See väike poiss ja suurem kohtusid vaid korra. On rohkem kui viiskümmend aastat möödas, kuid sellest kokkusaamisest kirjutatakse siiani. Aja jooksul on detailifaktid hägustunud, lisatud on legende ja väljamõeldisi, et jutt sujuvam oleks. Kuni sinna maani välja, et pole kindel, kas väiksema poisi nimi on Juri või Grigori. Suurema poisi nimi on igatahes Arkadi. Tema on kahest kuulsam, nimi õpikutes, kataloogides ja kümme aastat tagasi oli talle pühendatud isegi ligi tunni pikkune film, kus seda kohtumist ja sellele eelnevat ning järgnevat üksikasjalikult lahati.
Kõik juhtus päev enne Arkadi viieteistkümnendat sünnipäeva. Väikesest Jurist pole midagi eriti rääkida - ta oli siis vaid kolme aastane. Seevastu vanema poisi elust, tema vedamistest ja valikutest saaks kirjutada mitu noorsooromaani.
Juri elas koos ema ja isaga suhteliselt uues majas, avaras korteris. Isa käis tööl, ema oli kodune. Vanematel olid välisreisid, mida siis võimaldati vaid vähestele. Korteris kodutehnika, isegi värviteleviisor, mis neil aastail oli veel väga haruldane. Juri vanemate elu oli ilus ja õnnestunud.
Arkadil oli pisut teisiti. Kasuisa töötas lukksepana, ema sanitarina. Kommunaalkorteri väikeses toas elasid ema, isa, Arkadi, tema õde, kaks peaaegu täiskasvanud poolvenda, kellest üks tõi veel pruudi sinna tuppa elama. Täiskasvanud leevendasid oma elumuresid alkoholiga, raha oli vähe. Et lapsed palju ei sööks, pani kasuisa vähese toidu luku taha. Korteris ruumi ei olnud, seevastu tänavad ja hoovid olid avarad. Sealt korjas poiss endale pahandusi. Ega ta eriti kõva kuju õues ei olnud, pigem eakaaslaste peksupoiss, aga sitke vend oli küll. Pani vastu niikaua kui jõudis ja mistahes käepärasega, olgu selleks kaigas või kivi. Sedasi proovis koguda autoriteeti nooremate laste silmis ja hoida alles eneseväärikust.
Kooliga oli ka nagu oli. Õppeedukus oli nullis ja samal ajal pättuste arv miilitsa lastetoa arvestuskaardil pidevalt kasvas - pisivargused, huligaansused jne . Kui Arkadi oli kaksteist, tõstis ema käed üles. Tema poisiga hakkama ei saa, võtke raskestikasvatavate internaati. See kool ei olnud poisile meelakkumine. Muidugi ta tahtis, et tal oleks ka mingid oma asjad nagu teistel poistel ja ta hakkas neid kaaslastelt näppama. Ja muidugi tehti talle selle varastamise eest kambakaid. Kuid see polnud veel kõige hullem. Internaadis ei saanud enam varjata, et ta on voodimärgaja. Rängemat alandust kui teiste poiste pilkamised ei ole vist välja mõeldud. Muidugi lasi Arkadi internaadist jalga, püüti kinni, viidi tagasi ja kõik kordus.
Sisuliselt koolitarkuseta poiss lasti lõpuks koju. Alaealiste komisjon suunas ta neljateist aastasena tehasesse tööle. Kodus ei olnud midagi muutunud ja ka selline varajane töömehe elu ei olnud poisi unistus. Tööluusid olid sagedased. Midagi sai ju tehasest ka varastada, kuid sellega ilusat elu ei ela. Aga kusagil Suhhumis on päike ja meri ... Vaja oli midagi ette võtta, et raha saada.
Koos ühe noorema poisiga, otsustas ta korterivarguse kasuks. Mängisidki kaks last tublisid pioneere, kes korjavad vanapaberit - oli selline aeg, kus lapsed pidid kooli vanapaberit tassima. Lapsed makulatuuri küsimas ei ärata üheski korteriust avanud inimeses kahtlust. Niimoodi ühe suure maja trepikoda kammides leidsid nad pisut kobedama uksega korteri, kus ilmselt kedagi kodus ei olnud. Veidi muukimist ja korteris tuhlamist ning pisike saak oli käes. Paraku jäid nad kompsudega trepikojast väljudes vahele kojamehele ja varsti olid mõlemad poisid miilitsas. Militsionäär kuulas ühte poissi üle ja saatis Arkadi koridori ootama oma järge. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata.
Mõned päevad redutas nooruk kusagil ja päev enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva otsustas võtta asi suurelt ette. Ta käis kodunt läbi ja võttis kaasa väikese kirve. Samas trepikojas, kus esimene katse oli ebaõnnestunud oli ta märganud ühte korteri ust, mis nahaga kaetud - ilmne jõukuse tunnus. Uksekella helistamise peale selgus aga, et keegi on kodus. Poiss valetas, et ta on postkontorist saadetist toomas ning ta lasti sisse. Esimesed kirvehoobid Juri emat ei tapnud. Arkadi pani ukse lukku, lülitas suures toas magnetoola täiele võimsusele ja tagus kirvega lõpuni. Siis tappis kirvega Juri, "et see jalus ei tolgendaks" nagu ta hiljem seletas. Töö tehtud, pesi käed, otsis korteri läbi ja siis tegi endale süüa. Korteris leidus sularaha, rahaks vahetatavaid riigilaenuobligatsioone, apelsinid tuli kaasa võtta ja ka üks fotoaparaat oli. Viimane leidis kohe kasutamist. Ta võttis äsjatapetud noorel naisel püksid jalast ning pildistas alakeha. Sellised fotod olid eakaaslaste ja ka vanemate meeste seas hinnas. Enne korterist lahkumist kuhjas ta elutoa põrandale kõike, mis põles, avas gaasipliidi graanid, süütas ja läks raudteejaama. Ees ootas Suhhumi.
Tuletõrjujad tulid kiiresti. Elanikud tundsid gaasi lõhna ja lõke kustutati ilma, et korter eriti kannatada oleks saanud. Kriminalistid töötasid versiooni kallal, et röövmõrva on toime pannud professionaalid. Aga päev hiljem jäi tänaval röövimisega miilitsale vahele üks pisike pätipoiss, kes oma naha päästmiseks pakkus uurijale tehingut - minu poolt info, kes korteris 9 tappis ja teie poolt mulle vabadus.
Arkadi vahistati Suhhumis kolm päeva pärast tapatööd. Nooruk tegi uurimisel igati koostööd. Kunagi varem polnud temasse nii suure tähelepanuga suhtutud. Esmakordselt tunti huvi, millest ta mõtles, millest unistas, kuidas ta üldse siiamaani on elanud, mis muret on teinud, mis rõõmustanud. Arkadi võttis asja kui seiklust, mis talle andestatakse. Kõik jamad miilitsaga on talle seni andestatud, sest ta on alaealine. Vormiliselt oli ta ju veel neliteist kui sinna korterisse läks.
See veretöö Leningradis sai ulatusliku ühiskondliku resonantsi. Sedavõrd tugeva, et asja arutati isegi Kremlis. Ning otsustati ... Võib ette kujutada, mis toimus Arkadi peas ja hinges kui 23. märtsil 1964.a. kuulutas kohus välja otsuse - mõista 15 aastane alaealine kurjategija surma mahalaskmise teel. Kriminaalkoodeksis sellist karistust alaealisele polnud ette nähtud, isegi tapmise eest ... Aga surmanuhtlus mõisteti. Seepärast ongi Arkadi ja Juri kohtumine igavesti kirjutatud kriminaalkuritegude ajalukku.
Arkadi Neilandil lasti olla iseenda ja oma mõtetega veel 140 päeva peale otsuse kuulutamist. 11. augustil 1964 lasti poiss maha.
Kõik juhtus päev enne Arkadi viieteistkümnendat sünnipäeva. Väikesest Jurist pole midagi eriti rääkida - ta oli siis vaid kolme aastane. Seevastu vanema poisi elust, tema vedamistest ja valikutest saaks kirjutada mitu noorsooromaani.
Juri elas koos ema ja isaga suhteliselt uues majas, avaras korteris. Isa käis tööl, ema oli kodune. Vanematel olid välisreisid, mida siis võimaldati vaid vähestele. Korteris kodutehnika, isegi värviteleviisor, mis neil aastail oli veel väga haruldane. Juri vanemate elu oli ilus ja õnnestunud.
Arkadil oli pisut teisiti. Kasuisa töötas lukksepana, ema sanitarina. Kommunaalkorteri väikeses toas elasid ema, isa, Arkadi, tema õde, kaks peaaegu täiskasvanud poolvenda, kellest üks tõi veel pruudi sinna tuppa elama. Täiskasvanud leevendasid oma elumuresid alkoholiga, raha oli vähe. Et lapsed palju ei sööks, pani kasuisa vähese toidu luku taha. Korteris ruumi ei olnud, seevastu tänavad ja hoovid olid avarad. Sealt korjas poiss endale pahandusi. Ega ta eriti kõva kuju õues ei olnud, pigem eakaaslaste peksupoiss, aga sitke vend oli küll. Pani vastu niikaua kui jõudis ja mistahes käepärasega, olgu selleks kaigas või kivi. Sedasi proovis koguda autoriteeti nooremate laste silmis ja hoida alles eneseväärikust.
Kooliga oli ka nagu oli. Õppeedukus oli nullis ja samal ajal pättuste arv miilitsa lastetoa arvestuskaardil pidevalt kasvas - pisivargused, huligaansused jne . Kui Arkadi oli kaksteist, tõstis ema käed üles. Tema poisiga hakkama ei saa, võtke raskestikasvatavate internaati. See kool ei olnud poisile meelakkumine. Muidugi ta tahtis, et tal oleks ka mingid oma asjad nagu teistel poistel ja ta hakkas neid kaaslastelt näppama. Ja muidugi tehti talle selle varastamise eest kambakaid. Kuid see polnud veel kõige hullem. Internaadis ei saanud enam varjata, et ta on voodimärgaja. Rängemat alandust kui teiste poiste pilkamised ei ole vist välja mõeldud. Muidugi lasi Arkadi internaadist jalga, püüti kinni, viidi tagasi ja kõik kordus.
Sisuliselt koolitarkuseta poiss lasti lõpuks koju. Alaealiste komisjon suunas ta neljateist aastasena tehasesse tööle. Kodus ei olnud midagi muutunud ja ka selline varajane töömehe elu ei olnud poisi unistus. Tööluusid olid sagedased. Midagi sai ju tehasest ka varastada, kuid sellega ilusat elu ei ela. Aga kusagil Suhhumis on päike ja meri ... Vaja oli midagi ette võtta, et raha saada.
Koos ühe noorema poisiga, otsustas ta korterivarguse kasuks. Mängisidki kaks last tublisid pioneere, kes korjavad vanapaberit - oli selline aeg, kus lapsed pidid kooli vanapaberit tassima. Lapsed makulatuuri küsimas ei ärata üheski korteriust avanud inimeses kahtlust. Niimoodi ühe suure maja trepikoda kammides leidsid nad pisut kobedama uksega korteri, kus ilmselt kedagi kodus ei olnud. Veidi muukimist ja korteris tuhlamist ning pisike saak oli käes. Paraku jäid nad kompsudega trepikojast väljudes vahele kojamehele ja varsti olid mõlemad poisid miilitsas. Militsionäär kuulas ühte poissi üle ja saatis Arkadi koridori ootama oma järge. Seda võimalust ei jätnud ta kasutamata.
Mõned päevad redutas nooruk kusagil ja päev enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva otsustas võtta asi suurelt ette. Ta käis kodunt läbi ja võttis kaasa väikese kirve. Samas trepikojas, kus esimene katse oli ebaõnnestunud oli ta märganud ühte korteri ust, mis nahaga kaetud - ilmne jõukuse tunnus. Uksekella helistamise peale selgus aga, et keegi on kodus. Poiss valetas, et ta on postkontorist saadetist toomas ning ta lasti sisse. Esimesed kirvehoobid Juri emat ei tapnud. Arkadi pani ukse lukku, lülitas suures toas magnetoola täiele võimsusele ja tagus kirvega lõpuni. Siis tappis kirvega Juri, "et see jalus ei tolgendaks" nagu ta hiljem seletas. Töö tehtud, pesi käed, otsis korteri läbi ja siis tegi endale süüa. Korteris leidus sularaha, rahaks vahetatavaid riigilaenuobligatsioone, apelsinid tuli kaasa võtta ja ka üks fotoaparaat oli. Viimane leidis kohe kasutamist. Ta võttis äsjatapetud noorel naisel püksid jalast ning pildistas alakeha. Sellised fotod olid eakaaslaste ja ka vanemate meeste seas hinnas. Enne korterist lahkumist kuhjas ta elutoa põrandale kõike, mis põles, avas gaasipliidi graanid, süütas ja läks raudteejaama. Ees ootas Suhhumi.
Tuletõrjujad tulid kiiresti. Elanikud tundsid gaasi lõhna ja lõke kustutati ilma, et korter eriti kannatada oleks saanud. Kriminalistid töötasid versiooni kallal, et röövmõrva on toime pannud professionaalid. Aga päev hiljem jäi tänaval röövimisega miilitsale vahele üks pisike pätipoiss, kes oma naha päästmiseks pakkus uurijale tehingut - minu poolt info, kes korteris 9 tappis ja teie poolt mulle vabadus.
Arkadi vahistati Suhhumis kolm päeva pärast tapatööd. Nooruk tegi uurimisel igati koostööd. Kunagi varem polnud temasse nii suure tähelepanuga suhtutud. Esmakordselt tunti huvi, millest ta mõtles, millest unistas, kuidas ta üldse siiamaani on elanud, mis muret on teinud, mis rõõmustanud. Arkadi võttis asja kui seiklust, mis talle andestatakse. Kõik jamad miilitsaga on talle seni andestatud, sest ta on alaealine. Vormiliselt oli ta ju veel neliteist kui sinna korterisse läks.
See veretöö Leningradis sai ulatusliku ühiskondliku resonantsi. Sedavõrd tugeva, et asja arutati isegi Kremlis. Ning otsustati ... Võib ette kujutada, mis toimus Arkadi peas ja hinges kui 23. märtsil 1964.a. kuulutas kohus välja otsuse - mõista 15 aastane alaealine kurjategija surma mahalaskmise teel. Kriminaalkoodeksis sellist karistust alaealisele polnud ette nähtud, isegi tapmise eest ... Aga surmanuhtlus mõisteti. Seepärast ongi Arkadi ja Juri kohtumine igavesti kirjutatud kriminaalkuritegude ajalukku.
Arkadi Neilandil lasti olla iseenda ja oma mõtetega veel 140 päeva peale otsuse kuulutamist. 11. augustil 1964 lasti poiss maha.
-----
Kohtumeditsiini psühhiaater tegi Arkadiga vesteldes vihikusse märkmeid. Need on säilinud tänaseni. Kas pöördemoment oli siis kui väike poiss muukis kodus lahti puhvetikapi ukse ja lõikas endale tüki vorsti? Kasuisa sai kohe aru, kes võttis. Poiss sai järjekordselt rihmaga peksa. Kogu selle aja vaatas poiss ema poole, et see ta kaitseks välja astuks. Ema ei teinud välja. "Ma soovin, et see nõid sureks," pihtis tulevane surmamõistetu psühhiaatrile.
------
Postitused
9 kommentaari:
Oh.
Mul ei ole midagi öelda, see on nii ...
OH.
Krdi hästi kirjutatud samuti.
Ok. midagi siiski.
Korraga hirmus, valus, mõistmist täis ja nii krdi HIRMUS.
Mis selle vana asja üleskaevamise eesmärk on? Kas see, et venelased on pahad? Niisuguseid koledaid lugusid on igas riigis ka praegu.
Väga kummaline küsimärgiga järeldus või arvamus.
Ma poleks osanud ka kõige parema fantaasiaga püstitada endale sellist eesmärki. Kuna ma ise olen piisavalt vana, siis on ka minu blogis küllalt palju vanade asjade üleskaevamist. Ilma selgelt sõnastatud eesmärgita. Aga mõnikord tasub proovida lugeda ka "ridade vahelt", mis ühe või teise tekstiga tahetakse öelda.
Vaatamata ülalöeldule tänan Sind, Anonüümne, kommentaari eest. Igati huvitav tagasiside, et ka sedasi võidakse mu tekste lugeda ja neist aru saada.
P.S. Arkadi vanemate rahvuslikud juured on pärit muuseas Lätimaalt.
Erinevalt tavalisest loost on võti jutu lõpus.
Aga algus on nagu ikka: kuritöö ja karistus,
ehk eesti keeles: tõde ja õigus.
Dostojevski oli Tammsaarel laual, selles ei kahelda kui
ta meie oma kuritööd ja karistust kirjutas, aga kirves?
Milles kühvel, küsivad noored kui miski arusaamatu tundub.
Kirves (eesti keeles kirvemeetod) ei ole esimene valik,
põhjus peab olema tõsine, ja see ilmneb ka loo lõpus,
miks murdumine nii äkki toimus ja kirves käiku läks.
Ma ei jõua kuidagi loo lõppu, ehk oluliseni.
Inimesel on sündides side selle uue maailmaga: ema.
Kõik on seotud temaga, emaga, ja maailm püsib temal.
Ja siis, isa peksab mind rihmaga, ja ema vaatab pealt...
Minul kirves käiku ei ole läinud, aga oma vanematega
ei ole ma suhelnud enamuse mu teadlikust elust.
Mul on sellest viidatud dokumentaalprojektist jäänud juhiseks meelde lause: Iga alaealise kurjategija taga on täiskasvanud. Ning ei peagi olema kurjategija. See, kelleks me kujuneme, ka selle taga on täiskasvanud. Seejuures, kas nende kaasabil või kiuste.
Hr H.U. viimase kommiga saab ainult nõus olla.
Lapsed tajuvad valed ära - kelles domineerib haistmisvektor, need eriti. Kui süsteem on tekitatud vägivalla abiga, siis ei saa loota, et selles süsteemis inimesed elaksid normaalselt. Meil oli küll laulev revolutsioon, kuid selle taga seisid ikkagi samad jõud, kes vägivalalga võimu saavutavad, seetõttu on meil praegu ka juba esimene pääsuke olemas - koolitulistamine Viljandis. Valed ja vargused on ju ainult suurenenud, mitte vähenenud. Kui siia saabuvad lapsepõlvest ilma jäänud iraaklased, liibüalased, malilased jne ja täitub Kaja Kallase unistus 2 miljonist migrandist, siis kuuleme sarnaseid lugusid veel palju. Kuigi neid on ka praegu: õpetaja tõugati kaevu, et ta pisku pension endale saada. Loomastunud süsteem toodab loomi.
Postita kommentaar