Roosa paelaga kirjad - epiloog

Sirvisin oma blogi ja avastasin kaks hiljuti saadetud vastukaja härra Augusti ja preili Erna kirjavahetusele. Hinge tekkis kirjeldamatu rahu ja õnnetunne. Kuna preili Erna saatusest tean pisut rohkem, siis jäigi hinge kripeldama noormehe saatus. Oma sisemuses tahame ju alati, et kõigil lugudel oleks õnnelik lõpp. Kuigi Augusti siirad ja ilusad tunded said Erna poolt tõrjutud, tean nüüd ometi, mis noorest romantikust sai.

Kusagil siin blogis olen kirjutanud, kuidas ma küll oleks täiskasvanud inimesena soovinud õppida tundma oma vanemaid. Sest ajal mil nemad lahkusid, olin ise selleks liiga noor ja rumal. Mine tea, ehk Augusti tütar Margit ning ka poeg Juhan, kui ta satuks neid kirju lugema, avastavad nendest kirjaridadest hoopis uue tahu oma isas. Sellise isa, keda nemad ei tundnud ega saanudki tunda - noore armunud poisi. Kummaline mõtte- ja ajanihe, kas pole?!

Omakäeliselt kirjutatud kirjad on paratamatu möödanik. Roosa paelaga kirjade järellugu on seeläbi õpetlik. Enam kui sada aastat tagasi preili Ernale saadetud kirjad, mida too hoolikalt talletas, on täna jõudnud uuesti pärale, Augusti lähedasteni. Seepärast - ärge visake kirju ära!

Roosa paelaga kirjad 13

Selle sildi alla paigutasin kaksteist kirja, mis kirjutatud üle saja aasta tagasi. Rohkem korrespondentsi sellelt noormehelt, härra Augustilt pole säilinud. Mind võlus nende kirjade puhul mitu aspekti. Esmalt muidugi kiri kui tänapäeval marginaalseks muutunud suhtlusvahend. Ainult need, kes ise elus kirjasid kirjutanud ja saanud, teavad, mis vahe on tundel avada mailbox või postkast.

Härra Augusti kirjades avastasin seda, et saja aasta jooksul on eesti keel tegelikult vähe muutunud. Omaaegsed väljendid, lauseehitus mõjuvad huvitavalt ja on varjundirikkamad. Tollased sõnade kokku- ja lahtikirjutamised on minule sümpaatsemad - sõnad saavad sügavama tähenduse. Võrdle näiteks minu sünnipäev vs minu sünni päev, kirjavahetus vs. kirjade vahetus.

Huvitavad on ka härra Augusti kirjades mõne lausega edasi antud ajaloolised sündmused. Näiteks kesirihärra visiit Tallinna reidile ja Miina Härma lauluhitti esitus. Ka olmelised nüansid on minu jaoks pisiüllatused. Nii näiteks puudutas härra August kortelisse sisenedes petrooliumilampi. Klaasi soojuse järgi taipas ta, et sealt on alles äsja lahkutud. Selliseid detailikesi võib neis kaheteistkümnes kirjas leida päris mitmeid.

Muidugi on kõige põenvam kirjade olemus. Küllap lootis härra August, et see kirjade vahetus on ühe romaani algus. Me ei tea, kas neiu Erna oma kirjadega õhutas härra Augusti lootusi või hoopis jahutas neid. Igal juhul on võrreldes tänapäevaga kadestamisväärne härra Augusti järjekindlus leida oma südamete daame sümpaatiat ja oskus oma tundeid ning igatsusi väljendada, peites need ridade vahele.

Ma ei tea, kes oli härra August. Ühe kirja alla lisatud ja teises mainitud perenimi Tiervelt/Tierwelt on oma saksakeelses tähenduses haruldane. Sedavõrd unikaalne, et maailma kõik uhked interneti otsingumootorid väidavad, et siinne blogi mainib seda isikut esmakordselt. Eks seegi ole üks põhjus, miks neid kirjasid tasus avaldada. Jäägu siis internetimälusse ka Elli Noorak, kes oli armunud härra Mauerisse. Elli õde Alviine. Hea semu Rentsel, kes väljasõidul neidudega proovis tuju üleval hoida. Perkond Karell, kellelt härra August korterit üüris. Või härra Reisberg, kelle juures härra August oleks soovinud täiendada end retouscheerimises. Küll on aga teada, et raamatukaupleja Gustav Oskar, kelle võimekust päevapiltide alal härra August kahtluse alla seab, osutus siiski fotograafiks, tänu kelle ülesvõtetele on säilinud killuke Nõmme ajaloost.

Neiu Ernast tean pisut rohkem teiste allikate järgi. Noore alaealise tütarlapsena läks ta Peterburi tööle. Võib arvata, et teda kutsus sinna seal elav onu või vanem vend. Viimane sai seal lõpuks ka oma äri käima. Ta avas seal mingi kullaseppaäri, mis sai talle saatuslikuks. Suure Vene revolutsiooni käigus seda kauplust rüüstati ja ta ise tapeti röövimise käigus. Peterburgi jõudes pidi neiu Erna varjama oma vanust, et pääseda tööle kuulsasse Jelissejevite kaubamajja müüjaks. Arvatavasti oli ta kohusetundlik, sest üsna pea edutati ta kassiiriks. Pole teada miks ja kuidas jäi ta silma suurkaupmees Grigori Jelissejevile endale. Igatahes sai temast selle kuulsa perekonna laste koduõpetaja. Nendele hoolealustele viitab ka härra August oma kirjades.

Grigori Jelissejev on Eestiga seotud läbi Toila. Sinna ehitas ta kuulsa Oru lossi oma järjekordseks suveresidentsiks. Samasugused suvekodud olid sellel perekonnal ka Vahemere ääres, Valgevenes ja Krimmis. Kuigi internetiallikad viitavad, et Jelissejevid oma viie pojaga veetsid Toilas kõik oma suved, siis muud allikad kinnitavad seda, et neiu Erna oli oma hoolealustega hoopis suviti Krimmi palees. See on aga juba hoopis teine karbitäis kirjasid.

Teada on ka see, et härra Augusti püüdlused võita neiu Erna südant ei kandnud vilja. Aastaid hiljem abiellus Erna ühe teise tegelasega, keda noor August oma kirjades ka mainib. August oli nende kirjade kirjutamise ajal noor mees. 21. juulil 1902. aastal sai ta 21 aastaseks. Loodetavalt sai ta üle neiu Erna poolt põhjustatud südamevalust ja leidis oma õnne kelleski teises. Kas aga saatus soosis teda kaheteist aasta pärast algavas maailmasõjas, revolutsioonides ja hilisemalt, seda me ei tea.

Roosa paelaga kirjad 12

Tallinnas, 4 Februaril 1905

Austatud Neiu Erna!

Sain täna Teie kirja kätte ja ruttan kohe vastust kirjutama, et enne jälle vahe peal haigeks ei jää, nii kui minevase kirja eel. Et vana adressi peale kirjutada lubate, tähendab et ikka veel elus olete, et Peterburgi punt Teile midagi viga pole teinud. Nii kui kirjutate "juskui peastmata lind puuris ikka veel istute".

Vaene Ernakene, õigem üleannetu. Kes teab, mitmel Piteri noorel härral Teie juba pitka nina olete valmistanud ja nüüd kaebate veel - paras!

6/II 1905. Siis olevat Teil kõiksugused pimeduse väed veel siin Tallinnas olevat, kes kõiki juhtumisi meilt siit Piteri kannavad. Saate nägema, et ma seda tundmata korrespondentsi nüüd alati selle nimega austama saan - tuleb ta meile, siis saan ma alati talle tema hariliku nime asemel "Pimeduse vägi" ütlema. Muidugi jätan ma nime looja nimetamata.

Harilikult, kui mõne noorele neiule saab kirjutatud, siis nõuab viisakas komme, et see komplimentidega üle saaks ujutatud. Oma tänasest kirjast tahaks ma aga need kõik välja jätta, sest Teie pole, õigust ütelda, mitte nende väärt. Lihtsalt Teie pisukesed kõrvad tahaks pihku võtta, Teid ennast läbi "tuuseldada", korraks Teid üle riielda ja muud niisugused nuhtlused. Seal juures ei tohi Teie sugugi tigedakski saada - selleks pole Teil õigust. Kes tohib nii ilma süütalt veel kirjutada, et minu viimase kirja 3. Januaril 1902 kätte saite!? Oh need naesed, kelmistükkide ja vigurite peale olete Teie meistrid. Silmakesi tegemas, suvitamas ja kontserditel käimas, vaat sinna on Teil küllalt aega, aga on tarvis kellelegi vastust kirjutada, siis pole lihtsalt aega - palju tegemist. Ja et ennast õige ruttu puhtaks võiks pesta, siis vabandatakse lihtsalt - pole kirjasi kätte saanudki! Oh need naesed. Jumal hoidku nende eest iga meesterahvast.

Ja, kallis neiuke, ma tean, et Teie suu natukene torusse on tõmmanud minu kirja lugemise ajal. Aga ma ei või parata. Iga inimest peab lastama välja rääkida. Et ma siin kirjas natukene riielnud olen, see ei vaigista mind veel täielikult. Sest kui ma ükskord imelikul kombel Piteri peaksin juhtuma, siis saan ma seda kõik juba tegelikult Teie juurdes korda saatma, mis kirjutanud olen. Valmistage ennast juba selleks ette. Annaks taevas, et Teie aga enne seda puurist välja ei lenda. See tähendab, noh, kuidas nüüd ütlema peaks-- endile selleks ajaks kedagi kaitsejat ei leia. Ma ei tea tõesti, kelle kallal ma oma viha saaksin siis vaigistama.

Aga nüüd jätame tülitsemise järele ja hakkame ilusti rääkima, pole küll paberitki enam selleks... Miks Teie rohkem endi elust ei kirjuta? Mis tähendab see, et Alfred Mooramaale naist otsima läheb ja teie mooralase endile sugulaseks saate? Seletage rohkem, oleks kaunis huvitav teada saada.

Alvinest ei tea ma praegu midagi huvitavat kirjutada. Muudkui on palju lahjemaks jäänud. Millal mehele läheb, ei tea. Peaks ruttem minema, saab pulmi. Minust enesest on kole vähe Teile teadustada. Elan, s.t. teen tööd, söön, joon ja magan. Isegi seltsimajades ma ei käi enam. Ootan pikisilmi aega, millal Tallinnast minema võin panna ilma äärt ülesse otsima. Teie rääkisite minevases kirjas minu pildist, mis Alfredile olen saatnud. Kui ma ei eksi, siis on temal neid ammugi juba pool tosinat saadetud. Nimetage, missugust teie arvate, siis saadan kohe.

Ja nüüd hakkame lõppu tegema. Vabandage, et nii riiakal toonil kirjutasin. Kui edaspidi peaks tulema Teile kirjutada, siis olen poole viisakam. Vabandage, et puhtasti pole kirjutanud - ma pole iialgi mõistnud paremini kirjutada.

Elage heasti ja saatke pea vastust.

August

Roosa paelaga kirjad 11

(kuupäevata)

Austatud neiu Erna!

Pisukesest asjast on suur välja kasvanud! Kust võisin ma seda teada, et minu kiri, mis ma kõige ilmasüütamal nalja toonil kirjutasin, kõige tõsisemaks peetakse? Ma ootasin Teie käest vastust, mis niisama nalja toonil kirjutatud oleks, kui minulgi. Selle asemel sain ma Alfredi käest suure pitka noomituse. Ma pidada mitte kaine keelega - see tähendab, viha tujus, kirjutanud olema. Kirjutada alati nalja toonil, mis minu harakterist pilti anda, ei mõista nüüd vahet teha, mis nali ja mis tõde olla...

Ja viimaks tuleb Teite käest niisamasugune. Mis õieti üteldud, mulle just kui kapa täis külma vett kaela oleks kallatud - niisugune tundmus oli mul. Tõesti, ma poleks uskunud, et minust niimoodi arvatakse, mind niisuguseks kollanokaks peetakse! Olete Teie need paar kirja või kaarti, mis Teie nime peale saatsin, kätte saanud või mitte; olete arvanud heaks nende peale vastata või mitte, - mul pole mingisugust õigust Teie üle sellepärast kohut mõista. Et ma aga julgesin Teile niimoodi noomivalt kirjutada, mida Teie tõega võrdlesite, noh, ma tõesti ei pea seda niisuguseks süüteoks, kui ma oma sõbra õele niimoodi kirjutan. Kui ma päris võera naesterahvale seda mitte ei julgeks teha, kus minult piinlikud ja vastumeelsed seltskonna "viisakuse seadused" kõik vabaduse ära võtavad.

Kõige kibedam koht on Teie kirjas aga see, kus Teie pimeduse väe pärast mind sõitlete. Ma ei tea küll õieti, keda Teie selle all arvate? See aga, keda mina arvan, on minu hea seltsimees. Ja ta ei saaks tõesti vist mtte vihastama, kui ma talle nalja tujul mõnda hullematki nime annaksin. Ta saaks paraja vastuse mulle otsima ja asi oleks möödas.

Ja siis, on Teil selle arvatud isikuga kirja teel mõni tete a tete olnud või mitte - mis läheb see minul sel puhul korda? Ehk Teie küll kena ja armastuse vääriline neiuke olete, austan ma Teid, Jumal teab, kui palju. Siiski, arvake ise järele, kuidas läheb see minu iseteadvusega ühte, kui luban enesele oma sõbra peale vihaseks või koguni armukadedaks saada, kui teil mõni tete a tete oleks olnud. See oleks minust liiga poisikeselik.

Oli aeg koolipoisi põlves, kus ma armastusest unistasin ja õhulossisi maalisin. See oli aga kõik lollus! Mitte kinniste silmadega ja unistades ei tohi aega viita. Tööd teha, hommikust õhtuni, rasket ja vaevarikast, pea ja kätega, kuni väsimuseni - siis ei hakka keegi enam unistama, vaid läheb puhkama. Ja on tal vaba päev ja aeg, siis läheb ta loodusesse ja vaatleb seda, karastab nervisi - õhkamiseks ja unistamiseks aega üle ei jää. Tõsi, midagi suurepäralist peab olema, tõsiselt armastada ja armastatud saada. Kõiki aga ei või saada. Tahan ma praktikalik olla, puudusteta elada, siis pean niisugustest õrnadest asjadest võimalikumalt vähem mõtlema. Vabandage, et kirja sisust kõrvale olen läinud.-

Veelgi on mõni koht Teie kirjas, millega ma kuidagi leppida ei tahaks, aga jäägu. Teie hoiatate ju mind kirja lõpus, et enam kirjalikult noomida ei tohi. Ma püüan Teie tahtmist täita. Mis ma Teile aga siiamaale olen kirjutanud - tõesti, ma ei võinud teisiti. Ma pidin ennast ju natukenegi kaitsema.

Et Tallinna vaatama tulete, on tore! Ehk saate siis ka nii lahke olema ja meite ärisse sisse astuma. Seal oleks Teil kõige parem mind käsile võtta, või nii, kui ma olen kogemata rääkima hakanud, minu kõrvad peosse võtta. Võib aga olla, et Teie minu praegusest kirjast veel tigedamaks saate kui olete - noh, siis pean küll lootuse Teid näha saada, päris varna riputama.

Nüüd räägime mõistlikult. Olen ma Teid vihastanud, haavanud, kui süütat süüdistanud, siis palun südamest vabandage mind. Ma ei teadnud ega tundnud Teid õieti. Mis kirjutasin, kirjutasin mitte sellepärast, et Teid haavata. On mul aga edaspidi mõni juhtumine Teite kirja peale vastata, siis saan ma juba kõik laused välja jätma, mis Teie meelest haavavad ehk kahemõttelised oleks. Nii kui minu viimasest kirjast mõistsite.

Tallinna uudistest pole midagi nimetamise väärilist. Kõik on harilik ja vaikne. Nii siis, elage heaste. Ja kui juhtute vahest kirjasi kirjutama, ehk eksib siis mõni nendest kah minu nime peale.

Lõpetan. August

Roosa paelaga kirjad 10

Tallinnas, 1 Oktobril 1903





Austatud neiu Erna!

Tänan Teid selle kirja eest, mis mulle saatsite. See tuli nii ootamata, teadmata, äkiste, kui välk ja kõu. Teie kirjutasite, et mina Teie kirjad mitte unustusse ei jätaks ning vastust peaks kirjutama. Ärge arvake siis, et ma oma pikaldase vastusega Teie soovi tähele panemata olen jätnud. Ei-ei, ma olen Teie kirja mitu korda hoolega läbi lugenud, niisama mitu korda olen tahtnud Teile vastust hakata kirjutama, kuid ikka tuli midagi ette, mis minu tahtmist selleks takistas. Ei ole ju praegu ka enam see, mis mineva aasta, kus Teie iga oma kirja peale juba paari päeva pärast vastuse saite, ilma kõigi takistuste peale vaatamata.

Olin ma ju mineva aasta ka veel alles inimene, kes heast tulevikust und nägi ja sellepärast palju võis eneselle lubada. Nüüd aga, kus mul kõiksugu pagana krempled ees on. Kus mina enesest ühes oma tulevikuga niisuguseid õhulossisi ainult ette kujutan, kuidas ma paari aasta pärast mõnel pakasel talvehommikul kusagil kalarannas ühe paadi alt haigutades ning külma pärast lõdisedes ja käsa hõerudes välja ronin, katkise palitu räbala kõvem enese ümber kokku vean ning oma harilikku päeva ametid sellega peale hakkan, et ümber vaatan, kuidas mõne ümmargusema isanda taskuga tutvust võiksin sobitada. Jah, vaadake, kui ma enesest niisuguse pildi omale ette sean, ning kus ma nende möödaläinud Jõulude peale mõtlen, millest ma teile kohe pärast seda nii pitka kirja saatsin, mille peale nii kui Teie kõige oma viimases kirjas lubate, veel lubate vastata, siis ehk leiate mulle vabandust minu pikalduse üle.

Enne kui aga edasi kirjutama hakkan, tänan teid veel üks kord õige südamest Teie kirja eest, iseäranis aga selle laulu eest, mis mulle saatsite, ehk küll, kas ei või selle kirglist ja leegitsevat sisu mõne pettepildiga - Fata morganaga võrrelda? Kuid on, mis on, peaasi, et Teie käest kirja sain, mille peale nüüd vastust kirjutan.

Minu elu läheb ikka nii kui harilikult - vana auklist ja künkalist teed mööda. Uudiseid, iseäranis aga niisuguseid, mis Teid, kui noort ja elurõõmsat neidu peaks huvitama, ei tea ma mingisugust. Olgu nimetada, et Hallik, kellega ma kompaniis töötasin, oma äri käest ära pidi andma ühe endise raamatukaupleja Gustaw Oskarile, kel sellest ametist aimu aga pole. Kui meie tingimistega kokku läheme, siis saan ma tema juures see talve kui ülesvõtja ja retouscher teenistuses olema. kui mitte, siis tahan ma Reisbergi juurde minna, et ennast retouscherimises täiendada. Et ma Peterburgisse tulen, siis ei tea ma nüüd ütelda sellest, et enne protsessi lõppu sellest midagi välja ei tule. muud uudist ma ei tea.

Tallinnas on talve, mis seda igavad linna veel väljakannatamatuks teevad! Kahju, kole kahju, et mu teenistus ja elu koht mitte Peterburgis ei ole! Missugune lõbus elu seal nüüd talvel ole - охъ мама - eks ta ole.

Elage heaste ja õnnelikult, ning saatke ikka vahest, kui Teil aega ja tahtmist juhtub olema, minule mõni harv kiri endi poolt. See saab mind väga rõõmustama.

August

P.S. Olge nii lahke ja ütelge Alfredile, et kuidas võib inimese käekirjas, näiteks August Tierwelt /allkiri/ sedasi terase peale toimetada, et sellest selle järele schtempell välja võiks raiuda ja graveerida. Tervisi minu poolt. August

Ärge unustage, et peate mulle ühe oma päevapildi saatma.

Roosa paelaga kirjad 9

Tallinnas, 12 Martsil, 1903

Austatud Neiu!

Saadan oma pildi - ning täidan sellega oma lubamist. Kas tohin seda ka Teie poolt loota?

Elage õnnelikult

August

Roosa paelaga kirjad 8

Tallinn, 5-al Februaril 1903



Austatud Neiu !

Ma palun südamest, kas võiksite minule seda heategu teha ja seda sedelid Alfredi kätte toimetada. Ma tean kül, et see Teie teenistuses kerge ei saa olema, kuid mul ei jäe muud teed üle - ma ei tea kedagi, peale Teie, kes seda võiks toimetada. Võimata on mul praegu rohkem kirjutada oma elust - lükkame tulevikku. Kas täidate minu palvet? Tähtjas on, et Teie vend seda õige pea kätte saaks!

Elage õnnelikult

.................. A.

Roosa paelaga kirjad 7

Tallinnas, 31. Detsembril 1902



Austatud neiu Erna!

Ma olen jälle Tallinna jõudnud. Jälle käin ma mööda tuttavaid kitsaid uulitsaid, elan ja liigun vanade tuttavate ümbruskonns, teen oma harilikkusi toimetusi. Veel seisavad selgeste minu Peterburgi reisu mälestused meeles. Nad pole teiste, värskemate uudistega endid veel jõudnud ära segada. Ma mälestan selgeste, kuidas meie esimesel pühal endi aja kõige lõbusamini mööda saatsime, kord mööda uulitsaid jalutads, kord jälle kodu jõulupuud põletades, ehk lauldes, lõbusaste juttu vestes.

Ma käisin eile hra Möhlmanni juures. ka tema on veel nii "metshtatelni", elab täieste vaimus veel Peterburgis ehkki keha küll Tallinnas masinaid juhib.

Teie rääkisite muu seas ka minu vastu, et Teie suurem rõõm on ennast üksikusse kuhugile ära peita ja endi sõbrade kirjasi lugeda. Ning avaldasite soovi, kas minagi ei võiks Teile vahest kirjutada. Enne Peterburgi sõitmist arvasin ma kindlaste, ära nähes, et ma ühtegi vastust ei saa, et minu kirjad Teile mitte soovitavad pole ning Teid juba ära tüüdanud. Aga nüüd, kus ma kuulsin, et Teil nii vähe aega on, siis olen ma oma arvamist muutnud. Ma olen Teile tänulik, et tohin Teile kirjutada, ning kui mul vahest võimata leida on mõnda omasugust hinge - olen melanhoolia tujul enese südame taga pidaja, - siis võin ma seda ometi Teile, sõprade puudusel, - tundmusrikkade sõnadega välja rääkida, püüdes seda kirjana saata.

Õigust ütelda, pole mul praegu ainukestki inimest, kellega ma midagi sõbra kombel võiksin rääkida ehk kirjutada. Nii kui teate, olin ma Alfrediga kõige parem sõber - kuni ta veel Tallinnas oli. Aga siis, kui ta Peterburgi sõitis, kus meite vahel kirjade vahetus algas, milledes ma selgemini ja arusaadavamalt oma mõtteid võisin selgeks teha kui suusõnal, siis hakkas endine sõbraline toon meite vahel kaduma. Ta hakkas mind vabameelseks, mässumeelseks ja Jumal teab, mis -meelseks nimetama. Rääkis, et ma keeva vereline ja ilma järelmõtlemamata olla j.n.e. Ja see kõik selle pärast, et ma temale paar vabamõttelist lauset julgesin kirjades avaldada, ilma, et ma veel midagi järelmõtlematust oleksin jõudnud korda saata. Häda mulle, kui ma midagi tema põhjusmõttetest julgesin puutuda - kõige teravama ja trotsilisema kirja, kus isegi pilkamine ei puudunud, saatis ta mulle vastuseks ilma, et ta midagi järelkaalunud oleks. Ma pidin kõik oma silma-vaated elu üle, mida ma sihtiandvate kirjanikude töösi lugedes olin omandanud, tema s.o. Alfredi isiklikkude, kitsarinnaliste arvamiste vastu ümber vahetama, et meite sõprust hoida. Aga ei! Mis sõprus peaks see olema, kus iga minu idealilisem lause terava krititseerimise alla võetakse? See pole enam sõprus, see on parteilik olek kahe hariliku "tuttava" vahel. Niisuguseid tutvusi leiaks ma igalt poolt, kui tahaks!

Teie võite siis selle järel ise otsustada, et see mind ainult rõõmustas, Teie ettepanekud kuuldes - Teile tihem kirjutada. Teie kõnelesite Nevski prospekti peal, kus Teie endi saatuse üle kaebasite, et Teie endile veel mingit sõbranad pole leidnud, et Teie ainus eesmärk on tulevikus kodumaalt, kus Teid karedalt vastu võeti, ainult kaugemale rännata, ning ainult sellest rõõmu tunda võite, et uhkusega ütelda: "Ma pole kellegi abi tarvitanud. Ma olen iseseisev. Ma olen ise oma saatuse, ehk küll kareda ja külma, eest hea seisnud". See näitas selgeste, et teil tubli tahtmise jõud on, seal juures olete aga ka unistav ja õrnasüdameline. Ma järeldan sellest, et mu kirjad ehk saavad siis ka lahkeste vastuvõtmist leidma. Muidugi mõista võtan ma siis ka julguse Teid mitte enam oma sõbra õeks, vaid otsekohe sõbranaks nimetada. Et aga selle muinasjutulise julguse juures mitte naeruvääriliseks saada, siis luban ma minu kirjades kõiksugused romantikalised laused välja jätta.

Ma nägin esimesel pühal ühe noore romaani esimesi lehekülgesi, mida mul au saab olema vist lõpuni läbi lugeda. Ta ei saa arvamise järele mitte paks olema, kuid siiski saab aasta ehk paar mööda minema, enne kui viimast lehekülge (pulmad) võin läbi lugeda. Soovin südamest õnne peategelastele. Ma arvan, et ma vistist liiga oma sõbra Möhlmanni vastu ei patustanud, kui Teid sõbranaks nimetasin. Hra Möhlmann sõitis teisel pühal ära. Kui meie vaksalist ära tulime, s.o. kodu jõudsime, kuulsime, et Teie meil olete käinud. Teie olite parajaste meite eel ära läinud, sest kui lampi hakkasime põlema panema, siis polnud veel klaas ära jõudnud jahtuda.

Teie kirja viisin ma Grossmamma kätte. Ta rõõmustas väga, et Teie teda veel polnud ära unustanud. Kuid siiski, aeg on pattu üles tunnistama hakata. Teie palusite, et ma Grossmamma käest Teile kirja pidin tooma. Aga kõige parema tahtmise juures ei leidnud ma aega sinna minna, sest et Teie kiri kõigest paar päeva enne pühi Tallinna jõudis. Mul oli võimata Peterburgis Teile ütelda, et ma Teie palve täitmata jätsin. Kas võite mu häbematust veel vabandada? Ma tunnistasin oma pattu ka Grossmamma juures ülesse, kuid ta ütles, et ta sellegi pärase poleks kirjutanud, sest ta enne pühi haige on olnud - nüüd aga juba paranenud.

Teie onu tuleb 3 Januariks Peterburgi.

Veel on üks asi, millega ma pean oma kirja pitkendama, millega ma Teite ees süüalune olen. Teie mäletate, kuidas meie Teid esimesel pühal kodu saatsime. Juhtus nii, et mina Teie kõrva voorimehe peale pidin istuma. Ehk ma küllap ka oleks võinud nii moodi teha, et hra Möhlmann selle koha oleks saanud. Kuid ma olin liiga egoist, mul oli ainult "mina" meeles - ning Teiega kõrvu saanis istuda, see paistis mul taevalik õnn olevat. Kui ma aga nägin Teie kurvameelsust, pool vastutahtmiseta vastuseid minu küsimiste peale, siis kahetsesin ma oma ette tungimist. Kahetsesin, et ma Teie viimased lahkumise pilgud ära kihvtitasin. Kas võite mulle andeks anda?

Soovin Teile kõige õnnelikumat uut aastat. Soovin, et Teie "ozidanija tshudes ot zhizni bõli bõ ispolnenõ i dostupnõ". Jäen Teie ruttulist vastust ootama. Teie tuntud

August

Roosa paelaga kirjad 6

Tallinnas, 14-mal Novembril 1902





Austatud neiu Erna!

Ometi ükskord see ammu oodatud kiri, mille peale umbes 3 kuud aega on saand oodata. Teie tegite õigesti, kui ei hakanud ennast puhtaks pesema, sest süüaluseks jäeksite ikkagi. Aga ometi noomite mind, et mina, kui Teist vanem, Teile pole selle aja sees kirjutanud. See nõudmine on ühe sõnaga ööldud - ülekohtune: tuletage meelde, kes oli see, kes viimaseks kirjutas? Eks olnud mina see. Kui ma Teile juba kaks kirja olin saatnud ja ikkagi vastust polnud saanud, siis tulin viimaks selle otsuse peale, et minu kirjad Teid on ära tüüdanud. Ning et neist lahti saada, siis jätsite nende peale vastamata. Kui ma valesti pole arvanud, siis tegin vist õieti. Peale selle ei teadnud ma Teie adressi, sest nii kui oma sõbra käest kuulsin, olite seda ammu juba muutnud. Niisugusel juhtumisel oli mul ka võimata oma lubamist, Teile piltisi saata, pidada. Aga küll ma katsun oma viga parandada. Nii näiteks soovisite Teie, et ma Teile ühte omast viimasest ülesvõttest saadaksin, mis Alfredi juures olete näinud, aga seal juures unustate Teie ära, missugust? Ma olen selle vahe sees palju üles võtnud - küll gruppesi, küll landschftisi. Missugune neist aga Alfredi juures on ja Teile meeldis, seda palun teadvustada - kõige kiirem post saab seda Teie kätte tooma.

Missugust algupäralist mõtet Teie avaldate - otsekui oleks minu süü läbi Tallinna Teater põlema hakanud! Taevas halasta! Missuguseks võllanäoks mõistate Teie mind tembeldada. Aga oota, neiukene! Ka Teile katsun ma kättetasumiseks midagi algupäralist tuua. Katsume üles uurida, kust see tuleb, et Teie Tallinna sugulased ja ka mina Teilt nii väga vähe kirjasi oleme saanud. Kergemad ei või ju midagi olla, kui selle põhjust leida. Oodake, kannatust! Silmapilk teen hakatust:

"Oh Jumal! Küll võivad need päevad Peterburgis pitkad olla. Need igavesed tööd ja talitused, millas saavad nad täna jälle ühele poolele? Milla jõuab see lühikene prii tunnikene? Aga oh! Kannatust - veel vähe aega ja siis...! Oh, kui tormiselt tuksub mu süda! Viimaks, viimaks ometi, kus need talitused kõrvale võin visata ja vaba õhu kätte minna. Võib olla, ehk võtab ta juba ammu mu peale."

Ja nüüd? Ruttu paneb ennast Erna riidesse ja tõttab uulitsale, kus ta kõige kiirema käiguga otsast teise rändab, inimestest ja poodide vaate akendest - mingi asi ei pea teda. Viimaks ometi hakkab samm väiksemaks, pikaldasemaks jäema - määratud koht on käes - ja korraga - põsed, mis kiirest käigust ja vilust õhust roosaks on tõmmanud, saavad mingi iseäralise väe läbi seda meeldivat värvi veel juurde. Mis vägi see peaks olema? Aga eks sealt uulitsa nurga takka ilmunud pitk, sirge, kena mehise välja nägemisega noormees, kes Erna poole kübarat kergitas. Noh! Eks mõistatus olegi käes - svidanie. Rõõmsalt rändab kena paar mööda uulitsaid, süüta nalja tehes, ja aeg kaob, kiiremini, kui see meele järele oleks. Aga ometi ei tohi hiljaks jäeda, muidu ehk pahandakse - ja juba on nad kodu jõudnud. Jumalaga jätmine, üks pilk ja - do skorogo svidanija - ning neiu sammub majasse, kuna noormees kodu poole üksi päini tõttab.

Jah, nii see ilma viis on. Kes selle üle hakkab pahandama, see teeb valesti. Ning õhtul, kui Erna magama läheb, siis surub ta käekese vastu südant ja mõtleb mööda läinud päeva peale. Ja kes on süüdlane, et kiri täna kirjutamata jäi? Kas Erna süda, või kena noormees? Vastake.

Aga on, mis on, ma pean oma lori lõpetama hakkama, muidu ehk pahandate minu üle nii, et edaspidi põrmugi enam ei kirjuta. Ainult ühte asja palun - kui ma Jõuluks oma sõbraga Peterburgi tulen ja Teiega ehk kokku juhtume, siis ärge minuga selle pärast liiga palju tapelge. Kirjutage varsti ning teadustage, mis pilte ma Teile pean saatma.

Elage õnnelikult ja tervitage oma vendasi.

August

Roosa paelaga kirjad 5

Tallinnas, 9-al augustil 1902









Austatud neiu Erna!

teie kirja sain ma juba 7-al s.k.p. kätte, ning tänan, et pole mind veel unustanud. Tean juba, et Teie uudes kortles elate - aadressi sain ma Alfredi käest - ning ruttasin oma kirjaga Teile ette: parem on, kui Teie lahtist kaarti mulle mitte ei saadaks. Sest Aasa rahval pole tarvis seda teada, et meie vahel kirjad jalutuskäikusi teevad. Iseäranis Teie käsksite mind ette vaatlik olla ja kirjad, mis Teie käest saan, ära põletada - mida mina sugugi teha ei tahaks. Tasku raamatu lugu on mind esiteks natukene targemaks teinud. Teiseks teeb see mulle suurt lõbu teie kirjasi vahel vaadata. Et nad aga teiste kätte ei juhtuks, selle eest olen mina valmis oma ausõna juures vastutama, ehk ma neid siiagi maale ilma selleta tervise juures olen jõudnud hoida.

Mis mu sünni päevasse puudub, siis tänan Teid õnne soovi eest. Sünni päev on mul 21-el Julil. Ma teadustan seda Teile ainult selle tingimisega, et Teie oma sünni päeva mulle ka peate üles andma.

Teie trööstite mind neiu Alvine okkalise oleku pärast: tänan! Siin pole tröösti tarvis. Iialgi ei või ma ennast kurvastada ühe naesterahva okkalise oleku üle minu vastu, kes ühte niisugust meesterahvast, keda mina põlgan, austab või koguni armastab. Tahtmata kaob minu sõprus ka selle naesterahva vastu. Ainult külmas kauguses võin ma teda austada kui naesterahvast, siis, kui ta oma armastusele truuiks jäeb. Mis Alvine romaanisse puutub, siis on see ehk lõpetatud. Võib olla ehk saab ta neid "rõugete armisi" - nii kui Teie elutarkuseline vanasõna arvab, - kui mitte elu aeg, siis ometi õige kaua kurvastusega kandma. Mille üle vähesed kaasteadjad, muidugi peale Maureri, tõsist kaastundmist ehk tunnevad.

Ma olen juba Karelli juure elama asunud ning vaba aeg läheb lõbusasti mööda uue kortli sisse seadmisega. Mul on terve tuba peaaegu oma tarvitada, mida siis ka oma oskamise mööda püüan meeldivaks teha. Igav ei saa mul siin mitte olema, nii kui Teie arvate. Sest sellepärst läksin ma Noorakite juurest ära, et oma pisikest mõistust üksikuses õppimisega teritada võiks. Mille juures aga igavusest juttugi pole, kui hoolega tööd saab tehtud.

Minu kiri hakkab pikaks minema. Ma lubasin Teile Tallinna Keisri päevadest pajatada, aga ma arvan, et Teie seda kõike juba ajalehtedest olete lugenud. Võin ainult nimetada, et meie, lauljad, kes Keisrile serenaadet viisivad, neljatunnilise vihma käes ootamise järele läbi märjad olime. Iseäranis kahetsemise väärilised nägivad külmetavad neiud oma õhukestes Eesti rahva riietes. Ainus asi, mis meid vähegi rõõmustas, oli laeva sõit, mida kõik Tallinna Eesti seltside ühendud koorid Keisri laeva juurde, mis kaugel merel seisis, tegivad, et Keisrit lauluga lõbustada.

Iseäranis tore oli tagasisõit, kus kõik sõjalaevastik tuhandete elektri lambikestega oli valgustatud. Tagasi jõudes olin ma mittelauljate hulka pugenud, kes laeva ninas pealt kuulasivad, sest päevase töö järele oli mu kõri päris kibedaks jäänud. Pealt kuulajate hulgas kuulasin, kuida seltsimehed, kelle vaimustuse tuhin veel polnud ära lõpenud, tihti lugu laulusi ette kandsivad. Üks neist lauludest, Anna Haava sõnadega meeldis iseäranis. Mitte üksi minule, vaid kõigile, sest seda lauleti mitu korda. Tal polnud mitte üksi meeldiv viis, vaid ka meeldivad sõnad, mis järgemised olivad:

Ei saa mitte vaiki olla,

Laulu viisi lõpeta,

Vaikimine oleks vale -

Sunniks südant lõhkema.

Tahan üsna tasa laulda,

Tasa kannel helista,

Et ei sind mu kõige kallim,

Lauluga ei tülita.

Aga kui torm minu kandlelt

Kostab siiski kõrvu sul'

Siis sai ise oled süüdi:

Miks nii armas oled mul'?

Kurvalt helisedes kajasivad need toonid mõõda merd laiali. Igas ühes pealt kuulajais midagi igatsust äratades. Ju ette kujunes

/lehekülg lõppeb, ülejäänud osa kirjast pole säilinud/

Roosa paelaga kirjad 3

Tallinnas, 26-mal Juunil 1902 aastal







Austatud Neiu!

Teie kirja olen kätte saanud, ning tänan väga. Aga miks nii hilja - terved kaks nädalaid on sest saadik mööda läinud, kus Teilt viimase kirja sain. Ma palusin, et Teie peaksite mulle oma elust midagi kirjutama, aga midagi selle sarnast pole näinud - kõva südamega olete Teie. Esiteks lasete mind endi kirja peale nii kaua oodata, -ja siis korraga, kui teda olen kätte saanud, ning kange huvitusega hakkan lahti tegema, ei leia ma sealt seest muud midagi, kui väikese kaardi paari reakesega ...!

Aga sellegi pärast pean Teid tänama nende paarigi rea eest, kus rohkem mõtet on ära peidetud, kui mõnel mitme veerulisel kirjal.

Kuidas saatsite Teie Jaani päeva mööda? Kirjutage ometigi natukenegi. Meie Tallinnalased käisime Kloostri mõisas kus laulu pidu sai peetud. Kuulasime seda, rändasime mööda metsasi, ning imestaendid luuleliste maa kohtade üle. Kitsas jõgi voolab sügavas orus, suuri keerusi tehes kõrgete, kuni kahe-kolme süllaliste kallaste vahel, mis tihedalt okas ja leht puu metsaga kaetud on. Kõige ilusamate kohtade peale on pingid puhkamiseks pandud. Palju on niisuguseid luulelisi piltisi, palju võiks nendest kirjutada, aga aitab sellest.

Oma paevapildi apparadi olen ma Alfredile andnud (laenanud), kes nüüd kangeste selle kallal ammetis on. Kui Teie ükskord Tallinna tulete, siis saame võidu Teie kallal endi osavust proovida.

Aeg on lõpetama hakata, elage õnnelikult.

Teie tuntud August Tiervelt

Jään vastust ootama!

Roosa paelaga kirjad 4

Tallinnas, 22-el Julil, 1902



Austatud neiu Erna !

Teie kirja sain mina laupäva õhtu 20 Julil kätte. Rõõmustan südamest Teie esimese kirja üle, sest ma arvasin juba, et Teie enam ei tahagi mulle kirjutada. Ma oleksin hea meelega Teile kül kohe vastust hakkanud kirjutama, aga mul oli reisuteekond Kokkale määratud, nii et sugugi aega ei saanud.

Meil juhtusivad vabrikus kolm püha päeva üksteise järele: laupäev, pühapäev ja esmaspäev; seda aega tarvitasime siis kasulikult, et maale sõitsime. Meie seltskond oli kõigist Teile tuntud isikudest koos - nimelt Nooraki perekond, Rentsel, Alfred ja mina. Kell 1/2 12 öösi jõudsime Saue vaksali, kust siis tasa hiljukesi tulema hakkasime. Süda öösi kell 12 oli mul seltskonna poolt tervitatud saada sel juhtumisel, et kella 12-ga 21-ne Juli, sellega ka minu 21 aastane sündimise päev peale hakkas. Öösel magasime värske heinte sees; päeval võtsime endid päevapiltlikult ülesse, õhtu sõitsime jälle Tallinna tagasi. Nii minu lühikene reisu kirjeldus.

Mis meie seltskonna meele olusse puutub, siis ei olnud see just kõige parem: Meie "daamid" olivad niisuguses tujus, kui oleks nad kahe peale kokku toop pippart ära pidanud sööma. Olivad nad ju südame linna maha jätnud, millest see vaikne olek siis tuligi. Rentsel, kes küllaltki ette vaatlik ei olnud, ning nii, kui ühe "kavaleri" viisakas kohus kunagi on, daamide aega viita, - kord ühe, kord teise jutuga neiu Alvine kõrvale ilmus, sai kõige kahetsemise väärilisemalt nina peale, nii et ta viimaks kõige kohasemaks arvas meie ulka kobida, et ühes meiega vait olla. Nii on Teie arvamine, et mina oma aega "lafer flott" mööda saadan, üsna vale. ma tunnen, et iga väljasõidul, paadiga sõitmisel jne. iialgi ei ole seda lõbu saanud, mida ma oleks soovinud: räägin ma niisugusel juhtumisel midagi aja lõbustamiseks, siis kuulatakse mind, aga kui ma rääkimisest väsinud ja kõik jutud otsas, siis jaevad ka daamed vait ja igavus ongi käes. Kui meie Alfrediga midagi laulma hakkame, siis kuulatakse meid jällegi, palutakse mõnda laulu korratagi, aga palume meie, et teised ka kaasa laulaks, siis on jälle kõiksugused vabandused, - ning jällegi hakkavad kõik haigutama igavuse pärast. On siis iseenesestki mõista, et sellest publikumist mingid lõbu ei või leida, et tingimata tahtmine tuleb mõne parema, täislisema lõbu järele, seltskonna järele, kes mind mõistaks ja keda mina mõistaks. Aga see on kõik tuleviku käes, kus ainult soovida, ette arvata võib, muud aga midagi.

Teie küsite, kas tohite Eestikeeli mulle kirjutama hakata- ja edasi - "kas ma võin Teid selles aidata -- siis pean tunnistama, et Teie ette panekud mulle üle määra meeldivad, sest sellega ei harjuta Teie mitte ainult oma mõtteid vabalt eestikeeles kirjutama, ehk see praegugi Teil juba õige heasti läheb, -- vaid mis pea asi on, siis saate ehk mulle edaspidi tihem kirjutama. Nii on siis kaup kindel: Teie lubage eestikeele kirjutada - õige palju, mina omalt poolt saan jälle tegema, mis iialgi võin, nii et Teie lühikese ajaga minustki ette peate minema. Peale selle ei pruugi Teie iialgi seda karta, et teie kirjad peale minu veel mõne teise läbi vaatamise alla tulevad - nad on täiesti tolli priid. Teie kirjad kannan ma alati kaasas - põue taskus, nii et ainult vägivallaga neid sealt võib kätte saada.

Uudes kortlis, kuhu ma esimesest kolin, ei saa Teie käegi kirja ära tuntama kuväri pealt, mis nüüd Nooraki perekond juba muidugi tundma on jõudnud õppida.

Nii kui ma arvan, on aeg kirja lõpetama hakata. Tulevases kirjas saan ma kirjutama, kuida Tallinn Vene ja Saksa keisrid vastu võtsid, mis ma aga muidugi enne ära ei saada, kui Teie minu praeguse kirja peale olete vastanud.

Elage õnnelikult ja terveste - seda viimast soovides jäen Teie vastust ootama.

Teie tuntud August

Roosa paelaga kirjad 2

Tallinnas, 7 Juni 1902







Austatud Neiu!





Teie kirja olen kätte saanud - tänan väga selle eest, iseäranis aga selle pildi eest, mis elavalt Teid meelde tuletab.

Nelipühid läksid õige igaveste mööda, sest et vihmased ilmad olivad, mis jalutamiseks sündsad polnud.

Saadan jälle pildi, nii kui lubasin: iga kirjaga üks. Väga kahju, et Teie endi uudistega nii kidsi olete. Ma küsisin Alfredi käest, kuidas Erna elab, aga ei saanud rohkem, kui et on ühele lapsele kasvatajaks võetud ja muud midagi. See on aga natuke vähe. Katsuge järgmine kiri natuke pikem teha, kui siiamaale olete teinud. Kirjutamiseks aga ikka materjali leiate, sest et Teie juhtumised mulle umbes kaks kuud aega tundmata on. Vabandage, et olen julgenud niisuguse tooniga kirjutada.

Terviseid kõigi tuttavate poolt - ka hra Möhlmanni poolt.

Jäen kõige suurema igatsusega vastust ootama - seni kauaks elage õnnelikult.

August

Järelkiri

Teie ehk mäletate veel ühte mineva aasta õhtud, kus meie paadiga umbes päeva looja mineku ajal sõja laevade ümber sõitsime - Teie, Elli, Alfred ja mina. Siis laulsite Teie ühte laulu, mis meil kõigil tundmata oli. Ma küsisin nüüd Nelipühi ajal Alfredi käest, mis laul see peaks olema - sest viis on mulle meelde jäänud, aga sõnad mitte - mis tema ka ei teadnud mulle ütelda - ütles ainult, et peab Röövli laul olema. Kui mäletate, siis olge nii lahke ja saatke need sõnad, mis siis võiksime kätte õppida, ning kui meie vahest jälle päeva looja mineku ajal paadiga merel juhtume olema, seda laulame.

Teid mäletades

A.

Roosa paelaga kirjad 1

Tallinnas, 31 Mai 1902



Austatud neiu!

Olen Teie kaarti kätte saanud. Rõõmustan väga, et sellega mind austasite ning tänan väga. Saadan Teile ühe pildi viimasest üles-võtmisest Hundi kuristikus. Õiguse pärast peaksin ma rohkem, kui üks pilt saatma, aga et põhjust "kirjutamiseks" alal hoida, siis saan ma ainult üks pilt korraga saatma.

Kui ma Teile uudiseid tahan kirjutada, siis pean mina juba sealt peale hakkama, kus meie Peterburgis, Balti vaksalis lahkusime: nii kui näha, kadusivad teiega ka kõik head juhtumised. Peterburgi Elektri jaama peale ma ei saanud, sest et kohta vaba ei olnud. Ei aidanud muud kui sõitsin selsamal õhtul Teie onuga seltsis Tallinna poole tagasi. Tee peal varastati minul veel tasku raamat ära: varas arvas vist, et sealt vahelt mõneti mitme värvilisi paberisi leiab, mis kulla vastu võiks ümber vahetada, - aga sai selles muidugi raskeste petetud.

Need on kõik reisi juhtumised, nüüd hakkan aga Tallinna uudiseid ette korutama. Ma hakkan õrnade asjadega, naesterahva ja meesterahva südame olude kirjeldamisega peale. Nii kui Teil teada, oli neiu Ellli armastuse merde hra Maueri vastu kuni korriadeni sisse vajunud, mis niisama Mauerist võis ütelda. Aga nii, kui minu vähene selles asjas asja tundmine märkida lubab, on esimene palavik vist märksa vahenenud: põhjus oli muidugi sellest tulnud, et M. ennast viimasel ajal õige vähe on näitama hakkanud. Aga kes teab? Vahest hakkab alles siis romaan peale, kui kõik teised seda on arvanud lõpema.

Hiljemal ajal olen mina Karskuse Seltsis meeste=kooris laulma hakkanud, kuhu ka Alfred tahab tulla.

Teen kiiresti piltisi ja käin tööl, nii et aega üleüldse vähe on.

Kõige uuem uudis on muidugi see, et Tallinn praegu oma aedadega kõige kenamas kevade ehtes seisab, tomingad täies õides, sirinad pungades on, kuna ööpikud seda oma laksutamistega õhtudel veel ilusamaks, kevadisemaks teevad. Kadrenthalis on praegu otse taevalik õhtudel jalutada.

Nii kui mineva aasta, on meil seegi aasta Alfrediga teekond Kokkale määratud - kuid ainult Alfrediga! Ei ole enam seda seltskonda, milles peale meie veel teie ning Nooraki Elli olivad koos. Kuna Teie kaugel võõrsil olete, läheb Noorakide perekond Vääna sugulaste juurde. Aga mist sest, sellepärast võime meie Alfrediga mööda metsasi jalutades neid lõbusaid tundisi meelde tuletada, mis meie Teite seltsis mööda saatsime.

Kui siis Teie mõnel õhtul, iseäranis aga Nelipühi õhtul oma kaitsealusega, kelle järele Teie peate valvama, mõnes metsa salus kevaded vaatate, ning ööpiku laulust endid rõõmustate, ärge unustage siis ka Tallinnalaste peale mõtlemist, mis meid muidugi õnnelikuks saaks tegema.

Terviseid Elli ja Liisi poolt.

Elage õnnelikult kõige parema tervise juures.

August