Allahu Akbar

Hijiri kalendri järgi on praegu aasta 1430, tuletan endale meelde. Ja seda seoses teise advendi ja lähenevate jõuludega. Selline meelevaldne seos tekkis meenutades noorima lapse koolitee algust. Ma ei tea, kas täna eesti koolides veel praktiseeritakse seda II Vabariigi algusaastate suurmoodi, et lapsed aetakse poolvägisi kooliaasta alguses ja kristlike pühade puhul luteri kiriku jumalateenistustele. Eks vist ikka, sest ega muidu oleks sõjaväes ja vanglas riigi palgal olevaid kaplaneid. Kuna ma ise olen ristimata, siis olid seda ka kõik mu järeltulijad. Meil oli kodus selline seisukoht, et küll lapsed suureks saades valivad ise, millist jumalat või puusliku nad usuvad ehk jätta ka võimalus käia uskumatut teed. Mõni mu lastest ongi vist midagi valinud. Tingiva kõneviisi "vist" on igati asjakohane.

Minu noorim laps läks kooli nelja aastaselt. Umbkeelse eestlasena inglise keelsesse kooli. Rahvusvahelisele koolile omaselt valitses ka selles koolis kultuuride mitmekesisus, sealhulgas ka usuline. Kool ise töötas eestigi koolidele omase õppeaasta ülesehitusega, ette oli nähtud ka jõuluvaheaeg. Kuid ei mingeid organiseeritud kirikuskäike, vastastikkuseid jõulukinke, kooli jõulupidusid. Iga pere usk või uskumatus, pere veendumused ja tõekspidamised olid selles koolis sedavõrd pühad mõisted, et jõulude ülekooliline tähistamine oleks olnud sündsusetu. Kõigi nende laste suhtes, kes polnud kristlased. Me oleme paarikümne aasta jooksul õppinud seda, et teatud asjade kohta pärimine on kohatu. Näiteks inimese sissetulekud. Viimasel ajal ka perekonnaseis, seksuaalsus ja muu. Need on iga inimese privaatsed asjad. Rahvusvahelise kooli kogemus õpetas mulle, et samasugune eraasi on ka inimese usk. Seetõttu kasutasingi oma laste religioossusest rääkides sõna "vist".

Ma arvan, et suurem osa inimestest on nooruses oma Mina otsingutes pöördunud erinevate religioonide poole. Juhul muidugi kui "õige" usk ei ole vanemate poolt juba lapsena kuulutatud selleks ainuvõimalikuks. Vaatamata ajale, millal minu noorus, olen minagi ühel eluperioodil ahminud endasse maailma religioosset mitmekesisust. Eelkõige muidugi tollal kättesaadavat. Ma võiksin vabalt olla luterlane, õigeusklik, katoliiklane, babtist, metodist jne. Aga miks mitte ka budist või islamist. Viimase puhul oleksin täna pidanud oma praeguses geograafilises asukohas kõik toimetused katkestama ja näo palveks Meka poole suunama kell 6:12, 8:44, 12:03, 13:09, 15:20 ja 17:46. Tallinnas elades oleks need kellaajad muidugi pisut teistsugused ja tööl käiva inimesena oleks vast muidki probleeme.

Ning kuigi uskumatu, süütasin täna teise advendiküünla ja soovin kõigile ilusat adventi, Allahu Akbar.