Kui kuu tagasi tekkis uuesti aeg ja tahtmine blogimiseks, teiste kirjutatu lugemiseks, avastasin, et blogipuu kasutajate eelistustes on toimunud olulised nihked. Esilehel annavad tooni mitmesugused kommertsteated, filmide ümberjutustused ja temaatika, "mida hommikul selga panin". Olgu esimestega nagu on, kuid see riietuse värk on minu jaoks veidi kummaline. Ega ma ei eita, et ilus riietus ongi kena ning oluline kandjale ja pisut ka ümbritsevatele. Minu ajal polnud lihtsalt kombeks sellistest asjadest sedamoodi rääkida. Ja neid, kellel see pidevalt teemaks, peeti veidi opakateks ja natuke harimatuteks. Annan endale aru, et taolised tõekspidamised olid tingitud ehk hallist nõukogude mentaliteedist, mille üle lääne inimesed oskasid ironiseerida ja irvitada. Juuresolev foto on sellele tunnistuseks. Ükskord tõid lääne moefotograafid Moskva tänavatelele Diori kollektsiooni kandvad modellid. Kes viitsib internetiavarustes otsida, leiab kindlasti selle lõbusa ja samas nukra fotoseeria.
Aga ülalöelduga jõuan ma hoopis Kerttu Rakke laineid löönud loo juurde. Sellele kirjutisele juhtis tähelepanu mu alaline nädalalõpu külaline: no niimoodi ei tohiks inimene ikka kirjutada! Lugesin ja esmareaktsioon oli sama, mis nende "täna kannan ma" blogide puhul. Tõepoolest, ka sellised pihtimused polnud omal ajal kombeks. Kui mingi jama oli, raputati endale tuhka pähe, häbeneti pisut ja asi oli unustatud:
Muidugi lugesin ma läbi kõik Kerttu-teemaga seotud eelnevad artiklid. Kokkuvõttes muutsin kardinaalselt oma esialgset arvamust. Kui algul tundus, et Rakke paneb murutari, siis tagantjärgi arvan, et ta tegi hoopis saagimit. Ja lõppude lõpuks see ongi sõnavabadus kui igaüks kirjutab seda, mida tahab. Minu ajal polnud ju kombeks rääkida-kirjutada ka enamikest neist asjadest, millest ma ise siin blogis kogu aeg jahun. Ajaga muutuvad nii kombed kui tõekspidamised.
Ah jaa, täna kannan ma cottonworld alukaid.
Postitused
7 kommentaari:
Ma tunnen ka juba pikemat aega sama: ei sobi enam blogijate seltskonda, või peaks ümberprofileeruma?
Tohutult moes on olla oma ellusuhtumiselt väike armas blondiin:)
Palju põnevat lugemist olen leidnud siit:
http://ronnibennett.typepad.com/weblog/elderblogs.html
Pealtviiekümnesed blogijad põhiliselt, aga ütlemata nooruslikud ja mitmekesised.
Oh, ma just siin tegelesin selle virtsa viskamisega seoses nende blondiiniblogidega. Mõtlesin, et ma olin viimane, kes ärkas aga oh ei :) Kergendus kohe.
Tänan, Linda, viite eest. Olen oma arvuti lugejasse korjanud üht-teist võõrkeeltes, kuid taolist kompaktset nimekirja ei olnud seni leidnud.
Helle, äkki on sellest tingitud ka see, et päris mitmed ongi loobunud aktiivsest blogimisest. Teised staažiga blogijad kirjutavad aga harva.
Tänu Sinu kommentaarile, Karinpai, leidsin Su kirjutise. Enam-vähem üheaegselt samad mõtted. Järelikult on meiesuguste jaoks ületatud mingi taluvuse piir.
Justkui poleks ilus kritiseerida uusi blogikorüfeesid, aga vägisi kipub mõttesse vana hea võrdlus, vat kus meie ajal olid sügavad mõtted ja põnevad arutelud (taevas sinisem ja rohi rohelisem). Mis parata, aeg ei peatu. Nüüd on situatsioon lihtsalt veidi keerulisem, pärlite leidmiseks tuleb rohkem vaeva näha kui vaid blogipuu avada.
Kadunud hiilgus... A.I.V.O meenutas aastatagust blogkokki. Sel aastal poleks selliseks ürituseks enam vajalikku kooslust kusagilt võtta, kuigi keegi pole ju pildilt kadunud. Kas oleme meie vanaks saanud või pole "nemad" veel "suureks" kasvanud...
Krt ma küll ei tea, kas aastatetagune blog.tr.ee ikka on parem kui praegune. I&I? Rämmel? Ninataga? Ja mis enne neid oli - ei mäletagi enam. Epu äge ämm? :)
Toodud näidetes, Kaur, oli vähemalt intriigi. Aga alukabrändides ma seda ei leia - eks ikka sama, millele viitab Bianka: rohelisem rohi...
Aga selle Epu ägeda ämma(?) magasin vist maha. Tegelikult avastasin ma selle bloginduse ka üsna hilja, seepärast vist on mõni legend läinud minust mööda.
Postita kommentaar