Laupäev, 8. märts 2014

Naistepäeva lilled

Teinekord võiks naistele lilli kinkida küll. Niisama, üllatusena. Midagi mu sisemuses on alati protesteerinud, et kõik mehed peavad ilmtingimata seda tegema ühel päeval, naistepäeval. Kui need lilled tulevad südamest, siis muidugi. Pisut nigel on siis kui lilled lihtsalt peavad olema. Just sellel päeval, nii on kombeks, selline kohustus ja taak on meestel kanda. Jätad lilled kinkimata, kombe täitmata, siis vast kohe ütlemist ei tule, aga meelde jäetakse küll. Ehk valatakse vargsi pisargi - ei hooli! Pärast pühitakse silmad puhtaks ja öeldakse, et see on üleüldse üks nõme päev. Öeldakse sarnaselt abiellumisega - kellele seda paberitükki vaja. Samas sisemuses varjates, et pilk jääb alati kauemaks ajakirjade pruudikleitide piltidele, mööduvale pulmaautole, õnneliku abiellumisega lõppevale filmile. Ning kui naine ütleb, et lilled on nõme ja abiellumine tobe, mis seal mehel enam midagi vaielda või kosta.
 
Tegelikult on mul naisi küll kellele lilli kinkida, südamest tulevaid ja kombetäitena. Neid pole siia naistepäeval juhtunud. Linnas oleks asi selge. Aga ma pole mõelnudki selle peale, kuidas maal sellega on. Suvel teine asi, lähed aasale ja korjad kimbukese. Aga mis sa märtsi kuus teed, kus varjulises kohas veel lumigi maas? Ma ei saa poodi leivagi järgi käidud, mis siis rääkida kuhugi linnaärisse lillede järgi minemisest. Eks ma pea plaani kui kord selline olukord tuleb. Aga lilli kingiks küll, vanas eas on minus ärganud algaja romantik - lõpuks ometi.
 

 
 

5 kommentaari:

Lendav ütles ...

Ah et mida teha, kui värsket lille pole varakevadel leida? Siis tuleb mõte lendu lasta ja asendada elus lill millegi muuga. Mõte on see, mis loeb.

Üks mu armsamaid lilli on sepisroos, mille kallim mulle mitu aastat tagasi tõi, kui esimest korda mu poole tuli - see oli ta esimene katsetus olnud ja hulk aega garaažis õiget hetke (inimest?) oodanud. See lill on tagantjärelegi kompenseerinud mõnda lilledeta tähtpäeva.

Aga lill ei pea sugugi püsiv olema ega isegi mitte lillekujuline. Hommikul voodisse toodud kohv, mille juures võileib ja võileival lilleks lõigatud vorst, juust või kurk oleks päris lõbus. Mina naisena oleksin sellise lille üle ka õnnelik. Ka kaunis oks, paar käbi küljes on lill mis lill. Laps armastab kinkida mulle ja vanaemale värvilisest paberist volditud lilli, needki soojendavad südant.

Piire ei ole. Sõltub muidugi ka sellest, kellele lilli kinkida soovitakse, aga vähemalt mulle naisena on küll teostus vähem oluline, kui mõte, millega seda tehtud on.

Anonüümne ütles ...

Pilt on hea:)

=E= ütles ...

Oi, kuidas ma naerda mugistasin. Ma muidugi olen sellest põlvkonnast, kus omavanused lihtsalt ei taipa lilli tuua. Aga naistepäeva olemuse võtab mu jaoks kokku hästi see artikkel.
Ei poeta pisarat ja ei oota ka lilli, aga olen rõõmsas rahulolus, kui mõni mees soobinaarsetest stereotüüpidest hälbib ja koduelule õla alla paneb. Selliseid näeb õnneks üha rohkem ja eks selle päeva mõte ongi laieneda enamale kui ühele lillerootsule kord aastas. :)

Anonüümne ütles ...

On ikka meeldiv küll, kui oma lapsed ja ka muud tuttavad sind naistepäeval kas lillede või ka telefonikõnega meeles peavad.Mulle on õnneks mõlemaid variante jätkunud. E.-L.

soodoma ja gomorra ütles ...

Pildid on alati head. Täiuslikud kirsid tordil.