Kui see osatäht nüüd Antverpeni oksjonimajas müüki ilmus, meenus mulle, et selle väärtpaberi esialgse omanikuga on seotud mingi ammune lugu, kus tegelasteks spioonid, salakuulajad ja sõjaväeluure. Värskendasin oma mälu niipalju kui seda siin, kaugel raamatukogudest ja arhiividest teha saab. Mingil ajahetkel tundsin huvi Vabadussõja järgsete poliitiliste protsesside vastu, mis päädis ajaloost tuntud 149 protsessiga. Kuigi järelmõjusid nendest kohtulugudest oli veel aastakümneid hiljem. Perekond Jeirusel oli täita üks episood noore Eesti riigi poliitilise politsei tegemistes.
Jeirused on pärit Leedu linnakesest, mis täna kannab nime Zarasai. Tähelepanuväärne linn tsaari ajal, kus linna elanikest üle poole olid juudid. Mis põhjustel, millal ja kuidas suguvõsa lõplikult Eesisse kolis, ei tea. Hermann Jeirus ja tema vend sündisid juba Võrumaal, kuid nende mitu aastat noorem õde, hilisem surmamõistetu, uuesti seal kusagil Leedumaal. Arvatavasti oli see tingitud perekonnapea, vana Jeiruse tööde ja äriajamistega, kes igapäevast leiba teenis hoopis rätsepaametiga. Veel kahekümnendate aastate alguses enne suuri kohtuprotsesse lahendasid Jeirused oma kodakondsusküsimusi Eesti riigiga. Hermann Jeirus, kes ajas puiduäri, peeti isegi korra võimude poolt kinni, et elas siin ilma peatusloata.
Hermann Jeirus poliitilise politsei fotokartoteegis
Kuna ma kohtutoimikuid pole lugenud, jääb mulle mõistmatuks, miks toimus Jeiruste kohtusaaga kahes vaatuses. Tartu rahu oli juba sõlmitud, uue riigi piirid venelaste ja lätlastega kokku lepitud. Ja samas käis aktiivne luure ja vastuluure tegevus. Nõukogude Venemaa sõjaväeluures töötasid eestlased, kes saatsid oma agente üle Peipsi. Need korraldasid oma informaatorite võrgustiku loomist, et saada andmeid meie vägede koosseisu ja liikmiste kohta. Informaatoritele maksti heldelt. Kuid nagu tollased ülevaated toonitavad, käiku läksid ka muud nõksud. Üle piiri saabunud agendid sobitasid tihti tutvust just noorte naistega, kasutades neid hiljem küll infokogujatena, kulleritena, korteripidajatena.
Gustav Suits ja August Alle kirjutavad sellest spiooniloost varjunime all ja ilukirjanduslikus võtmes. Tundub, et isegi varjamata, kellele kuulub nende poolehoid ja sümpaatia. Juba algus on tähenduslik:
— Teist nii hullu aega ei ole veel olnud kui see Eesti iseseisvuse aeg, lausus varsti ka üks sinisilmne rendiperenaene, kui ta selle rahva ärakadunud poega oma kareda tööinimese käega oli teretand. Mõisate tükeldamise asemel mälestas ta Salme Mõisat.
Salme Mõisa oli üks Hermann Jeiruse kaaskohtualustest. Salme tutvus salaja üle piiri tulnud nägusa mehega. Osutas tollele väikesi teeneid. Toimetas mingeid kirjakesi, viis kokku vajalike inimestega, vajadusel pakkus küüti. Muidugi tegi ta seda ka raha eest.
Ning asjalood viisid lõpuks kokku Jairustega. Hermanni vennanaisel olid sugulased (õde ja õemees), Kuschenerovid Tartus ning väidetavalt üks paljudest Kuschenerovidest oli Puna-Venemaal tšekist. Sellest Tartu korterist kujunes midagi konspiratiivkorteri sarnast. Kui kogu seltskond vahele võeti ja kohtu alla anti, leiti, et kõige suurem süü salakuulamises on Salme Mõisal ja Hermanni vanemal vennal Samuel Jeirusel.
— Räägitakse, et Nõukogude-Venemaa volinik Litvinov Tallinnas Eesti välisministeeriumi kaudu ette on pannud surmamõistetud Salme Mõisat ja Samuel Jeirust Venemaale saata. «Punane* Venemaa oleks nad vahetanud mõne oma võimualuse Eesti nValge" pantvangi vastu. Teatakse, et meie Ungari sugulaste hirmuvalitsus isegi 10 Ungaris surmamõistetud rahvakommissaari Litvinovi ettepanekul on vahetanud Nõukogude-Venemaal vangistatud ja surmaga ähvardatud Ungari «valgete" vastu. Aga Pätsi valitsus on Litvinovi ettepaneku seletanud vahelesegamiseks Eesti sisemistesse asjadesse.
— Seda kinnitid ka valitsuserakondade häälekandjad.
Ning Alle/Suits alias Virr-Vurr lisavad veel tolle kõmulise kohtuloo järelkaja:
— Kas ei ole aga kõigist inimsuse ja aru haavamistest kolge jõledam ka surmaga nuheldud inimeste jäänuseid* omastele mitte vabaks anda leinamiseks ja matmiseks, vaid ajada Raadimõisa kruusaauku? Seda ei saa põhjendada enam mingi riigikaitsega. See on kõige toorem hirmuvalitsus. Kui armastavad käed öösiti on seadnud ka kõige alandlikuma hauamärgi, on see päisipäeval armutult ära lõhutud. Omaste visaduse läbi on viimati püsima jäänud kivikesi.
- Usun, et meil tõesti inirnesemoonutisi on, kes vähem väärt on elama kui Salme -Mõisa.
Hermann Jeirus pääses sellest protsessist suhteliselt leebelt. Ju ei pidanud rahuaegne sõjakohus tema personaalset süüd sedavõrd suureks. Kuid ega see veel sellega ei lõppenud. Koheselt järgnes järgmine salakuulamise protsess ja seekord olid kohtu all Hermanni õed ja vennanaine. Õde Lea mõisteti surma, teised said vanglakaristused. Seekord surmanuhtlust täide ei viidud ja naised vahetati vahetuse korras Nõukogude Venemaale.
Hermann Jeirus jätkas Eesti Vabariigis oma elu. Abiellus, ajas küttepuude äri. Tema küttepuude hoov oli Tartus kusagil praeguse bussijaama kohal. Võimaluse korral ostis väärtpabereid Tartu Juudi Ühispangas.Tal oli korter väikeses kivimajas. Kuni riigipöördega tuli hoopis uus elu, sõjaaastad ning kõik see, mis oli pärast meie kõigi ühisosa. Hermann Jeirus elas kõrge eani ja puhkab Rahumäe kalmistul.
Pärast seda kui Hermanni õed Venemaale välja saadeti, kaovad nende jäljed. Küll on teada seda, et veel kolmkümnendatel elas Eesti Vabariigis salakuulamise eest kohtu all olnud vennanaine Sara Jairus samuti kivimajas, kuid personaalpensionärina hoopis suuremas ja väga mainekas Leningradi rajoonis.
Kuid ega temalgi kõik mureta polnud. Üks ta poegadest lasti maha 1938. aasta puhastuste käigus. Teine Hermanni vennapoeg sai sõjas surma. Ta on maetud Karjalas Pitkäranta linnakeses Lenini tänava ühishauda. Kes teab, äkki mõni eestlanegi on seal kusagil ühishauas.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar