teisipäev, 20. september 2011

Toimetamisi

See suvi on olnud mulle taas "uusi väljakutseid" pakkuv. Oleks liialdus öelda, et siia pagendusse tulles oleks ma olnud selline mees, kes eales pole haamrit käes hoidnud. Aga ega ka ma niiväga kindel olnud selles, et mingite suuremate asjadega ikkagi ise oskaksin toime tulla. Iga uue töö puhul on olnud kartus, kas ma oskan, kas saan hakkama. Mäletan, et üks esimesi asju oli pliit. Ühel hetkel oli selge, et vana tuleb koos soemüüriga maha lõhkuda kui ei taha just maja maha põletada. Ja muidugi oli selge ka see, et uus pliit tuleb ülesse laduda. Otsisin ühte pottseppa ja teist ning ahmisin õhku. No see oli ikka päris mitu raha, mida meistrimehed tahtsid töö eest saada. Lõpptulemus oli see, et pottsepaõpik ühes käes, teises kellu, sai see minu elu esimene pliit tehtud. Seisab püsti ja annab sooja siiani. Ise ei häbene ja pilpaid see pliit tulehakatuseks ei vaja.

Ja nii on olnud neid "meestetöid" igapäevaste "naistetööde" kõrval järjest. Enamus nendest tegemistest on minu jaoks esmakordsed. Muidugi proovin siis internetist lugeda võimalikult palju, kuidas midagi tehakse, kuid ega sealt alati abi ei saa. Eriti praktiliste küsimuste puhul. Kui oma maakivist aida  müüre hakkasin parandama, tekkis lihtne küsimus - kui palju segu on vaja? Kantmeetrid ju teada ja puha. Kusagilt ehitusfoorumist leidsingi kelleltki hobiehitajalt täpselt sama küsimuse ning meistrimehe vastuse. Tsiteerin tema vastust täpselt: "Sitaks palju." Jah, algusaastatel proovisin elukutseliste ametimeestega suhelda, kuid loobusin sellest väga ruttu. Asjaks nendega ei läinud ja nüüd teen kõik ise. Üks tore naisterahvas on üliandekalt kirjeldanud remondiga seonduvat ühes lühikeseks jäänud blogis - kahju, et ta loobus oma ehitusmemuaaride edasisest avaldamisest (ettevaatust lingi avamisel - võimalikud naerukrambid!).

Aga tagasi minu selle suve suurema tegemise juurde. Inimeste maitsemeel on teadagi erinev. Kuuekümnendatel hakati ohtralt ehitama silikaattellistest. Minu silmale on see lihtsalt ehitusmaterjal, mis enamikel juhtudel on jäetud viimistlemata. Selle koha ostes sain ka silikaadist ehitatud sauna omanikuks. Ega see õige saun polnud - kivisein, seest krohvitud ja selle peal paksult, mitmes kihis läti õlivärvi. Pool saunast oli üks suur leili- ja pesuruum ja teine pool nn. peremehe apartament. Eesruumis oli ka üks pliit, mis minu saabudes oli juba lagunenud. Vana Masinatehase keris kannatas küll kütmist, kuid eks ta üks aurusauna moodi asi oli. Kui leili viskasid, siis vesi voolas mööda läikivat läti õlivärvi vulinal külmale tsementpõrandale. Talvel oligi nii, et viskasid leili ja nurgas jääkamakad pisut sulasid.  Ühesõnaga, kõigepealt hakkasin lammutama:




Möödaminnes tuli vana kaev töökorda teha, et saunal oleks oma veevärk. Vanad rakked mädad, seega kitsamad rõngad sisse. Puhastamine, süvendamine, hüdrofoor, survetoru, soojustus ja loogiliselt siis ka kanalisatsioon ja muud asjad:


Ja siis muidugi ehitamine. Põranda soojustamine ja valamine, vundamendi ja seinte soojustamine, voodrilauad, uue ukse nokitsemine, elekter maaaluse kaabliga jne.:


Muidugi tuli mõelda, kuidas saunas leili saab. Seepärast sai pottsepariistad jälle välja otsitud:


Tutvus puusepa töö saladustega (näe, pildil ikka veel üks liist puudu!) polegi enam niiväga saladus, sest kusagil üleval pildil on näha pisut maja külge ehitatud terrassi ja miskis kohas on ka üks blogipostitus uue puukuuri kohta. Ventilatsioonitööd tulid aga küll esimest korda elus ette.  Eesti-soome pühakoht ise tuli aga selline:


Ka Toru-Jüri amet pole enam võõras. Kui majas sai eksituse-katsetuse meetodil mõned aastad tagsi lõpuks kõik omatehtud veevärgi ühendused vettpidavaks, siis sellise pisikese saunakökatsi veevärk keriseahju veesärgi, boileri ja dušiga on juba käkitegu (mhm... ja eelmise postituse kommentaaris mainitud kardin ei lohisegi mööda maad...):


Üldiselt on aga nii, et seda nikerdamist sauna kallal jätkub vast hilissügiseni. Piltideltki näha, et otsade kokkutõmbamist on palju. Pealegi oli kogu see ettevõtmine plaanitudki kahes etapis. Järgmisel aastal tuleb katus ja katusealune koos kõigi soojustustega. Sinna ülesse tahan teha külaliste magamisasemed (põranda sinna tegin juba ära), huumor vaid selles, et külalisi mul ju tegelikult ei käi. Aga esimesed leilid olen juba võtnud ja asi sätitud sedasi, et talvel saab saunas käia. Eks ma siis seal laval mõtisklen, kuidas vana katus maha käib, mis neid sarikaid püsti hoiab, mida ja palju soojustuseks jne.

P.S. Kui ma oleksin omal ajal teadnud, et oma kätega tegemine on üks ütlemata mõnus tegevus, enesehinnangut tõstev asi, siis... Kindlasti oleksin jätnud kõik need palgatööna vorbitud paberid kirjutamata, dokumendid oleksin jätnud lauaservalt lauaservale veeretamata, raha pärast liigutatud lõuad oleks jäänud lõksutamata, aju oleks olnud ragisemata, vallandatud töötajad vallandamata jne. Ja ehk ka pagendus oleks jäänud olemata...?

10 kommentaari:

kaaren ütles ...

Mõnus on lugeda seda, kuidas jubedast peldikust tekkis ilus ning korrektne uus majake. Et Inimesel on käed õige koha kyljes ning nende abil teeb & tahab teha suuri & kasulikke asju. Kyll Sinu saun on ilus.

thela ütles ...

Mulle on oma kätega millegi tegemine eluaeg mõnusaks lõõgastuseks olnud. Ja kummaline see, et mida vanemaks, seda vähem ma seal laua taga paberimajandusega üldse tegeleda tahan. Kuigi esialgu ei pääse.
Saun aga paistab imemõnus olevat.

Anonüümne ütles ...

Kui ma 1988.a.USA-s käies paljude eestlastega tutvusin, siis tegin järelduse, et KÕIK EESTI MEHED ON EHITAJAD, sest kõikide meie meeste elukirjeldus sealpool lompi algas jutuga-kui ma ehitusel töötasin.Selleks ajaks olid kõik järjele saanud- oma maja, auto, lapsed kõrgkoolid lõpetanud.Enne Amerikasse tulemist olid nad tavalised noored sõdurpoisid olnud.
Aga sinu tööd ja tegemised sarnanevad päris täpselt minu TÜTRE töödega, kes sai sellel suvel valmis endisest maakividest keldrivarematest sauna ehitamisega, kus juures ta võõrast tööjõudu ei kasutanud.Erihariduselt on ta geoloog ja töö järgi riigiametnik.
Ene-Liis

kaaren ütles ...

Mul on ka maakividega keldriauk, kyllaltki hullus olukorras, aga ehk annab sellest koobas-sauna teha. Olex ainult aega. Päris-saunani ma vist lähema 5 aasta sees ei jõua.

krati ütles ...

See tingiv kõneviis ei ole üldse hää kõneviis.
Nii et , kõik on nii, nagu olema peab. Koos sauna ja pagendusega.
Igatahes peremehele kiitus, kena joones koht. Vana kooli meest on tunda.

Anonüümne ütles ...

hea on, kui inimene leiab endale elumõtte, veel parem, kui sellega on kaasnenud rahapaja leidmine, et see elumõte teosk teha maja ostmise ja ehitamise näol, Lisks oskustele, vajab kogu see lugu ka väga palju raha.....töötuabirahast seda vist ei tee? Või teeb?Hakka või mõtlema, et pagendusel toona, olid kindlad põhjused.

Hundi ulg ütles ...

Kulla Anonüümne,

ei oskagi Sulle kohe midagi vastata. Tundub, et see vihjeline kommentaar oli Sul kavandatud sapisena. Seepärast ei vääriks see ka tegelikult tähelepanu. Ometi...

Iga inimene saab seda ja selle järgi, mida ta on teinud. See on valikute küsimus. Valikud olid ka toona. Mõni oli siis reetur, teine reedetud. Üks tahtis ning valis au ja kuulsuse, teise osaks jäi pagendus. Ning igaüks peab leppima oma valikuga.

Aga mis rahadesse puutub, siis parafraseerides üht kadunukest: no kes see siis töötuabirahadest elab - omal peab ka ikka natuke raha olema!

kaaren ütles ...

veel 1 asi: Hundul pole väikesi lapsi.
Vaat, laste kõrvalt on võimatu niimoodi kiiresti ehitada, kui sul just euroopalikult suurt sissetulekut pole. Mul on see võrdlusmoment iga päev silma all.

P6rgukiz ütles ...

Sa vist ise ka ei teadnud, et sinus on varjatud oskused :)
Tore, et oled need leidnud ja ellu äratanud :)

Ma arvan, et oled kultsete kätega mees :) Remonti on tore teha :D

Hundi ulg ütles ...

Kui need on anded, siis pean tänulik olema oma isale. Tema vist oskas tõepoolest teha kõiki töid. Lapsena sai tema kõrval näha kuidas ja mis, ning tihti võttis isa mind kampa kui midagi oli vaja teha. Tänapäeval on see isa ja poja koos toimetamine juba kahjuks haruldus.