Tühjad pesad

Mu maja ääres on üks vana saarepuu, mille külge olen sidunud kuldnokale pesakasti. Majast on see parajal kaugusel, kuid samas ligidal ja maast sellisel kõrgusel, et ega ma ilma redelita sinna ligi ei pääse. Kodu ise on suhteliselt järsu kallaku peal ning ukse ette olen ehitanud katusealuse terassi. Selles koosluses on tekkinud see, et peasakast asub sealt ühest servast vaadatuna peaaegu mu silmade kõrgusel. Nii ma siis seal igal kevadel istun ja jälgin seda korduvat imet. Just hiljuti lugesin kusagilt raamatust lauset, et kui kiiresti saab olevikust minevik. Sellele olen mõtelnud igal kevadel. Siis kui ühel hetkel jääb pesakast tühjaks.

 

Ma titeblogisid ei loe. Kui mõni ette satub, siis lasen silma üle - armas. Minu jaoks on see kauge minevik kui väikesed olid pesas. Liiga kauge. Ammu möödanik juba seegi kui lapsed kodunt välja lendasid. Sellest kahjuks blogides eriti ei kirjutata. Aga loeksin hea meelega.

 

Fotograaf Dona Schwartzil on terve fotoprojekt, Empty Nesters.  Kuldnokkadega on nii, et kui pesast lahkuvad pojad, lahkuvad ka vanemad. Inimestel on teistmoodi, pojad alustavad kusagil oma iseseisvaid lende ja vanematel on tühi pesa. Me ei oskagi kohe midagi peale hakata oma lapse toa ja asjadega, tegelikult ja esiotsa kogu oma edasise eluga. Kuid mitte sellest, sirgiti ning otseselt ei räägi Dona Schwartzi pildiseeria. Ilma trikitamata, lihtsad ja lakoonilised fotod selles seerias räägivad palju sügavamatest asjadest. Eriti kui vaadata samal kodulehel eelnevalt ühte teist tema fotoseeriat, On The Nest. Need kaks on mõttelises seoses ja osalt lahutamatud. Ning tasub vaadata ka neid ülejäänud fotosarju, mis jäävad nende kahe vahele. Kuldnokkadel on nii, et isa- ja emaslind kasvatavad koos pojad. Inimestel alati nii pole. Ehk tasub pisut sügavuti neid fotosid vaadata ka nendel, kes oma lapsi üksinda kasvatavad ja mõnikord teistpoolt kiruvad, siis kui raske on. Kasvõi selleks, et aru saada, mis ikkagi on õnn, mida teisel (kahjuks) ei ole. Nendel fotodel on jäädvustunud olevik, mis juba homme minevik. Õnneks (!?) titeblogi pidajad seda veel ei tea, neil pole aega nende asjade peale mõelda.

 

Mõned näited sellest Tühjade pesade projektist, kuid Dona kodulehelt tasub vaadata kõiki fotosid ja seeriaid. Aja lühikesest viivust.

 

 

 

Juudi pank 2.

Kui see osatäht nüüd Antverpeni oksjonimajas müüki ilmus, meenus mulle, et selle väärtpaberi esialgse omanikuga on seotud mingi ammune lugu, kus tegelasteks spioonid, salakuulajad ja sõjaväeluure. Värskendasin oma mälu niipalju kui seda siin, kaugel raamatukogudest ja arhiividest teha saab. Mingil ajahetkel tundsin huvi Vabadussõja järgsete poliitiliste protsesside vastu, mis päädis ajaloost tuntud 149 protsessiga. Kuigi järelmõjusid nendest kohtulugudest oli veel aastakümneid hiljem. Perekond Jeirusel oli täita üks episood noore Eesti riigi poliitilise politsei tegemistes.

 

Jeirused on pärit Leedu linnakesest, mis täna kannab nime Zarasai. Tähelepanuväärne linn tsaari ajal, kus linna elanikest üle poole olid juudid. Mis põhjustel, millal ja kuidas suguvõsa lõplikult Eesisse kolis, ei tea. Hermann Jeirus ja tema vend sündisid juba Võrumaal, kuid nende mitu aastat noorem õde, hilisem surmamõistetu, uuesti seal kusagil Leedumaal. Arvatavasti oli see tingitud perekonnapea, vana Jeiruse tööde ja äriajamistega, kes igapäevast leiba teenis hoopis rätsepaametiga. Veel kahekümnendate aastate alguses enne suuri kohtuprotsesse lahendasid Jeirused oma kodakondsusküsimusi Eesti riigiga. Hermann Jeirus, kes ajas puiduäri, peeti isegi korra võimude poolt kinni, et elas siin ilma peatusloata. 

 

Hermann Jeirus poliitilise politsei fotokartoteegis

 

Kuna ma kohtutoimikuid pole lugenud, jääb mulle mõistmatuks, miks toimus Jeiruste kohtusaaga kahes vaatuses. Tartu rahu oli juba sõlmitud, uue riigi piirid venelaste ja lätlastega kokku lepitud. Ja samas käis aktiivne luure ja vastuluure tegevus. Nõukogude Venemaa sõjaväeluures töötasid eestlased, kes saatsid oma agente üle Peipsi. Need korraldasid oma informaatorite  võrgustiku loomist, et saada andmeid meie vägede koosseisu ja liikmiste kohta. Informaatoritele maksti heldelt. Kuid nagu tollased ülevaated toonitavad, käiku läksid ka muud nõksud. Üle piiri saabunud agendid sobitasid tihti tutvust just noorte naistega, kasutades neid hiljem küll infokogujatena, kulleritena, korteripidajatena.

 

Gustav Suits  ja August Alle kirjutavad sellest spiooniloost varjunime all ja ilukirjanduslikus võtmes. Tundub, et isegi varjamata, kellele kuulub nende poolehoid ja sümpaatia. Juba algus on tähenduslik:

 



— Teist nii hullu aega ei ole veel olnud kui see Eesti iseseisvuse aeg, lausus varsti ka üks sinisilmne rendiperenaene, kui ta selle rahva ärakadunud poega oma kareda tööinimese käega oli teretand. Mõisate tükeldamise asemel mälestas ta Salme Mõisat.

 

Salme Mõisa oli üks Hermann Jeiruse kaaskohtualustest. Salme tutvus salaja üle piiri tulnud nägusa mehega. Osutas tollele väikesi teeneid. Toimetas mingeid kirjakesi, viis kokku vajalike inimestega, vajadusel pakkus küüti. Muidugi tegi ta seda ka raha eest.

 

Millega tõendati seda Salme Mõisa salakuulamist? Venemaalt tulnud Arvids Kalinka .ütlustega, kes tunnistanud, et Gatschina vastuluuramise osakonna juhataja, keegi Randmer, talle Salme Mõisa adressi annud. Kord saanud ta Salmelt Eesti ajalehti, teine kord viinud ta. Salme kätte kinnikleebitud kirja. Kõik pärast rahutegemist Nõukogude-Venemaaga. Kui siia veel juure arvata, et Salme Mõisa Venemaalt tulnud isikuid raha eest linna sõidutanud, siis oli selles ajalehtede teatel kogu Salme Mõisa süüdistusmaterjaal.
 

Ning asjalood viisid lõpuks kokku Jairustega. Hermanni vennanaisel olid sugulased (õde ja õemees), Kuschenerovid Tartus ning väidetavalt üks paljudest Kuschenerovidest oli Puna-Venemaal tšekist. Sellest Tartu korterist kujunes midagi konspiratiivkorteri sarnast. Kui kogu seltskond vahele võeti ja kohtu alla anti, leiti, et kõige suurem süü salakuulamises on Salme Mõisal ja Hermanni vanemal vennal Samuel Jeirusel.

 

— Räägitakse, et Nõukogude-Venemaa volinik Litvinov Tallinnas Eesti välisministeeriumi kaudu ette on pannud surmamõistetud Salme Mõisat ja Samuel Jeirust Venemaale saata. «Punane* Venemaa oleks nad vahetanud mõne oma võimualuse Eesti nValge" pantvangi vastu. Teatakse, et meie Ungari sugulaste hirmuvalitsus isegi 10 Ungaris surmamõistetud rahvakommissaari Litvinovi ettepanekul on vahetanud Nõukogude-Venemaal vangistatud ja surmaga ähvardatud Ungari «valgete" vastu. Aga Pätsi valitsus on Litvinovi ettepaneku seletanud vahelesegamiseks Eesti sisemistesse asjadesse.

— Seda kinnitid ka valitsuserakondade häälekandjad.

 

Ning Alle/Suits alias Virr-Vurr lisavad veel tolle kõmulise kohtuloo järelkaja:

 

— Kas ei ole aga kõigist inimsuse ja aru haavamistest kolge jõledam ka surmaga nuheldud inimeste jäänuseid* omastele mitte vabaks anda leinamiseks ja matmiseks, vaid ajada Raadimõisa kruusaauku? Seda ei saa põhjendada enam mingi riigikaitsega. See on kõige toorem hirmuvalitsus. Kui armastavad käed öösiti on seadnud ka kõige alandlikuma hauamärgi, on see päisipäeval armutult ära lõhutud. Omaste visaduse läbi on viimati püsima jäänud kivikesi.

- Usun, et meil tõesti inirnesemoonutisi on, kes vähem väärt on elama kui Salme -Mõisa.

Hermann Jeirus pääses sellest protsessist suhteliselt leebelt. Ju ei pidanud rahuaegne sõjakohus tema personaalset süüd sedavõrd suureks. Kuid ega see veel sellega ei lõppenud. Koheselt järgnes järgmine salakuulamise protsess ja seekord olid kohtu all Hermanni õed ja vennanaine. Õde Lea mõisteti surma, teised said vanglakaristused. Seekord surmanuhtlust täide ei viidud ja naised vahetati vahetuse korras Nõukogude Venemaale.

 

Hermann Jeirus jätkas Eesti Vabariigis oma elu. Abiellus, ajas küttepuude äri. Tema küttepuude hoov oli Tartus kusagil praeguse bussijaama kohal. Võimaluse korral ostis väärtpabereid Tartu Juudi Ühispangas.Tal oli korter väikeses kivimajas. Kuni riigipöördega tuli hoopis uus elu, sõjaaastad ning kõik see, mis oli pärast meie kõigi ühisosa. Hermann Jeirus elas kõrge eani ja puhkab Rahumäe kalmistul. 

 

Pärast seda kui Hermanni õed Venemaale välja saadeti, kaovad nende jäljed. Küll on teada seda, et veel kolmkümnendatel elas Eesti Vabariigis salakuulamise eest kohtu all olnud vennanaine Sara Jairus samuti kivimajas, kuid personaalpensionärina hoopis suuremas ja väga mainekas Leningradi rajoonis.

 

Kuid ega temalgi kõik mureta polnud. Üks ta poegadest lasti maha 1938. aasta puhastuste käigus. Teine Hermanni vennapoeg sai sõjas surma. Ta on maetud Karjalas Pitkäranta linnakeses Lenini tänava ühishauda. Kes teab, äkki mõni eestlanegi on seal kusagil ühishauas.

 

Samast osatähest olen kirjutanud siin.

Blogijate kaalumured

Kas tõesti on nii, et valdav enamus blogijatest on ülekaalulised? Loen suvalisi blogisid, suvalisi postitusi ja ikka on juttu liigsetest kilodest. Sellest on saanud viimasel kümnendil mingi üleüldine teema kõikjal. Perekonnas, seltskonnas, kõrtsis ja kirikus.  Pole ühtegi portaali, meediaväljaannet, kus poleks igapäevaselt juttu toitumisest, trennist, mingitest koomilistest juradest just selles kastmes, et kuidas kaalust alla võtta. Naised, kes on 30+, unustavad reaalsuse ning unelevad teismelise tüdruku kehakaalust. Teismeliste neiude ideaal on varapubeteedi olematu kehamass. Üleüldine kehapakendi hullus, massiivne "kaaluideaali" kultus mõjub juba nõrgemanärviliste psüühikale. Mitte ülekantud tähenduses, vaid otseses. Ka nendest ilmingutest olen lugenud viimasel nädalal juhuslikest blogidest. Juba ammu pole selle nähtuse põhjuseks poiste-meeste ettevaatamatud või pahatahtlikud märkused. See on mingi naiste omavaheline, ainult neile mõistetav luul ja teema. Tulge mõistusele, varsti on juba rannahooaeg!

Juudi pank 1.

Scripofiilia on üks kollektsioneerimise haru, mis tegeleb vanade väärtpaberitega. Nagu mistahes teine laiema levikuga kogumishobi on see rahaliselt kallis, kuid õpetlikult huvitav. Enamalt jaolt trükitehniliselt ilusad paberid on osake ajaloost. Piisavate üldteadmiste korral võimaldavad nad uurida ja kirjeldada mingi perioodi ning valdkonna majanduslikke tingimusi kitsamalt või laiemalt, luues sellega taustraamistikku palju maalähedasemate, minu jaoks oluliste inimlike lugude tarvis. Ikka sellest samast, läbi aegade korduvast, muutumatust ja igakord erilisest inimloomusest ja -saatustest.

 

Tartu Juudi Ühispank. See rahvusliku tunnuse alusel loodud krediidiasutus tegutses aastail 1922-1941, olles oluline juudi kogukonna tegemistes. Mitte ainult majanduslikes-ärilistes tehingutes vaid ka juudi elu edendamises, näiteks laste õppemaksude tasumiste toetamisel jms. Meeldetuletuseks niipalju, et enne viimast maailmasõda elas Eestis umbes 4500 juuti, neist 900 Tartus.

 

Panga, algse  nimetusega laenu- ja hoiuühisus, loomine oli vormistuslikult ülilihtne. Ülesehitamist alustav riik soosis igati mistahes ühistegevust. Välja oli töötatud näidispõhikirjad, kus tuli täita vajalikud lüngad ning viia loodud krediidiasutus kohtumajja registreerimiseks. Olgu siis siia otsingumootorite jaoks tähendatud nimed, kes ühel novembrikuu päeval Tartus Raekoja platsil asuvasse Juudi majja kogunesid, koos nende tollaste Tartu elukoha aadressidega:

 

          vandeadvokaadi abi Salomon Kropmann, Riia tänav 16

          kaupmees Leo Mirwits, Promenadi tänav 6

          vandeadvokaat Julius Genss, Poe tänav 1

          kaupmees Hirsch Salmanowitsh, Aleksandri tänav 36

          hambaarst Samul Mendelew, Kroonuaia tänav 42

          kaupmees Abram Pasternak, Raatuse tänav 16

          kaupmees Itsik Kropmann, Holmi tänav 1

          kaupmees Dawet Uswanski, Soola tänav 3

          kaupmees Mark Kolowski, Ladumise tänav 43

          Moses Flaks, Aleksandri tänav 19

 

Juhatuse esimeheks valiti Leo Mirvits (Mirwitz). Sõna kaupmees on tänapäeval tagasihoidlik. Mehel olid ju tõepoolest kauplused ja laod Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kuid peale selle kogu Räpina paberivabrik. Pank töötas algselt suuresti vastastikkuse abistamise kassa põhimõtetel. Samas kaasati pidevalt juurde uusi osanikke nagu näha ka müüdavast osatähest. Seega ei saa me rääkida selle ühispanga puhul Tartu lokaalsest rahaasutusest. Juudi soost osanikke kogunes üle Eesti, arvatavasti kusagil 700 ringis. Kes tuli kümne krooniga, kes tuhandetega. Kõigile maksti korralikult igaaastast osanikutulu ja leiti lahendust osanike rahamuredele. Boonusena ka emakeeles (heebrea, vene, saksa).

 

Tartu Juudi Ühispank elas üle igasugused ajad. Algusaastate kasvuraskused, omavahelised arusaamatused, mõne juhatuse liikmega seotud skandaalid, suure majanduskriisi jne. Sellest toimivast pangast saadi lõplikult jagu alles Vene-Saksa ühistööna. Kommunistid natsionaliseerisid panga ja fašistid järgmisel aastal likvideerisid. Kuigi sisuliselt likvideerida enam polnudki midagi.

 

Kuu peale sõja algust. Kusagil siin asus Tartu Juudi Ühispank.

 

Paljusid juute tabas venelaste tulekuga eestlastega sarnane saatus: arreteerimised, vangilaagrid, küüditamised, surm. Nagu osa eestlastest nii ka osa juutidest asus uue võimuga agarale koostööle.  Leo Mirwitz arreteeriti, tema pere küüditati. Mirwitzite suur suguvõsa, tema vennad ja nende pered, kogu klann jäi repressioonide hammasrataste vahele. Leo suri asumisele saadetuna 21.04.1944.a. Sverdlovski oblastis. Kuuldavasti mõned Mirwitzite suure suguvõsa liikmetest jäid aga sakslaste kätte(?). Vaid vähestel sellest sugupuust jätkus ettenägelikkust emigreeruda juba enne sõda kuhugile Palestiina aladele. Eestlaste suur põgenemine tuli sõja lõpu poole. Selles valikute küsimuses ongi tänaseni siin sõbralikult kooseksisteerivate eestlaste ja juutide mõnikord tekkivate diskussioonide tuum mineviku hindamisel. Meil oli valikuid ühe võrra rohkem, juutidel samavõrra vähem.

 

*********

Selle osatähe müük iseenesest iseloomustab ilmekalt kogu vanavara maailma. Kogumist ja vahendamist, äri. Ajal kui keegi selle kümne kroonise osatähe pangalt ostis oli lihttöölise palk 30-60 krooni. Nagu mainitud, muutus see investeeritud raha ühel hetkel väärtusetuks paberiprahiks. Ometi seda ära ei visatud. Algul ehk mingites lootustes, hiljem aga seepärast, et lihtsalt ilus dokument. Eeldatavasti on osatäht käinud pärast omaniku surma veel mitmetes kätes. Pliidi alla sattumisest on seda päästnud ilmselt aktsia omapärane välimus. Mingil hetkel võis hakata tekkima ka mõtteid paberi haruldusest ja võimalikust väärtusest, kasvõi sümboolsest. Igas kuulutustelehes on vanakraami hulgiostjate reklaamid sellest, et ostavad seda ja toda või kõike korraga ning raha kohe kätte. Kuidagi nii või teisiti jõudis osatäht lõpuks arvatavasti selleni, kes maksiski siis "raha kohe kätte".

 

Edasi läheb ese juba professionaalsele ringile. Sinna, kus ostjast saab müüja, kes otsib kollektsionääri. Osade jaoks on selline ostan-müün tegevus samuti hobi, teistele lisasissetulek põhitöö kõrvalt, kolmandatele täispäeva töö oma kaupluseruumiga tegelikkuses ja/või virtuaalavarustes. Selline vahendustegevus eeldab juba kasumit ja mõlemaid pooli "rahuldavat" tehingut. Seesama Tartu Juudi Ühispanga osatäht müüdi eelmise aasta lõpul meie suurimas interneti oksjonikeskkonnas. Tehingu hinnaks kujunes 70 eurot. Suur raha võrreldes eeldatava "raha kohe kätte" hinnaga. Kuid ka vanavara äris on mitmesuguse haarde ja kaliibriga tegelasi. Eesti internetioksjonilt ostetud vana väärtpaber, Juudi panga osatäht läheb järgmise kuu algul müüki ühes Belgia oksjonimajas, mis on spetsialiseerunud ajalooliste väärtpaberite vahendamisele. Alghinnaks on määratud 200 eurot ja eeldatav ostuhind võib tõusta kahekordseks. Aeg on andnud osakule tagasi tema algse hinna ostujõu.

Samast osatähest olen kirjutanud ka siin. 

Naistepäeva lilled

Teinekord võiks naistele lilli kinkida küll. Niisama, üllatusena. Midagi mu sisemuses on alati protesteerinud, et kõik mehed peavad ilmtingimata seda tegema ühel päeval, naistepäeval. Kui need lilled tulevad südamest, siis muidugi. Pisut nigel on siis kui lilled lihtsalt peavad olema. Just sellel päeval, nii on kombeks, selline kohustus ja taak on meestel kanda. Jätad lilled kinkimata, kombe täitmata, siis vast kohe ütlemist ei tule, aga meelde jäetakse küll. Ehk valatakse vargsi pisargi - ei hooli! Pärast pühitakse silmad puhtaks ja öeldakse, et see on üleüldse üks nõme päev. Öeldakse sarnaselt abiellumisega - kellele seda paberitükki vaja. Samas sisemuses varjates, et pilk jääb alati kauemaks ajakirjade pruudikleitide piltidele, mööduvale pulmaautole, õnneliku abiellumisega lõppevale filmile. Ning kui naine ütleb, et lilled on nõme ja abiellumine tobe, mis seal mehel enam midagi vaielda või kosta.

 

Tegelikult on mul naisi küll kellele lilli kinkida, südamest tulevaid ja kombetäitena. Neid pole siia naistepäeval juhtunud. Linnas oleks asi selge. Aga ma pole mõelnudki selle peale, kuidas maal sellega on. Suvel teine asi, lähed aasale ja korjad kimbukese. Aga mis sa märtsi kuus teed, kus varjulises kohas veel lumigi maas? Ma ei saa poodi leivagi järgi käidud, mis siis rääkida kuhugi linnaärisse lillede järgi minemisest. Eks ma pea plaani kui kord selline olukord tuleb. Aga lilli kingiks küll, vanas eas on minus ärganud algaja romantik - lõpuks ometi.

 



 

 

Ukraina

Kusagil jõuludest alates on mu arvutiekraanil pidevalt lahti see Ukraina uudisteportaal. Ma arvan kordi tihedamalt kui meie omakeelsed uudised. Kiievi kõige kriitilisematel momentidel jälgisin reaalajas otsepilti kasvõi öö läbi. Võimaluse korral olen püüdnud lugeda meie meedias ilmunud lugusid ja nn. ekspertide arvamusi. Need pole mind kahjuks rahuldanud. Ka seal kohapeal viibivad meie korrespondendid jäävad oma teadetes rohkem turisti tasandile. Muidugi pole minu enda kujunenud arusaamised viimase instantsi tõde, kuid nendest mõtetest võiksin pidada kasvõi eraldi teemablogi igapäevaste sissekannetega. Kahtlemata kuulub minu sümpaatia presidendi kukutanud rahvale. Kuid ka siin ei tohiks jääda populismi, et sündmused said alguse Ukraina valikutest Euroopa Liit või Venemaa. Ei saa eitada, et must-valged seletused tunduvad sümpaatsetena, eriti kui nedes selgitustes on inimlikku loogikat. Mul endal puudub kogemus, mis toimub mitte esimeses nooruses meeste peas kui kauaaegne naine vahetatakse paarkümmend aastat noorema vastu. Vladimiril on ju nüüd noor naine ja Viktorilgi juba mitu aastat elukaaslaseks noorem väljalase, isikliku koka õde, kellega ta koos nüüd redutab Venemaal, otsides mõistmist omasuguste seas.

Jah, oleks kõik nii lihtne. Tänasele vastuseisule Ukrainas pandi alus Janukovitši konstitutsioonilise riigipöördega. Või sellesama keeleseadusega, kus vene keel prooviti muuta riigikeeleks, bütsantsliku valitsemis- ja elustiiliga keskuses ning maakondades jne. Tegelikult aga ulatuvad riikidevaheliste ja riigisiseste konfliktide juured veelgi kaugemasse minevikku. Internet on täis videoklippe, mis illustreerivad tänase maailmakaardi kujunemist. Olgu nad pealegi väikeste vigade ja mõnede sisuliste vastuoludega. Asja olemust see ei muuda. Igal rahval on olemas kollektiivne mälu. Kasvõi praeguses konfliktis tasus oskuslikel propagandameistritel nimetada ukrainalasi fašistideks ja kogu vastasseis venekeelse "Berkuti" ja ukrainlastest aktivistide vahel muutus rahvlikul pinnal ideoloogiliseks võitluseks. Ning hukkunuid mälestades ja vigastatutele kaasa tundes, tuleb tõdeda, et vahendeid ei valitud, mõlemal pool. Aga rahva ühismälu ulatub ju veelgi kaugemale. Näiteks täna räägib Rumeenia käimasolevate sündmuste valguses juba kunagisest Bessaaraabiast... Igaüks võtab ajalooteljelt sobiva lõigu, millest alustab ajaarvamist.

Ning võib kindel olla, et ka praeguses konfliktis, nagu alati on palju solvatuid. Osalised jutustavad enda versiooni ebaõiglustest ja teisepoole sigadustest lapselastele, need omakorda edasi ja kunagi...

Ei jõua Suurt Juhust äratänada, et meil Kirde-Eestis tookord kokkuvõttes hästi läks.

Tombi poisid

Vaatamata sellele, et Krimmis on üliterav olukord, toimetavad inimesed ka seal oma väikseid asju. Keegi müüja Simferopolist on Ukraina oksjonikeskkonna vanakraami osakonnas pannud müüki ühe "Norma" märgikese. Eks ta ise teab, et asjal suurt materiaalset väärtust pole, seepärast ka vastav hind, viis grivnat ehk siis kusagil alla 30 eurosendi. Sellel plekitükikesel on ometi mäluline väärtus pea tuhandele eesti mehele. Enamik vaevalt mäletab, kes see Jaan Tomp oli, mingi riigikukutaja vist. Kuid Tombi poistekoor oli osa nende meeste lapsepõlvest. Esimene koolidevaheline poistekoor alustas 1954. aastal Aksel Pajupuu käe all. Pisut konarlik algus sai mõne aastaga sisse täistuurid ja nii tänase päevani välja, nüüd juba poistekoor Revalia nime all. Esimesele kontsertkoorile on nüüdseks lisandunud teised nimekad ja head poistekoorid, kuid Tombi poisid olid oma dirigentidega siiski teerajajad.

 

Nagu elus ikka, mõni poiss säras meeldejäävalt juba siis, lapsena ja on seda jätkuvalt siiani, kuulsa mehena. Teised poisid kogusid erinevates eluvaldkondades tuntust palju hiljem, siis kui häälemurre neid sellest koorist juba ammu eemale oli viinud. Ning ülejäänud, enamus Tombi poistest on täna lihtsalt tavalised tublid mehed. Ometi see midagi, mis neid kõiki lapsepõlves läbi muusika ja laulu puudutas... Ma arvan, et selline asi kujundab väärtushinnanguid, õpetab tegema vahet heal ja halval, ilusal ja inetul, õigel ja valel. See on meheks kasvamisel oluline. Paraku tuleb tõdeda ka seda, et mitmete poiste jälg meestena jäi siinilmas lubamatult lühikeseks.
 

See tagumise rea musta peaga poiss

dirigent Uno Järvela silmade kõrgusel

peaks tuttav olema enamikule teatrisõpradest

Foto: Valdur Vahi

 

Jüri Krjukovi kõrval, mõned aasta varem, teised hiljem, on Tombi poistekooris laulnud näiteks Lauri Nebel, Ervin Lillepea, Hardo Aasmäe, Rein Rannap?, Peeter Oja, Priit Pedajas, vennad Ants ja Jaak Johanssonid, Jüri Makarov, Paap Kõlar?, Urmas Vulp,  Paul Poom, Toomas Vilosius, Paavo Järvi, Tarmo Leinatamm jne.

 

Seda Tombi poissi tunneb küll iga eestlane

Foto: Gunnar Loss

 

Tähelepanuväärne, mida pole kunagi kusagil mainitud, ka asjaosalise enda poolt tema lühikese elu jooksul, on seegi, et Aare Laanemetsa filmidebüüt sai alguse Tombi poistekoorist. Kes vähegi kursis, see teab, et kunagine "filmikroonika" oli tegelikkuses nagu väike lavastus. Nii saigi viieaastane Aare oma esimese sõnalis-muusikalise filmirolli. Kahjuks seda filmilõiku siia blogisse kopeerida ei saa - ka Eesti Filmiarhiivil on Nõukogude Eesti filmitootja volitusel meie audiovisuaalsed ühismälestused vaid müügiks... Seepärast paigutan siia ringvaate LINGI arhiivi kodulehelt. Sellele erialasele timerinfole seal lehe alaosas ei maksa tähelepanu pöörata. Tombi poiste filmipala ja Aare Laanemetsa etteaste hakkab pleieri ajamärgist 04:43.