6. november 1983
Tervisi siis jälle pika aja tagant!
Sain sinult hiljuti kirja kahe ümbriku peale. Kiirustan kohe vastama, sest varsti pole jälle võimalik kirjutada. Peale pühi nimelt sõidan Tartu sessile. Hakkasin, näe, vanas eas veel tarkust taga nõudma ja astusin Tartusse ajakirjanduse kaugüliõpilaseks. 4 aastat hooleta. Tea, kas sellest erilist tolku on, aga teatavat abi oma ajakirjandustegevusele sellest loodan. On lihtsalt mõned spetsiifilised küsimused, mida sel kombel kõige lihtsamini selgeks saab. Pluss veel igasugused sidemed ja uute inimestega läbikäimise võimalus. Eks paista. 11.-17. november on esimene sess. Eksameid küll pole, ainult loengud, aga eks neidki huvi paku. 17. nov. on Tartus džässikontsert, selle järel sõidan kohe Leningradi festivalile "Sügisrütmid".
Sügisrütmid-83 kontserditest ilmus mõni aasta hiljem kaks fantastilise helikvaliteediga plaati, kus muuseas ka Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsalu kontsertsalvestus on peal
Eks sealtki saa saatematerjali, mille vormistamine muidugi omakorda aega nõuab, nii et novembri lõpuni on tegevus kindlustatud. "S&V" lubas sealt jutu kah sisse võtta. Tundub mulle, et džässist peab ajakirjandus pidevalt juttu tegema, et ei tekiks enam võimalust see aastateks maha matta. Pillimehed reageerisid mu möödunud hooaja kirjutistele NH-s küll meeldivalt. Seegi kena, omast kohast asja ette. Katsun sel suunal jätkata, kuigi sellel hooajal NH keeldus džässitemaatikat avaldamast. Neil tähtsamaidki asju. S&V ja TMK on aga seni veel soodsal positsioonil.
Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu häälekandja "Noorte Hääl" toimetajaks oli lühikest aega (1981-82) Enn Siimer, kultuurihuvidega inimene, kelle ajal avaldati ka džässitemaatikat. Tema järglane, kes tõmbas pidurit džässiteemadele, oli Toivo Aare (1982-89), kelle Tartu Ülikooli diplomitöö teemaks oli "Mõningaid küsimusi välismaise raadiopropaganda teooriast". Oma viimasel eluaastal töötas 55 aastane Toivo ajalehe "Videvik" korrespondendina. Toivo Aare läks teadmata põhjustel vabasurma 1999. aastal.
Kuule - mul on sulle tungiv palve: palun ära šokeeri mind sellega, et kleebid ümbrikule -.50 ja -.25 kataloogihindadega marke. Kui sul neid veel on ja sul targemat nendega teha pole, saada mulle, saadan sulle aktuaalsemaid kirjale kõlblikke marke vastu. See on lihtsalt kole.
Margikogumine on investeering. Selle kirja kirjutamise aastal, 1983, lasti massitiraažis välja postmark esimese naiskosmonaudi lennu kahekümnendaks aastapäevaks - ploki hind oli tollal postkontoris .-80 kopikat. Üksiku margina võib seda internetipoodides leida täna hinnaga 1-2 dollarit. Perforeerimata margiplokkina teatakse neid säilinuna olevat vaid kuus eksemplari. Üks nendest vahetas oksjonil omanikku, müüduna 97750 dollari eest.
(järgneb)
Postitused
6 kommentaari:
Põnev!
https://kurinurm.blogspot.com/2019/03/tereskova-pats-jt.html
Tänan, Mustkaaren.
Meeldiv üllatus, Kaur, see Sinu hobi.
No see oli lapsepõlv. 1980 ja sinnakanti. Aga albumid on alles. Mälestused, nagu tänu sinule teada sain, samuti.
Need faktid, mis te välja tõite, teevad Toivo Aarele liiga. 1970ndatel aastatel kaitstud diplomitöö teema (mille ülikool välja pakkus) oli sellepärast raadioajakirjandusest, et Toivo oli väga hea raadioajakirjanik, töötas hulk aastaid noortesaadete toimetuses. Tahtis olla tollase kuulsa püstolreporteri Egon Erwin Kischi sarnane. Noortesaadetest viidi ta üle Noorte Hääle toimetusse, kus käis läbi tee korrespondendist peatoimetajani. Pärast NH-st äraminekut tegutses Koonderakonna pressiesindajana ja seejärel tahtis ajakirjandusse tagasi pöörduda, kuid ei leidnud uuenenud oludes enam kohta. Videvik oli suhteliselt halb väljapääas temataolise andeka ja ambitsioonika mehe jaoks. Oma koha mitteleidmine oli vist ka üks enesetapu põhjusi.
Lugesin nüüd ise üle, mis faktid tekstisisese kommentaarina kirja pandud. Tundub sellise reana tõesti suunavalt kallutatuna. Vabandan.
Tollane aeg ja inimesed selles vääriks omaette rubriiki. Kõik ei olnud punane/roosa või sini-must-valge. Samad diplomitööd ja dissertatsioonid. Sissejuhatuses oli meil ikka mõni Lenini-Marxi-Engelsi tsitaat. Pealkirjas oli hea kui lääne asjadest kirjutades oleks esindatud sõna "kriitika". Aga töö tegelik sisu oli hoopis muud.
Toimetused. Muidugi tekkis ka enesetsensuur. Oled nomenklatuuris ja sind ümbritsevad Keskkomitee propaganda osakond ja ideoloogiasekretäri punane vaip. Muidugi Glavlit ja toimetuse töötajad, kellest päris täpselt ei tea, kes on koputaja. Aga üks-kaks olid kindlasti. Isegi lipsu ei saanud KuKu klubis lõdvaks lasta, sest igal hetkel võis siseneda Viktor Raus.
Toivo Aare on hea näide sellest traagikast kui pöördelisel momendil osutus inimene üle parda visatuks.
Postita kommentaar