Kolmapäev, 19. märts 2014

Tühjad pesad

Mu maja ääres on üks vana saarepuu, mille külge olen sidunud kuldnokale pesakasti. Majast on see parajal kaugusel, kuid samas ligidal ja maast sellisel kõrgusel, et ega ma ilma redelita sinna ligi ei pääse. Kodu ise on suhteliselt järsu kallaku peal ning ukse ette olen ehitanud katusealuse terassi. Selles koosluses on tekkinud see, et peasakast asub sealt ühest servast vaadatuna peaaegu mu silmade kõrgusel. Nii ma siis seal igal kevadel istun ja jälgin seda korduvat imet. Just hiljuti lugesin kusagilt raamatust lauset, et kui kiiresti saab olevikust minevik. Sellele olen mõtelnud igal kevadel. Siis kui ühel hetkel jääb pesakast tühjaks.
 
Ma titeblogisid ei loe. Kui mõni ette satub, siis lasen silma üle - armas. Minu jaoks on see kauge minevik kui väikesed olid pesas. Liiga kauge. Ammu möödanik juba seegi kui lapsed kodunt välja lendasid. Sellest kahjuks blogides eriti ei kirjutata. Aga loeksin hea meelega.
 
Fotograaf Dona Schwartzil on terve fotoprojekt, Empty Nesters.  Kuldnokkadega on nii, et kui pesast lahkuvad pojad, lahkuvad ka vanemad. Inimestel on teistmoodi, pojad alustavad kusagil oma iseseisvaid lende ja vanematel on tühi pesa. Me ei oskagi kohe midagi peale hakata oma lapse toa ja asjadega, tegelikult ja esiotsa kogu oma edasise eluga. Kuid mitte sellest, sirgiti ning otseselt ei räägi Dona Schwartzi pildiseeria. Ilma trikitamata, lihtsad ja lakoonilised fotod selles seerias räägivad palju sügavamatest asjadest. Eriti kui vaadata samal kodulehel eelnevalt ühte teist tema fotoseeriat, On The Nest. Need kaks on mõttelises seoses ja osalt lahutamatud. Ning tasub vaadata ka neid ülejäänud fotosarju, mis jäävad nende kahe vahele. Kuldnokkadel on nii, et isa- ja emaslind kasvatavad koos pojad. Inimestel alati nii pole. Ehk tasub pisut sügavuti neid fotosid vaadata ka nendel, kes oma lapsi üksinda kasvatavad ja mõnikord teistpoolt kiruvad, siis kui raske on. Kasvõi selleks, et aru saada, mis ikkagi on õnn, mida teisel (kahjuks) ei ole. Nendel fotodel on jäädvustunud olevik, mis juba homme minevik. Õnneks (!?) titeblogi pidajad seda veel ei tea, neil pole aega nende asjade peale mõelda.
 
Mõned näited sellest Tühjade pesade projektist, kuid Dona kodulehelt tasub vaadata kõiki fotosid ja seeriaid. Aja lühikesest viivust.
 
 


 

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oioi, ma ei saa selliseid pilte vaadata - nii kurb hakkab. Mul endal on ses mõttes nagu hästi läinud, et päast viimase lapse kodust minekut kolisime ka ise uude kohta. Nii pole põhjust kellegi tühjaks jäänud toas teda taga nutta. Aga samas on jälle halvasti, sest kohta, mis lastele mitte kui midagi ei tähenda ja millega neid mitte miski ei seo, nad eriti sageli ju ei kipu, ikka saame kokku mujal. Ja samas iólen ma eluaeg just seda tahtnud, et oleks niisugune põliskodu, kuhu lapsed võivad aastaid hiljem tulla, ikka on needsamad lõhnad, needsamad harjumuspärased asjad ja kaisukaru ootab voodis padja kõrval. Oeh, nüüd hakkas täitsa kurb...
kasja

Anonüümne ütles ...

Eks see titeblogimine ole ka omamoodi jäädvustamise sund -- ilmselt paljud ei mõtle sellele otseselt nii, aga kui laps(ed) suured on ja oli taipu salvestada blogisissekanded ja pildid, siis on ilmselt neid tore aastate pärast vaadata ja meenutada aega, mil lapsed väiksed olid.

Hundi ulg ütles ...

Meie mentaliteedis on kodu mõiste seotud selle: "Valgel laual rätiku all palav leib." - kusagil on kodu ja keegi on ootamas...

Ei, titeblogid on toredad. Eks omaaegse kasvatusega on see päris beebi-titevärk mehena mulle pisut võõras. Aga emmedel endal pärast kindlasti hea meenutada. Eks need blogid põhiliselt olegi emme enda seisundi kirjeldused.

Küll on minu huviks need blogid lastest, kus jälgid ajas kasvamise lugu. Kõrval blogirulliski esiletoodud üks, mida olen lugenud juba mitu aastat. Alates sellest kui lapsed veel päris pisikesed olid. Aga neid blogijaid on veel, kes selles võtmes kirjutavad ja keda loen. Nendest blogidest tunnevad tulevikus, juba täiskasvanuna äratundmisrõõmu kindlasti ka need lapsed ise, kes seal ajaraamatutes peategelased on.

Aidi ütles ...

Ma mõistan seda tühjade pesade sündroomi küll, ja ma tegelikult isegi kartsin oma lapse kodust lahkumist. Aga temal toimus see kuidagi tasa ja targu, nii et ma jõudsin harjuda sellega, kuidas ta füüsilises mõttes järjest kaugemale liigub. Selles suhtes oli tema otsus Noarootsi gümnaasiumisse minna hea eelharjutus - seal käies oli ta kodus vähemalt kõik nädalavahetused ja vaheajad. Ja siis ülikool tuli juba kuidagi loogilise jätkuna, et see pikk kojusõit võetakse ette paari kuu tagant. Ma harjusin väga ruttu ja selles mõttes ma ei tunne, et ta oleks nagu eemal või kaugeks või võõramaks jäänud või nii. Ma hinges tunnen temaga ikka sama lähedust, ja tegelikult ma rõõmustan, et tema iseseisvumine niimoodi lihtsalt ja valutult on läinud. Minu sisim veendumus ongi see otse loodusseaduslik usk, et noored peavadki ühel hetkel vanemate pesast välja lendama ja ise oma pesa, oma täiskasvanuelu ehitama, ja selles mõttes tunnen ma oma tütre üle kogu aeg rõõmu, et tal see nii ladusalt läheb, et tiivad kannavadki ja pea püsib selge ning pilk klaar. Sügisest sai ta endale ülikooli kõrvale veel poole kohaga väga huvitava töö, nii et majanduslikus mõttes on ta ju ka juba igati hakkamasaav. Ja just täna hommikul ta helistas ja ütles, et saabki Aix-en-Provance'i ülikooli vahetusõppesse. Mina jälle rõõmus.
Selles mõttes on tegelikult veider öelda, et ma isegi ei tunne nagu igatsust või ei muretse peaaegu üldse. Aga ma tõesti ei tunne igatsust ega muret, ma tunnen hoopis mingit vaimus koosolemist temaga iga hetk. Nagu me ei olekski eraldi. See on selline väga hea tunne. Silitan iga päev mõttes ta patsi ja teen otsaette musi ja ei tunne ennast üldse mahajäetuna.

Hundi ulg ütles ...


Selline pehme üleminek on kõige valutum. Vene ajal ja varem elati pikka aega põlvkonniti koos. Külaühiskonna pärand ja tollane paratamatus, korterikriis. See oli palju hullem emotsionaalselt. Kõigile, eriti noortele.