Kirjad leerivennale 2.

10. oktoober 1981

(järg)

Aga ega ma nurise midagi. Võimalusi asjade veel sitemaks minemiseks on hulgaliselt ja ilmselt neid võimalusi ka kasutatakse. Meie oleme siiani ikka üsna talutavalt läbi tulnud. Poest niisama mööda ei käi, ikka astud sisse, et äkki on midagi müügil, noh ja vahel ongi. Tegime kevadel targa ostu - sügavkülmutuskapi. Nüüd saab see, mis korraga süüa ei jõua ära külmutatud, hiljem hea võtta. Panime maasikaid ja mustikaid, herneid, türgi ube ja muidugi liha. Küllalt pikalt tuleks läbi ainult leiva ja piima varal. Nii palju siis peremuredest. Muidugi oleks meil kõik paremal järjel, kui keegi meist töötaks kaubanduses või teeninduses. sealsetes sfäärides liigub kaupa hoopis hõlpsamini. Aga hea küll.

70.-80. aastatel toodetud nõukogude külmkapi "Birusja" reklaam

Töö suhtes muutusi pole. Üldiselt võib selle töökohaga ikka rahul olla. Aasta vältel koguneb nii palju ületunde, et saab suve läbi rahulikult puhkust pidada ja kodutöid teha. Tänavu läks nii, et olen praegu peale puhkust teist nädalat tööl. Väga mõnus, sest see esimene töökuu - september - on muidu väga hull. keegi esinejatest pole veel vormis, eriti kollektiivid - segakoor ja orkestrid, tööd aga nõutakse kohe algusest peale. Eriti hea on estraadiorkestriga. Neil kukil see A.Oidi nim. lauluvõistlus, mille järjekordne voor peaks kusagil oktoobri lõpul eetris olema. Takkaperra kustutas üks noor ja andekas režissöör 5-6 fonogrammi maha, need tulnud uuesti teha, Sauli Petka vihast vahus, aga mis see kõik aitab. Mina muidugi pean peenikest - pole mul häda midagi, kõik see soga ujus mööda enne kui ma tööle jõudsin. Nüüd hakkab see kõik juba laabuma.

Peeter Saul, 1981 (Foto Valdur Vahi)

Mul on käsil praegu lindistused kevadel toimunud vabariikliku ansamblite ülevaatuse laureaatidega. Neist tahetakse välja anda kassett, aga see unustati muidugi ära, et lava pealt kõlab ju bänd hoopis teisiti kui stuudios ja nii mingi punt on mikrofonide ees üsna armetu. Sellegipoolest on täitsa huvitav tutvuda maakohtade bändidega. Võrust tuli üks ränk heavy-grupp, ainult selle lindistus läks aia taha - sattus režissöörile, kes tegi esimest ansamblit elus. Aga see on midagi muud kui hommikuvõimlemine või mnemoturniir. Pärnu teatri "Kuldne trio" esitas omatehtud lindistuse. Kõlab nagu jaamapeldikus. Paidest tuli üks isevärki ajaviitebänd. Instrumentaalne osa täitsa vahva, laul ise kah kena, aga laulja liiga mannetu. See on mul kokku mängimata. Saab kõvasti vaeva näha.

 

Võru heavy-bänd Hetero, 1983 (foto Arno Saar) ning Paide "isevärki" "Paradoks"

(järgneb)

Kirjad leerivennale 1.

Tere, kulla leerivend!

10.oktoober 1981

Olen kangesti plaanitsenud Sulle kirjutada, aga neid koduseid toimetusi on ikka nii palju kukil, et lihtsalt kirjutamiseks aega leida on üsna raske. Täna sattus aga vihmane ilm, plaanitsetud võrkaia ülespanemist teha ei saa, mõtlesin siis, et katsun oma kirjavõlgasid siis pisut reguleerida.

Elu käib teadagi vanasoodu. Ikka rohkem tuleb loota naturaalmajandusele. Haltuura eest enam keegi suurt raha ei võta ega pakugi. Kõik käib printsiibil - midasinul mulle pakkuda on. kevadest peale tegelesin samadel põhjustel aiatööga. Vähemalt ube ja herneid ei tule turult osta. Ega see Nõmme liiv suurt kasvata, enne tuleb kurja moodi sitta ja muud väetist vedada, kui kuskile midagigi siginema hakkab. Vaarikad läksid tänavu täitsa untsu - ainult üheainsa marja saime. Nüüd lõid küll kohutavalt jõudsad uued võrsed üles - ehk on järgmine aasta etem. Maasikatega läks pisut paremini. nende istandust ikka laiendamegi pidevalt. Vähemalt kindlalt kasvav taim, nagu umbrohi. Turuhind alla 3.50 ei lange, aga kes selleraha eest osta jõuab. pealegi oma peenralt on ikka värsked marjad. Tikripõõsad on vist liiga varjul, on peale väetamise alustamist küll rohkem kandma hakanud, aga ega teab mis saaki sealtki saa. Rabarber läks tänavu samuti kehvalt. muidu oleme sellest ikka poisile talvemahla saanud, nüüd oli kevadel paar võrset ja kogu lugu. Kurat, ma võtsin ja kaevasin selle peenra üles ja ei ime, et nad ei kasva - juurikad puha männijuurtega läbi kasvanud. Istutasin ümber, näis kuidas vedu võtavad. Peaks väikese kasvumaja kah rajama, saaks tomateid ja ehk mõne kurgigi kasvatada. Riigipoes pole ju enam persetki ja turul on hinnad fantastilised. Õunaaasta on tänavu hea, aga söögiõuna hind alla -.80 ei lange. Kirsid olid 4.-, samuti head ploomid ja pirnid. Kaua sa nii lahke oled. Noh, ma mõtlesin, et kui paneks endale mõne ploomi-, kreegi või kirsipuu, aga kust kurat sa neid istikuid kougid. Kuulutati lehes, et Õismäel avatakse ilmatu kaarhall, kus neid istikuid müüma hakatakse. Eelmisel õhtul enne avamist olnud seal niisugune lööming, et pekstud miilitsaga laiali. Ikka sõjaveteranid oma plekkrindadega vahel. Ega muuga pole nii suurt muret. Kui asi väga kuradiks läheb, panen oma õue peale kartulad kasvama, hinge peab ikka sees, aga siga on kuuri all ikka raskevõitu pidada, lehmast rääkimata. Aga laps tahab piima saada. Nii et mitte enne, kui soojätkamiseks samme astud.

Talv tuleb tänavu raske. Piima on juba praegu raske saada. Võid ja hapukoort on ainult hommikuti. Lihakraamist võib ainult und näha, kui tutvust pole. Vahel muidugi juhuslikult õnnistab, aga reeglina on letid täitsa puhtad. Briketilimiiti kärbiti poole võrra, puude hankimine on omaette ooper. Nii et mõtle enne hoolega kui tagasi hakkad tulema. Aga vaevalt seal muidugi see elu lustlikum on. kaua sa siis seda punast kala ja kalamarja ikka kugistad. Muide - kui sul oleks võimalik saata, võiksid saata küll, kui ilmad külmemaks lähevad, siis see kraam vaevalt rikki läheb. Aga eks selle pakkumisega ole sul vist samuti kui kõigi eelmistega.

(järgneb)

Foto Tiit Veermäe (ETA / Õhtulehe arhiiv)

Need tüdrukud

Mul on pidevalt meeles, et mõistmiseks vajame mälu. Nüüd on sedaviisi, et mälu ei ole. Personaalset mälu. Kusagil siin, ajaveebis, kirjutasin kunagi tüdrukute kaklusest. Tagasisidena sain teada, et minu naiivne ettekujutus "roosadest" tüdrukutest on olnud sügavalt ekslik. See oli mulle õppetund feminiseeruvas maailmas.

Hiljuti sain seda uut maailma veelgi enam tundma õppima tänu ühele külalapsele. Tore tüdruk, seitseteist. Rallib ringi meestega 25 ja rohkem, 30+. Küsin, kus ema-isa. Isa teadagi, kus - pole. Ema, 35+, ehitab oma elu mehega number X+. Tüdruk ise elab üürikorteris vanema(!) õega, kellel elukaaslane number Y+. Tulevat odavam.

Selle seitseteist tüdruku sõbranna on 19+. Tore tüdruk. Õpib autoremondi lukksepaks. Visatakse koolist välja. Sest pole leidnud endale praktika kohta. Oma provintsilinnas on ta läbi käinud kõik võimalikud töökohad. Meil pole eraldi riietusruumi. Meil pole naiste tualetti.  Sedaviisi. Alates 13+ oli lastekodus. KOV täitis oma kohustuse, andis lapsele elamispinna. Sinna kuhu tüdruk (peale isegi meeletut alkoholi kogust) ei taha jalga sisse tõsta.

Kolmas tüdruk. ? vanuses. Pärast mõistusevastaseid ületunde supermarketi kassas teab, et saab kaheksa vaba päeva. Saab takistamatult viina juua. Mõnus.

Mingi laul ütles, et peatage see planeet. Ma tahan maha minna.

Olin kõvasti hädas ühe oma külalapsega. Reetsin ta, kirjutasin sellest. Siga olin, pöördumatult.  S. 1991-2017.

Meil olid selle noore mehega mõned ühised laulud. Vaatamata vanusevahele. Ta on edasi kusagil nendes lauludes. Enne mind. Ülalkirjeldatud tüdrukuid proovin mõista. Täiesti uus teema. Ei mõista. Andke andeks, tüdrukud.S-i mõistsin. Teid mitte. Püüan.

PÖFF 2018 soovitused (7.)

Tänasega tõmban omapoolse joone alla. Nüüd olen ühte rubriiki koondanud filmid, millede edasist edu jään huviga omaette jälgima. Minu filmipäevikus on lisaks kümmekond filmi, mis linastuvad ka PÖFFil ja millele olen andnud väga kõrge hinnangu. Pealegi ma ei ole ju siin käsitlenud üldse neid filme, mis on tähelepanuväärsed just filmikunsti väljendusvahendite, uudse lähenemise või mõne muu asjaolu tõttu. Veelgi rohkem on filmipäevikus aga neid häid filme, mida PÖFF ei näita ning mida vaevalt eesti tava- või festivalivaataja üldse kunagi näeb. Selles valguses mul ikka hullupööra vedas, et sain endale sellise suurepärase filmisuve. Nende filmide vaatamise puhul tuli mul mõnikord neti teel suhelda "kaaskannatajatega". Huvitav oli jälgida, kuidas inimeste maitsed, arvamused ja elust arusaamised on erinevad. Näiteks üks PÖFFil linastuv film, mille tutvustus avaneb pealkirjale klikkides.

Majake teeservas / Waiting on the Road

Brasiilia

Kirjutasin juuli keskel oma filmipäevikusse ja saatsin ära midagi sellist: "Väga hea jutustamise oskusega autor. Ta räägib pildi ja heliga. On näitlejad, kes mängivad tegelasi, aga ega eriti ei näitle. See ei häiri režissööri ja mind, vaatajat. Sellest tekib mingi tinglikkus, stilistiline võte, mis aitab vaatajal paremini mõista, millest tahab autor rääkida ja mille pärast. Väga tugev film."

Samas on seda filmi vaadanud üks teine vaataja: "There is no tension in this film, it feels theatrical to me. At times fun and funny, but quite repetitive. And that whole Lolita vibe? God, no. Such an old man should never approach a child like that. This is quite a depressing watch for a feminist. I like the final scene, I only wish the girl were on that car roof, too."

Kolmas vaataja vastab teisele: "I thank you very much for your opinion about the film “Beiço de Estrada “. I’m not a personal advocate for the film, but I must  say that despite I also feel quite disturbed with that Lolita vibe, the film was depicting something cruel that indeed happened in many societies (including the European ones) that we consider despicable today. Criticizing that scenes for the pure act and not put into context  is like criticizing the cruelty to the black men in a film about slavery. Sorry, it is disturbing, but it really happened in the past and films like these are made to denounce it for it not be repeated.  Good that now we can fight against it. I think such scene is depressing to watch not only for feminists but for anyone else that is not clueless or sick minded nowadays. Films do have depressing parts, you know it. About the ending , I also wished a better end for the girl, but nowadays we see many film with not totally happy endings, that would be so previsible that is now considered boring. No harsh feelings, just my point of view too."

Neljas sekkub: "Audacious and provocative. Full of melancholy and irony. Covers strong topics. Again depicts relationship between perversive dominant men and exploitation of women. Film lacks originality and become too sweet & soft near the end. Finale is unremarkable."

Filmivälisena. Küll ma tunnen puudust aastatetagusest erinevate blogide kommentaari ruumidest, kus esitati huvitavaid arvamusi ühele või teisele nähtusele. Selles filmikeskkonnas tundsin üle aastate sama tunnet ja jään seda igatsema.

Ma käisin viimati kinos vast kakskümmend aastat tagasi. Kindlasti pole ma käinud üheski kaasaegses kinos. Siit ka minu tegelik filmidest kirjutamise põhjus. Kui teil on minu vanuseklassi emad-isad või vanaemad-vanaisad, kinkige neile mõni PÖFFi kinopilet. See suhtumine, ah, mis nüüd mina - kino on noorte inimeste värk on väga levinud. Kui nad isegi filmist täit elamust ei saa, siis las imestavad vähemalt seda, et kinos on nüüd pehmed toolid.

PÖFF 2018 soovitused (6.)

Sirvin seda PÖFFi kava ühte- ja teistpidi ja tõden, et ma ei jõua kirjutada kõikidest headest filmidest. Neid on tõepoolest palju. Minu soovituste põhikriteeriumiks on peamiselt emotsioon. Filmid, mida ma esile tõstan, reeglina raputasid mind emotsionaalselt. Olen nende soovitustega kaitsetult avatud. Inimese raamatu- või filmimeeldimised räägivad temast rohkem kui mingid olukirjelduslikud eluseikade kirjeldused.

Mõned filmid programmist Panoraam. Filmi tutvustus avaneb pealkirja lingist.

Erik ja Erika / Erik & Erika

Austria

Inimese seksuaalsus on kahtlemata tema identiteedi osa. Maailmas tehakse hämmastavalt palju filme, kus otseselt või ääripidi puudutatakse omasoo ihalust. Ma vist aiman, miks see nii on. Aga see pole asja iva. Olen alati imestunud LGBT liikumise aktivistide ja vastaste kirglikust vastuseisust. Tundub, et sellest asjast lõputu rääkimine pakub osapooltele (seksuaalset) rahuldust. See film räägib samuti seksuaalsusest. Lugu sellest, et seksuaalne identiteet pole alati küsimus, kes kellega magab. Komöödia, milles on sügavat tragismi.

Pärast selle filmi vaatamist on mul sügavalt häbi enda pärast kõigi nende sportlaste ees, nagu "vennad" Pressid ja teised Nõukogude Liidu, Saksa DV või Poola sportlased, kelle üle sai omal ajal ikka väga rõvedalt ilgutud.

Hull ema / Insane Mother

Mongoolia

Mingil hetkel hakkavad pisarad lihtsalt jooksma. Nii valus on. Ja ongi kogu selgitus. Kõik.

Lysis
Saksamaa

Meestekas ilma autodeta, tapmiste ja tagaajamisteta. Isa, poeg ja tühermaa.



Film isata kasvanud poegadele ja poegateta poeglaste isadele.

Surmamõrsjad / Dead Women Walking
Ameerika Ühenriigid

See film raputas mind läbi. Ma ei mõista, miks on selle filmi eestikeelseks pealkirjaks poeetiline Surmamõrsjad? Selles filmis pole poeesiat, vaid karm tegelikkus. See linateos on empaatiatest.

Avalikes diskussioonides surmanuhtluse taastamisest, peaks see film olema kohustuslikus korras nähtud, enne kui kellelegi üldse sõna antakse.

PÖFF 2018 soovitused (5.)

Vaatasin Piletilevist, kuidas läheb minu soovitatud filmidel. Rõõmustav on see, et soomlaste "Inimese roll" maailma esilinastuse seanss on välja müüdud. Lisaseansile on kohti vabalt. Teistel filmidel nii hästi pole läinud. Olen lugenud, et eestlane pidi olema usin kinoskäija. Tõsi see on, ka numbrid tõestavad seda. Iseasi, mida kinos vaatamas käiakse. Ansambel "Meie Mees" oma hiigelaegadel tõstis kindlasti oluliselt meie kontserdikülastajate arvu ja McDonalds restoranid on tõsine sõna tõestamaks, et inimesed armastavad süüa restoranides.

Minu jaoks oli täielik üllatus aga Tartu PÖFFi piletimüügi hetkeseis. Heade mõtete linn on kultuuri osas, aga PÖFFi filmid on maailma tippkultuur, täiesti mõttetu linn. Näha maailmas teise saalina filmi, mis vaevalt kunagi siia filmilevisse või teleekraanile tuleb, see võimalus jäetakse kasutamata - hämmastav! Minu selle aasta suve filmiprogramm avardas mu maailmapilti siin metsas oluliselt. Tartus ei leidu aga PÖFFi filmidele Elektriteatri pisikeses saalis isegi viitekümmet inimest. See räägib ülikoolilinnast mõndagi. Tartu on Euroopa kultuuripealinn - naeru koht.

See videoklipp põhivõistlusprograami filmidest võiks pühendada tartlastele. Need on filmid, mida tartlased oma linnas näha ei taha.

Järgnevalt aga mõned isiklikud soovitused debüütfilmide võistlusprogrammist. Ekslikult võib arvata, et need filmid on kuidagi hinnaalandusega. Võin kinnitada kogemuslikult, sest olen peaaegu kõiki filme suvel vaadanud, et need esmafilmid ei jää üheski komponendis alla kogemustega autorite teostele.

Pealkirjale klikkides avaneb film tutvustus.

Kui ma ei jaksa / As I Fall

Norra

See autori esimene täispikk mängufilm on tema filmikooli magistritöö. Ma pole kuulnud, et meie, Eesti lohiseva nimega "filmikooli" magistrandid lõpetaksid magistratuuri täispikka filmiga.

Emotsionaalne film. Meelevaldselt tahaks tõmmata paralleeli eestlaste filmiga "Võta või jäta". Kuid need on erinevad teosed. Eestlased jutustavad tõepärase, norrakad lisaks veenvusele ka sügavalt läbitunnetatud loo. Meie film on avanud oma festivalide auhinnaskoori. Norrakate film võidab aga kindlasti vaatajate südamed nii meil kui mujal.

Vaatan, et minu filmisoovitused liiguvad paratamatult mingites teemades, mida olen juba kümme aastat kajastanud mõnikord ka siinses ajaveebis. Seepärast ma ise ei imesta ka järgneva soovituse üle.

Saša oli siin / Sasha Was Here

Leedu

Ma olen paljulapseline isa. Minu laste seas on neid, kes kutsuvad mind nimepidi ja peavad mind tinglikult isaks ning kellel on nüüd enda lapsed, kes omakorda ei pea mind tinglikult, vaid ikka päris vanaisaks. Muuseas, kevadel saan järjekordselt vanaisaks ja pole lastelaste seas omasid ega võõraid. On lapsed ja täiskasvanud oma rollides. See film on sellest.

Ma ei ole oma ajaveebis avaldanud mõtteid lapsesaamise kaasaegsetest tehnoloogiatest. Sest mõnede jaoks on see valus teema. Ütleksin vaid, et päris oma bioloogilise lapse saamise soov on igati loomulik, kuid sotsiaalses mõttes ülimalt egoistlik. Bioloogiliseks isaks võib olla katseklaas No.27. Nüüd on olemas juba ka "tehnoloogilised" emad, kes kannavad katseklaasis viljastatud lapsi. Kuid kusagil on samaaegselt juba sündinud lapsed, kes ootavad täiskasvanuid, keda kutsuda emaks ja isaks.

PÖFF 2018 soovitused (4.)

Veel kaks filmi põhivõistlusprogrammist. Filmi tutvustused avanevad pealkirjale klikkides.

Libahunt / Werewolf

Poola

Tavaliselt käsitletakse filmides holokausti teemat kindlate kanooniliste hoiakutega. Seekord on aga autorid teinud küll korraliku psühholoogilise draama, kuid millele on ootamatult lisatud (meelelahutuslikku?) horrorit. Minu jaoks on selles filmis võimas kujund - vangirüü. Kahekümnenda sajandi keskel kandsid terved riigid ja rahvad alandlikult vangirüüd. Meie sammusime vaikides selles vangirüüs pikkadeks aastakümneteks võõra riigi võimu alla ja vabanesime alles siis kui need ise seljast viskasime.

Muuseas minevikuhuvi tõttu olen lugenud Wolfsbergi koonduslaagrist, selle evakuatsioonist, laagri lähedal asuvatest maa-alustest kaitserajatistest ja ka valvekoeradest, keda õpetati reageerma teatud ärrititele. Oleks imelik kui hästi tehtud film mineviku teemadel mulle ei meeldiks.

Viletsad värsid / Bad Poems

Ungari

Selle filmi kohta ei jätku mul piisavalt kiidusõnu. Autor on minu veregrupi inimene oma arvamustes ja tõekspidamistes. Meie suur erinevus ja minu kadedus on vaid selles, et see mees on meeletult andekas.

Mul on kahju, et treiler ei anna edasi filmi olemust. See film on meestekas. Augusti keskel olen kirjutanud oma filmipäevikusse, et film on väga hea ja režissööri fantaasia on suurepärane. Arutlesin, et lõpuks ometi üks korralik meeste film armastusest nende sadade hulgas, mida näinud. On teisedki mehed teinud filme armastusest, kuid need autorid on enamuses feminiseerunud mehed, kes armastavad lõputult lobiseda oma tunnetest. Selles filmis meespeategelane ja autor ühes isikus lahkab (psühhoanalüütiliselt) mehe armastuse olemust. Ta teeb seda naljakalt ja samas tõsiselt.