul peale 12 otseliinis järeltulija on veel 2 pinginaabri ja kursusekaaslase tütart ja mehe sugulase poeg, kellel lähedasi ei ole.Nii meeldiv on nendega kontaktis olla.
Tänan vastukajade eest.
Nõustun, et fotol tundub see killustik ja muu kunstlik. Samas on see taotluslik. Asi selles, et sellel kohal asub vana rehielamu ase. Oli kaks võimalust, kas lükata traktoriga siit-sealt maast väljaturritavad kivid kokku või ... Päris alguses kui veel jõudu oli kaevasin maakivist alusmüüri täielikult esile. Mitte ainult perimeetri omad, vaid ka kambrite vaheseinte müürid. Teisisõnu looduses on konkreetselt maakividega markeeritud rehielamu kontuur (eeskoda, kambrid, sahver, rehialune jne.)Killustik on suure kambri põrandal. Tagakambris on püsilillede peenar, mis kaetud kooremultšiga. Mustmullaga sahvris kasvavad rabarberid. Rehealusesse endasse oleks pidanud tulema marjapõõsad, kuid siis lõigati mul juba üks kops välja ja oligi toss otsas.
Imeilus! Nutikas. Armas. Jõudu!
Aitäh seletuse eest! Niimoodi on asjal hoopis teine mõte ja jume, mõte on väga-väga vahva. Ja veelkord vabandan sekkumise eest.
Minu kodus sai peale kokku kukkumise ohus rehealuse mahavõtmist nende suurte vundamendi kivide vahele istutatud maranad, eelnevalt said ka kivid osaliselt välja puhastatud ja minu silmale on kena.
Edu.
maurus
Varemestunud iidvanade hoonetega ei olegi tihti midagi peale hakata. Aga kui rammus pinnas nende all on, vähemalt minu juures leiab see samuti aianduslikku kasutust. Ja mälestus vanast hoonest ei kao nii kiiresti.
Väga sydamlikud lood lastest ja lastelastest.
Oi, sellised kastid meeldivad kassidele.
Hundiuluke, midagi huvitavat eriti Sulle(blogi):
https://studiacartesianaestonica.wordpress.com/
Arvan, et lillekastid vajavad uut mulda. Palun kirjuta !
Mõne päeva pärast olen taas rivis, Emmeliina.
Tänan viite eest, Skarabeus. Olen seda autorit varasemalt sirvinud. Nüüd, vaadates tema tekste, olen kindel lugeja.
Heimari Lenki. Õnneks kasse pole, kuid võin kinnitada, et need kastid on lummavad alla kolme aastastele inimestele.
Postita kommentaar