Juristi leib: võlg on võõra oma

Kunagi ammu, siis kui vene telekatele käis sisse spetsiaalne blokk, vaatasin järjekindlalt üht Soome telesaadet. See saade liigitus publitsistika lahtrisse ja käsitles reaalseid juhtumeid, kus väikene inimene oli sattunud suurte seaduste kafkalikku maailma. Sellised absurdsed inimloogika vastased juriidilised kaasused siis. Lisaks tegelike olukordade peegeldustele otsiti saates ka pisut tehislikke, piiripealseid juhtumeid. Neis lugudes otsiti vastust, kas paragrahvi oleks võimalik väänata.

See ammune saatesari tuli meelde kui nägin ühes internetioksjonis müügil olevat Tsemendivabriku "Port-Kunda" võlatähikut. Müügil on see väärtpaber alghinnaga 55 eurot.

Selle võlakirja teeb huvitavaks tema väljalaske kuupäev ja nominaalväärtuse valuuta. Kunda oli juba teist nädalat sakslaste käes, vallutatud oli ka Narva. Tallinnas seevastu oli veel kehtiv nõukogude võim. Arvatavasti selles suures segaduses oli segamini ka kogu finantsmajandus ja seepärast siis vabriku käigushoidmiseks lastigi need võlatähikud välja. Ning seda siis rublades, sest riigimargad ja ostmargad polnud veel käibel.

See võimude vahetumine teise ilmasõja aegu ongi see paragrahvi teoreetilise sirgeksväänamise koht. Juba tsaariajal, 1870. aastal moodustati nn. osaühing tsemendi tootmiseks ja enne esimest maailmasõda oli see koondunud ettevõttesse Port-Kunda. Aja jooksul muutus küll omanike ring, kuid Eesti Vabariigi tekkimine selles osas mingeid segadusi ei tekitanud. Tsiviliseeritud moel suurendati aktsiakapitali ning ettevõtte omanikeringi sisenesid taanlased. Kõik käis õlitatult kuni venelaste tulekuni, mil vabrik natsionaliseeriti ja ettevõte sai õigusjärglasena nimeks "Punane Kunda". Saksa okupatsiooni aeg on nüüd see segane värk - taanlastest omanikud, kes samuti elasid sakslaste okupatsioonireziimis, tahtsid küll tehast tagasi, kuid päris nii see ei läinud. Küll aga lubati nad pirukale uuesti ligemale, nimelt vabrikut taasjuhtima, millega kaasnes osalus tuludes. Muuseas juhtisid nad ka mustlastest ja juutidest koosnevat orjatööjõu kasutamist.

NSVL okupatsiooni teistkordsel tulemisel jätkasid venelased sealt, kus enne sõda asi pooleli jäi. Venelased olid aumehed ning kuuekümnendate aastate keskel maksid nad taanlastele natsionaliseeritud varade eest valuraha. Kas rahasumma võõrandatud vara eest oli õiglane või mitte, see on iseküsimus. Peaasi oli see, et nõukogude võim tunnistas, et võlg on võõra oma.

Eesti riigi taasiseseisvumisel oli tehase omanikuks algul riik. Jällegi olid taanlastest kunagised omanikud kohal, nõudmaks järjekordset kompensatsiooni natsionaliseeritud varade eest, seekord siis Eesti Vabariigilt. Millega see jant lõppes, seda ma ei tea. Pealegi oli riik asunud oma osalust tehases müüma juba jupikaupa välismaale. Üldtuntud tõe valguses, et rahal pole rahvust, võib siiski tõdeda, et praegused AS Kunda Nordic Tsement suuromanikud, kunagise Tsaarivenemaa tsemendivabriku õigusjärglased, on oma firmad registreerinud Saksamaal.

Ning nüüd siis see põhiküsimus. Millal austatud õigusjärglased kavatsevad kunagised võlatähed väljalunastada? 25 rubla oli võlatähiku väljalaske hetkel suur raha, raamatukogu juhataja poole kuu palk. Ning eks mõned protsendid on ikka ka kogunenud selle möödunud, pea juba kuuekümne aasta jooksul.