laupäev, 19. detsember 2009

Sõdurile mõteldes

Täna toimus kiriklik leinatalitus ühe langenud eesti sõduri lahkumiseks. Järelsõnas toonitas President mõistagi seda, et see noor mees suri kaitstes Eesti riiki. Ega President midagi muud poleks saanudki ütelda. Muidu oleks see sõjasurm, nagu teistelgi kordadel varasemalt, olnud mõtetu. Ning siinkohal ei oma tähtsust, et mina ja sajad tuhanded teised Eesti kodanikud mõtlevad hoopis teisiti kui President ja riigikogu. Täna ma pean mõtlema nagu President, et see surm polnud asjatu. Täna pean olema iseenda suhtes teisitimõtleja selle lapseohtu sõduri mälestuseks ja tema lähedaste lohutuseks.

Oleksin valelik kui ütleksin, et tänane päev on mulle isiklikult kuidagi kurb päev seoses selle sõduri leinatalitusega. Tegelikult on tavalised argised tegemised ja toimetamised. Ka minu majapidamise veevärki kimbutas möödunud päevade pakane. Kuusk sai välja vaadatud. Sügisel taastasin glasuurpottidest suurt ahju ja nüüd oli tarvis lõppviimistluseks letsho peale veel kive laduda. Võsapuhastamisest tekkinud roikahunnik tarvis lõigata pliidipikkusteks. Vaja süüa vaadata endale ja koerale. Selline igapäevane tatsumine nagu üleeile, eile ja homme. Samal ajal siit kusagil kaugel eesti sõdurid kaitsmas Eesti riiki ja kellelegile nende hulgast täna ka leinatalitus.

Üle saja aasta tagasi olid eesti mehed samamoodi kusagil kodunt kaugel kaitsmas riiki. Riik oli teine ja vaenlane ka. See internetipoes 50 dollari eest saadav fotokaart on teele saadetud Vene-Jaapani sõja juba selles faasis, kus venelane oli selgelt sõda kaotamas ja sisuliselt korratult põgenemas Mandzhuriast. Eesti mehed olid nagu tänagi sõjaväljal kaitsmas riiki. Mõned langesid, mõned said haavata, tuldi ka elusalt tagasi. Ja nagu siis, nii ka täna, teeme kodus, vaatamata sõjale ja meie poistele selles sõjas, oma igapäevaseid toimetusi.

Gunzulin 12/III 1905 a.

Ott, kas Sa oled veel elus, või oled juba teise ilma rännanud. Nagu siin pildi peal näha on, olen mina veel elus ja ei mõtlegi veel surma peale. Nagu näed raiskan mina siin seepi, kuna minu ammeti vennad mind püssidega hunguuside eest kaitsevad. Ei või midagi parata, siin on juba niisugune kliimat, et ilma püssita ei või kuhugile minna. See sigade laut, mille ees meie seisame, on meie loss, kus meie 4 kuud Miekdenis elasime. Nüüd on sellest lossist ainult varemed üle jäänud, sest enne meie ärareisimist Miekdenist panid poisid selle põlema, mille juures kaks ammetniku surma said.

24. Februaril sõitsime Miekdenist välja. Meie olime viisakad ja ei tahtnud jaapanlastele tüliks jääda, sellepärast rutasime väga ja jätsime pool osa suuretükkisi, sõja moona, söögi kraami, mõni miljon raha jaapanlastele. Ja meie saame edaspidi ka viisakad olema ja jätame terve Mandzuria jaapanlastele.

????? /nimi/

9 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Mulle meenus koheselt hiljutinähtud lugu Vene sõjaveteranist (3+ kanalilt vist), kes peab elama tänaval, tema jaoks pole riigil, keda ta kaitses, vanaduses peavarju pakkuda. Vaat nii saab olema selle kodumaa kaitsmisega, pärast vaata ise, kuidas hakkama saad. Nii et miks ma peaksin kaitsma riiki, kes mind ei kaitse, küsib noorsõdur, kui seda klippi näeb.

Anonüümne ütles ...

Sõdur kaitseb riiki, sest see on tema riik. See on isiklik asi.

Hundi ulg ütles ...

Tiiu, ka mina sattusin sellele saatele peale.

Mulle meenusid seda saadet vaadates need kuullaagri-kärud minu lapsepõlve tänavatel. Hiljem need kärud kadusid koos medalite-ordenkandjate sõjainvaliididega.

Ei tea kas meie käruveteranidel oli sama saatus, mis nende sõjakamraadidel Moskva ja Leningradi tänavatel?

Hundi ulg ütles ...

Anonüümne, nõustun Sinuga. Sõdur kaitseb alati Riiki. Hea kui ta teeb seda, sest süda sunnib... Siis pole ka surra valus. Jörelejäänutel on.

kaamos rules! ütles ...

Hetk tagasi vaatasin netist pilti Eesti lipuga kaetud kirstust.
//pean mõtlema nagu President//

Õigesti öeldud. Just seetõttu:

//selle lapseohtu sõduri mälestuseks//

Ehkki must siil lipu keskel ei ole mitte sellepärast must, et võõra maa punasel mullal surnud poiste puusärke ilusasti katta.

Anonüümne ütles ...

Aga muidugi sa _pead_ mõtlema, et see surm Afganistanis oli "Eesti riigi kaitsmise nimel" või midagi muud abstraktset. Proovi ainult mitte skisofreeniat saada nii. Ilvesel on see lihtsam, tema elabki luuludes.

Tiiu ütles ...

Olen viimasel ajal mõne psühhiaatriga arutanud, et need inimesed, kes on varmad teistele skisofreeniat diagnoosima, vajaksid ise abi, et maailma laiahaardelisemalt näha. Tõeütlejad tembeldati stalisnismi ajal skisofreenikuiks. Nüüdsel ajal kardetakse minu arvates tõde rohkemgi kui Stalini ajal. Kohe nii palju, et vale varjamiseks peab mõnes kollektiivis lojaalsusallkirja andma. Tõde on seegi, et ajaloos pole sõdur kunagi esmalt riiki kaitsnud, ikka mingi väikese grupi huve.Seetõttu polegi siiani sõjad otsa saanud.

kaamos rules! ütles ...

Mõtlen mida ma mõtlen, aga just tolle surmasaanud poisikese pärast //pean// ma mõnikord mõtlema teisiti kui süda sunnib.
Lähevad need sõdurid võõrale maale erinevail põhjusil: kes raha, kes kuulsuse, kes võimaluse pärast "sõda mängida" - aga need vähesed, kes lähevad sinna mingite aadete ja ideaalide nimel - nemad on ära teeninud vähemalt mu katse korrakski mõelda nii, nagu nemad omis aateis üritasid.
Sama teen ma nende surnud laste vanemate pärast.

Skisofreenia... see tuleb kui tuleb.. kui tuleb.

Anonüümne ütles ...

Neid vanu postkaarte nähes alles taipan,kui palju on minu valduses "kallist" kraami...Loodan,et ei jää kunagi n i i vaeseks,et neid oksjonile panen,aga tean,et tuimad järeltulijad ei pea neist ka miskit.Kurb.