neljapäev, 29. oktoober 2009

Rikka mehe pensionifond

Nagu ma aru saan, peavad teise pensionisamba omanikud tegema täna-homme oma otsuse. Ning igaüks vastutab oma otsuse eest ise. Väljaarvatud poliitikud, kes otsustasid muuta kogumispension kohustuslikuks, leides et riik on kardinaalseks pensionireformiks valmis. Kuna poliitikul vastutust ei ole, siis kehtib ka põhimõte - riik lubab ja riik võtab ka lubaduse tagasi. Seega, kui asi korralikult tööle ei läinud ja paljudes fondides on hiired läbi käinud, siis nüüd ütlebki riik: vaadake ise kuidas hakkama saate!


Muidugi on tekkinud olukorras süüdi rahvusvaheline imperialism ja sedasi. Seda õpetavad minule ja mu rahvale täna needsamad, kellega koos olen õppinud poliitökonoomiat, NLKP ajalugu ja teaduslikku kommunismi. Aga ka nooremad. Lihtsalt me nimetame neid asju teiste nimedega. Asja olemus aga ei muutu. Ei hakka siia kirja panema dissertatsiooni teese, kuid globaalne majanduskriis oli etteaimatav. Sellest, et üheks oluliseks teguriks globaalse majanduskriisi tekkel oli Euroopa Liidu laienemine vaeste riikide näol, võib kirjutada vähemalt ühe doktori-, mitmeid magistri- ja sadu bakalaureusetöid. Kuid ega nendest töödest kasu poleks. Kes neid loeb!?


Seega, igaüks nüüd sedasi nagu oskab. Mõned teevad nii. Mida enam me kasutame virtuaalraha, seda enam korjavad nemad pärisraha. Ja pärisraha kallineb pidevalt. Pildil olev ühekroonine rahatäht on praktiliselt käibelt kõrvaldatud. Mäletan, kuidas tuustisin raamaturiiulites, et ega kuskil vedele, mõtle kui jäävad kätte, kahju missugune. Targad mehed panid aga needsamad uued ühekroonised raamatulehtede vahele tallele ja nüüd müüvad internetioksjonil alghinnaga 1,50 eurot. Tõele au andes peab lisama, et ringluses olnud 1-kroonine rahatäht maksab "vaid" kusagil 8 krooni tükk. Mistahes pensionifond kahvatub säärase tootlikuse juures.

Mis aga siis saab kui tuleb käsk eurole üle minna? Järjekordne majanduskriis tuleb, see on selge. Aga lisaks sellele, tõuseb järsult lepalehtede hind. Ah jaa, ka mälestused OMA rahast jäävad, nii, inimpõlve jagu, vast.

4 kommentaari:

helle ütles ...

Lugesin Su postitust ja süda hakkas valutama. Olen üks peaaegu kõigist, kes poolkohustulikult ühines pensioni kogumise II sambaga. Nüüd peab otsustama, kas jätkata või mitte. Ma ei soovi jätkata, aga ma ei tea, kas pean seda kellelegi ütlema, mingi avaluse kirjutama või olen automaatselt loobunud, kui üldse üles ei astu. See mõte tuli pähe siis, kui tegin eile rahaülekannet, aga enne selle alustamist tuli ette avalduse blankett, millele ma alla ei kirjutanud.

Anonüümne ütles ...

Minu jaoks on vast veel rohkem muret tekitav see, et siis, kui mina ehk pensionile saan, siis ei pruugi meie riiki enam olla.
Kõige targem on ikka investeerida lastesse ja loota, et vanaduses dividendid kukuvad ... Seda on sajandeid kaustatud, miks mitte ka nüüd loota.
Vähemalt mina olen andnud endast parima, et need investeerimisfonid nimega lapsed tulevikud midagi tagasi toodaks ....

tegelinski ütles ...

Siin üks mina, kes sammastest midagi ei pea ega midagi ei tea.
Alustades nendest päris-sammastest ja lõpetades pensioni omadega.

Mingi sammas mul kindlasti on, sest kena kiri tuli koju, et enne nov lõppu tuleb miski avaldus teha.
Aga raadio jälle rääkis, et enne 1. novembrit vaja asi ära korraldada.
Nüüd ma siin loen ja mõlen, et las jääda, nii kui oli, las jääda nii kui on. Tühja neist sammastest. Kui hakkaks õige niisama iga kuu paarkümmend euri kõrvale panema?

Heli ütles ...

Tants pensionisammaste ümber tõestas veelkord, kuivõrd mõttetu on igasugune raha kogumine "halbadeks päevadeks". Raha on trikk:) Trikitades saab selle väärtust muuta olematuks vaid ühe sõrmenipsuga.
Wolandi maagitemp.