Teen oma blogis välbat

Tegelikult on see postitus vastuseks Jaanile, kes jättis mulle ühe küsimuse:

"Rohkem huvitab mind aga "...selle talve surnud..." kirjade järg. Kas kirjad said otsa või sai TAHE neid avaldada otsa?"

Muidugi oli võimalik sellele küsimusele vastata lühidalt, kuid iseenda jaoks on olnud vajalik see asi lahti mõtestada juba pikemat aega ja laiemalt. Minu jaoks on kirjutamine üks kontsentreeritud mõtlemise vorm. Mõnikord on nii, et trükitud sõnad juhivad mõtet iseseisvalt, alustades ei tea alati kuhu lõpus välja jõuad. Teinekord proovid aga sõnastada juba küpsenud mõtet, kus sõnad ja laused annavad mõeldule vormi. Jaani konkreetsele küsimusele oli mul juba läbimõeldud vastus, kui äkki nägin kuidas tehakse välbat.

Ma ei ole teadlik televaataja. Minu pärast võib erinevates versioonides trükitud telekavad olematud olla. Ma lülitan televiisori sisse siis kui tahan televiisorit vaadata. Eelmise nädala suvalisel päeval, suvalisel kellaajal istun tugitooli ja näen ekraanil Anu Välbat. Kaameraga liigutakse kusagil majas, toast tuppa. Sobratakse riiulites ja avatakse sahtleid. Lõpuks jõuab mulle kohale, et tegemist on Hermann Simmi majaga. Anu Välba hoiak, liikumine, kommentaarid võõra pere asjades tuustimisel, reedavad, et tegemist pole pelgalt toimetaja poolt püstitatud ülesande täitmisega, Anu on tõeliselt uudishimulik, ta naudib seda, mida teeb. Kui asi jõudis võõraste viinamarjade söömiseni Simmide pere talveaias, vahetasin kanalit. Minu jaoks ületas Anu Välba mingi nähtamatu piiri.

Kuskohas on piir ja milline see on, seda ma ei oska seletada. Mulle pole oluline, et tegemist oli sellesama Simmiga. Vaevalt, et see mees on ainuke Eestis, kes palgatud välisriigi luure poolt. Kindlasti on neid veel, nii kõrgete riigiametnike kui tuntud poliitikute hulgas. Teised pole lihtsalt veel vahele jäänud. Enamgi veel, enamus nendest ei jää eales vahele ja keegi võõras ei saa kunagi sorida nende asjades.

Oma blogis sorin ka mina teiste asjades, võõrastes mälestustes, ning kompan lubatavuse piire. Eesti lood ja Roosa paelaga kirjad on minu jaoks probleemitud. Mälestused müügiks on mõnedel juhtumitel tekitanud minus avaldamistõrkeid. Näiteks siis, kui olen tuvastanud mõne oksjonil müüdava riikliku autasu omaniku. Teadmata asjaolusid, miks ese müügis, olen loobunud selle kajastamisest blogis - äkki on eseme omanikul olnud lihtsalt kõht tühi. Ei tahaks pealtnäha süütu blogisissekandega teha kellegile välbat.

Tundmatuid mälestusi hakkasin avaldama tõepoolest selliselt, et ei teadnud autorit ega mälestustes kirjeldatavaid tegelasi. Ühel päeval sain toreda vastukaja, millega seni tundmatu autor asendus konkreetse inimesega. Seeläbi muutusid ka "kirjanduslikud" tegelased reaalseteks isikuteks. Muidugi, nii nagu mälestustes ikka, on autor subjektiivne. See on tema õigus, õigus oma arvamusele. Nende mälestuste autor on hinnangutes oma küla inimestesse tihti sirgjooneline. Kas ka tabav, seda teavad paremini prototüübid ja nende järeltulijad. Tundub, et kedagi see sirgjoonelisus siiski riivas, sest ühel päeval sain sellise kommentaari:

"Tuletaksin meelde, et autoriõiguse seaduse § 38 (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12957346) järgi peate enne 70 aastat ootama või on teil olemas autori kirjalik luba antud materjalide avaldamiseks? Veelgi enam - juba praegu on tegu seaduserikkumisega."

Autoriõigusega on tõepoolest nii nagu on. Millegipärast tundus mulle siis ja ka praegu, et taoline kommentaar on ajendatud millestki muust, olgu selle anonüümse kommentaari kirjutajaks kes tahes. Mul tekkisid kõhklused, et nende mälestuste avaldamisega teen midagi niisugust, millele ei oska nime anda. Nüüd aga oskan sõnastada oma kahtlused: ega ma ometi nende mälestuste avaldamisega ei tee välbat?

Igal juhul on üks pisike ports käsikirja on veel avaldamata ja lisaks veel mõned vihikud kuhu pole sisse vaadanud. Eks kuulan arvamusi ja siis otsustan.