Kolmapäev, 6. märts 2019

Valimisjärgne õiendus ja spikker saastatöösturile

Kirjutasin Vakra plagiaadist. Valimistulemusi vaadates arvasin esimese hooga, et panin ikka kõvasti puusse. Asjatundjad on ju nüüd ikkagi kommenteerinud, et sotside valimiskaotuse üheks põhjuseks oli (ajastatud) Vakra skandaal. Pean tuhka pähe raputades tunnistama, et õigel ajal loo avaldanud ajakirjanik siiski küll teadis, mida ta tegi. Samas aga valimistulemuse olulise mõjutajana seda ülitähtsustada ei tohiks. Jah, võrreldes eelmise Riigikogu hääletamisega kaotas Rainer Vakra 65% iskuhäältest. Aga see polnud mingi erand selles erakonnas. Võrreldes eelmiste valimistega kaotas Tanel Talve lausa 93% valijatest, Kalvi Kõva 70%, välisminister Sven Mikser 66%, Ivari Padar 64% ja Riigikogu esimehe Eiki Nestori poolt hääletas 60% vähem valijaid. Seega sotsiaaldemokraatide valimiskaotuse olulised põhjused on mujal.

1. Elutarkus ütleb, et kui kellelgi on probleeme alkoholiga, siis reeglina see hästi ei lõppe. Koalitsioonipartnerid mängisid oma ühise aktsiisiotsusega sotsiaaldemokraadid osavalt nurka. Rahvale jäeti mulje, et ainult sotsidel on viinaviga küljes.

2. Sotside juhtmotiiv oli ja on väärtused. Kampaania ajal rääkisid nad nendest palju ja innustatult. Valitsedes on nad viinud oma ideoloogilisi väärtusi ka ellu. Viimase nelja aasta jooksul tõusis esile ka üks teine erakond, kes jutustab väärtustest. Samadest asjadest, kuid hoopis vastupidiselt.


Nendel valimistel hääletas osa rahvast väärtuspõhiselt. Pole tähtis milliseid väärtusi mina personaalselt hindan. Kogu mu jutt on pigem sellest, et Vakra juhtum ei otsustanud mängu tulemust.

Aga nüüd siis spikrist töösturitele. Traditsiooniliselt valisin oma ringkonna noorima kandidaadi poolt. Seekord sattus see noor inimene olevat roheliste nimekirjas. Erakond sisse ei pääsenud ja seega järgneva nelja aasta jooksul ei saa keegi mind süüdistada, et mina olen kuidagi osaline kui riigiajades midagi mäda on. Teemaparteina näitasid rohelised debattides üles asjatundlikkust oma valdkonnas, kuid ülejäänud eluvaldkondades oli kohati piinlikku ebakompetentsust. Mälusopist tuli esile pilt mineviku poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitelt, kus mistahes eksamipileti puhul veeretasid jutu sellele vähesele, mida viitsisid paar lehekülge enne lugeda, kinnitasid oma juttu mõne Lenini tsitaadiga ja hea tulemus oligi käes. Poliitikas see reeglina ei tööta või toimib vaid erakordsete isikute puhul. Ületamatu oli selles vana Edgar, kes mistahes küsimuse peale rääkis alati seda juttu, mida ta parasjagu tahtis rääkida. Hiigelaegadel oli ta selles briljantne, karjääri lõpusirgel lõbusalt koomiline.

Rohelised räägivad samuti väärtustest. Aga ühiskonda see eriti ei huvita. Avalikult oleme me muidugi kõik suured puudekallistajad - teisiti ju ei sobi, pole sünnis. Salajasel hääletusel saame aga pikalt saata kõik need meie välised poosid kliimasoojenemise, röövmetsanduse, energiamahuka tootmise, poosetavalt maheda ja hirmkalli mahetoidu suhtes ning mis need muud roheliste programmilised leivanumbrid ongi, millega nood Toompeale tahavad pääseda. Inimesi kõnetavad argised lubadused, asisemad ja käegakatsutavamad asjad kui need väärtused:

Hiite kuvavõistluse võidutöö, autor Martin Mark

Rohelised said kõige suurema toetuse Tallinnas ja Tartus. Seega loll on see, kes oma miljardieurose tselluloositehase tahab paigutada nende linnade külje alla. Kahtlase keskkonnamõjuga tööstuse asukoha valikul on alati mingi käputäis lärmakaid kohalikke. Seega tuleb sellise tööstuse rajamisel valida piirkond, kus kõige vähem hinnatakse rohelisi väärtusi. Ilma suurema mokakobinata saab tööstuse paigutada muidugi Narva linna (roheliste toetus 0,4% hääletanutest). Valga on samuti hea koht (0,69%). Aga head kohad on ka Mulgi vald (0,68%), Lüganuse (0,69%) ja lõpuks Alutaguse vald (0,70%) oma ürgmetsadega. Kohalikele pisut präänikut, kasvõi elanike-kinnistuomanike igaaastane maamaks. Pisut määrimist vallavalitsuses ja tehased las kerkivad. Need 10-20 kohalikku rohelist ei tohiks olla mõni suur mõis. Enne ikka präänik ja määrimine ja las alles siis tulevad need mõned protestijad.

Muuseas, fosforiit ootab kaevandamist. Lüganuse juures võiks hakata varsti sonkima. Lihtsalt lubadusi tuleb anda, need müüvad, sott sinna-sott tänna. Sest need ajad vaevalt, et kunagi tagasi tulevad - iseseisvus juba ammu käes.

Juhan Aare erakogust

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Härra Ulg, mille vastu enam protsestida? Metsas Te arvatavatsi pole ammu käinud , muidu teaksite, mis toimub paarsada sammu teest eemal. Või suisa tee ääres .

Kui Teil muidugi piisavalt hea füüsiline vorm on, ronimaks üle sügavate kuivenduskraavide . Minu arust kisendavad kõik need metsamajandamis toimingud inimestele: " Ärge tulge ! Ärge tulge ! "

Metsavendlust kui sellist uue pikajalise sõja puhul vaevalt tuleks . Ja ega meil mehigi sellise toimingu jaoks jäänud pole. Vabandage nüüd, kui teemast miskitmööda mööda panin. Aga ma püüan ette ja taha vaadata. Haigust ei saa ravida, kui ei tea olukorda, ja haiguse põhjustajat .

Hundi ulg ütles ...

Minu käigud metsa on jäänud tõepoolest väga harvaks.

TRIPP ütles ...

Jürka paneb põleva koni oravale varba vahele, siis näeme kuidas oravaratast saab. :)