Sõna "pesamuna" pole vist päris õige. Pesast ammu välja lennanud. Abiellunud ja loonud põhipesa Pariisis. Aga et mitte tunda ennast külalisena kodumaal, ostis endale korteri ka Eestis. Lapselaps kasvab vanemate keeltepaabelis, kuid ega ta veel aru saa, mis kultuurisupis saab üles kasvama. Pidi ja peaks nagu kõik hästi olema. Ja nüüd siis SEE telefonikõne kümme päeva tagasi.
Lapse ema sõitis esimese lennukiga, kus oli vaba koht. Kõige hirmsam oli teadmatus. Minule öeldi alles päev hiljem. Eesti naised on tublid, säästavad oma laste isasid. Pesamunal kolmekümneni paar aastat minna, alla aastane laps kodus ja äkki insult. Tegelikult oli kaks trombi järjest, mis arstide sõnul teineteisest sõltumatud. Kopsu oma kergem, aga aju oma puhtalt klassikaline - ühe poole halvatus ja need asjad.
Noor organism mobiliseeris ennast. Või kas see oligi organism, pigem see kui oma väikest last nägi. Kõik taastub kiiresti. Arstide hinnangul täielikult ja kahjustusteta. Põhjuseid insuldiks otsitakse siiani - nii noortel naistel ei tohiks sedasi olla. Rasedused ja trombid, seda küll, kuid sellise pauguga, et halvab keha ja aju ... Geneetilised seosed on üheks variandiks. Enda poolt olen kimbatuses. Minu vanavanemad sündisid 19. sajandi viimases veerandis. Lugusid nendest tean, aga mitte haigusi. Mu ema ja isa surid kui olin ikka väga noor. Asja mul oli nende haigustega siis.
Enda haigused on nüüd minuu silmis tühised. Oma tervise hädaldamiste pärast piinlik. See kelluke, mis ootamatult helises, kajab minus tugevamalt kui kõikide kirikute kõrvulukustav kellamäng mida me arvame kuulvat oma lahkumisel.
Kui kõik korda läheb, siis näen teda mai lõpul. Ootan.
Postitused
16 kommentaari:
Appi.
See on ...
Teil on nii palju jamasid. Ja ikka suudate. Ikka suudate loota. Ja sageli ongi see õigustatud, kõik saabki korda, vastu kõiki ootusigi.
Mõtlen, et kõik saab korda.
Peab saama!
Pea vastu! Olen mõttes teiega !!
Te näete mai lõpul. Mida seal kahelda!
Beebipillide üheks kõrvalnähtuseks on tromboos...
uiuiui...
kalli-pai. (või kui see ei sobi, siis õlalepatsutus või midagi.)
Mida vanemaks me saame, seda rohkem mõtleme oma järeltulijatele. Iga elatud aasta annab ju uusi teadmisi ja loomulikult ka infot, mis maailmas sünnib ja kahjuks ka seda, mis ehk sündida võib.Vahel mõtlen, et kas vanasti vanemad ja vanavanemad ka oma järeltulijate pärast nii muretsesid nagu praegu enda peal kogen. Eks siis olid vahetud kontaktid rohkem olulised , kuid praegu tundub, et elu ilma FB-ta oleks vist lausa piin. Vaatad hommikul arvutist järgi, kes kus on, mida laikunud jne. Süda kohe rahul, kui kõik korras..Kõige parem asi on siiski kontakt oma lähedaste vahel. Omadele inimestele isegi Sinu mõtteline toetus annab jõudu just sellele, kellel seda momendil kõige rohkem vaja on.
Tänan toetavate sõnade eest. Üksinda oma mõtetega olles on hea teada, et on olemas blogisõbrad.
27. märts 2018 20:40---sinuga päri! Oma järeltulija peal ära kogetud!
Loodame, et ei kordu.
Võhivõõra inimese puhul niimoodi põhjuseid otsida on lihtsalt ebaviisakas, keegi ei tea siin, kas ta üldse pille võttis (ja ka siis on trombioht pigem suitsetajatel, ülekaalulistel jne jne). On sada võimalikku põhjust, millest meie midagi ei tea.
Aga sulle, üksik hunt, surun ma vägisi kallistuse peale. Kõik saab korda.
Rents - jah!
hr. Hundile- Nii kaugelt ja siiski nii lähedalt...(Eino Leino, Helluslaulud)
Tänan mõtetega kaasa elamast.
Laps on nüüd juba paar päeva oma kodus voodirežiimil. Muidugi pole kõik korras, kuid paraneb jõudsalt. Taustajõud ämmade näol ei taha veel lahkuda, sest näevad, et tüdrukul ei ole veel jõudu asjadega hakkama saamiseks, ka lapselapsega. Samas on ju selge, et noor pere tahaks eelkõige olla isekeskis, vaatamata kõigele. Õnneks noored kaalusid mu ettepanekut ja soovitust ning palkasid lapsehoidja. Esmaspäeval see filipiini neiu alustab. Mida see nende pere eelarvele tähendab ... mnjah. Aga igatahes ainuõige otsus.
Kui vähegi võimalik on, siis praeguses seisus lapsehoidja ja koduabi on kulla hinnaga. Meil juhtub nii: Olin enne seljalõikust, noorim pool aastat vana, lamav ja valudest segane haige. Keegi ei koristanud, minu ema ei pääsenud liikuma, meheema parastas. Lamasin põrandal madratsi peal, oma asju ajasin roomates. Keegi ei koristanud. Haiglas peale lõikust pääsesin valudest ja mõistus tuli tagasi, kodus alustasin täiskustud ja oksendatud voodiriiete jm väljaviskamisega ning põrandate rookimisega. Algul käpuli roomates, tramadoolidieedil, kuu aja pärast olin omadel jalgadel. Normaalsed inimesed peaksid sellistest asjadest hoiduma.
Aa, eespool puudulik lause - noorim laps oli pooleaastane.
kust küll Sa neid pilte leiad?
See on nagu Vivian Maieri avastamine.
oh, mustkaaren, kui jube!!!
Kui JUBE!!!
Postita kommentaar