esmaspäev, 7. juuli 2008

Uudu: Kogu meie energia inimese heaks

Meie külas olevat olnud vanasti nii, et kui elekter ära läks, siis helistasid Uudule. Uudu oli mingi elektriasjamees, kes lülitas alajaamas elektri välja ja sisse; likvideeris pisiavariisid; vaatas, et liinide alune puhas; jälgis, et arvestid kõigil õieti kopikaid loeks ja haltuura korras tegi igasugust elektritööd. Kui siis mingi häda käes, helistasid Uudule. Tema võis mõnikord olla objektil. Ega ta ainult ühe küla ametimees polnud. Tema kamandada külasid oli ikka palju. Aga siis sai Uudu naisele oma jutt ära räägitud ja teade edasitoimetamiseks jäetud. Mõnikord olnud jälle nii, et hädaliselt päriti, kas häda pisut ei kannataks, Uudu muldab kartulid ära ja siis tuleb. Ühesõnaga, külamehe jaoks selline personaalne teenindus.

Täna oleme jõudnud organisatsiooni teadusliku arendamise ja juhtimise täiustamise, koolitusprogrammide, võib olla ehk ka mingite ISO standardite juurutamise kaasabil sinnamaale, et Eesti Energia toimekas kollektiiv, üle 8000 inimese, töötavad ühise missioonitundega: kogu meie energia inimese heaks. See tähendab seda, et äikese korral, kui elekter ära läheb või kui põleb peakaitse sisse või mõnel muul põhjusel särtsu ei ole, ära helista Uudule, vaid vali julgesti lühinumber 1343. Kõigepealt kuula muusikat, siis veel muusikat ja kui elekter vahepeal pole tagasi tulnud ja ilma elektrita kohe kuidagi ei saa, siis võid oma mure saata ka elektronpostiga. Tegelikult läbematud kliendid ei tea, et kontserni masinavärk töötab kogu aeg täistuuridel. Ka lühinumber 1343. Seepärast ainult kannatust. Suurepärase kliendikoolituse läbinud telefonineiud vastavad esimesel võimalusel, tänavad südamest, et jagad oma muret nendega ja kinnitavad, et vastav informatsioon edastatakse sinna kuhu vaja. Sest Eesti Energial on missioon: kogu meie energia inimese heaks.

Kuu aega tagasi põles minu majapidamise peakaitse läbi, s.o. see peamine elektrikork. Ajab tossu ja puha. Helistan vastaval lühinumbril, kuulan muusikat ja kannatan. Kannatan ära. Kurdan muret ja saan teada, et minu mure on ka Eesti Energia mure - kõik meie mured edastatakse õlitatud masinavärkki. Kuueteistkümnendal ootamistunnil heliseb telefon ja remondimehed pärivad, kas mul on ikka väga suur häda. Nemad praegu 160 kilomeetri kaugusel minust, neil paarimehega hakkamas kahekümne neljas töötund ja tegelikult teeksid nad mulle ettepaneku, et lükkaks asja hommiku peale. Mul meestest kahju ja mina ootaks, kuid riknema kippuv lihakraam ei oota. Mees ohkab telefonitorusse, aga kohusetunne võidab - kogu meie energia inimese jaoks. Mehed saabuvad öösel kell 1 ja parandavad vea... selleks ööks. Järgnevate nädalate jooksul saan elektrit tarbida paar tundi korraga. Peakaitse, automaatkork, lülitab ennast regulaarselt välja, levitades enne seda vinget kärsahaisu, korgipesa plekist kaitsekarbil võiks aga muna praadida.

Sellel nädalalõpul läks peakaitse siis taas ja lõplikult tossama. Võiks ju Uudule helistada, aga pole mõtet. Talt alajaama võti ammu ära korjatud, traate ja muud värkki puutuda ei tohi ja ta ise saanud mitmetel kursustel hoopis erialast ja kaasaegset koolitust. Uudul on nüüd kitsam spetsialiteet - kontrollib arvestnäitusid mitmes maakonnas. Seega tuleb ikka sellele muusikatelefonile helistada. Ma tean, et suurettevõtte masinavärk saab minu helistamisest kohe kiiremad tuurid, sest kogu nende energia rakendatakse ju inimese heaks, samas aga... Tean, et vanad elektrimehed nagu Uudu, oskavad asju parandada ka voolu all?

7 kommentaari:

Nipitiri ütles ...

Sul on veel isegi hästi läinud peaks mainima. Ma peaks kogu Eesti Energiaga jagamise kunagi kirja panema, kus nende juures jäi õigust ülegi, kuni sekkus kindlustusfirma ja siis läks neil kiireks....
Sellised kärssamised on tavalised ja teada tuntud töömehed...pensionil või ära nullitud :(
Kahju kohe asjast...

kaamos rules! ütles ...

Vanasti oli konkreetne: mina aitan sind, sina- kui saad- mind, inimestel olid näod ja nimed.
Nüüd anonüümne "meie" annab (annavad?) kogu energia umbisikulise inimese tarbeks. Ei saba, ei sarvi ja kasutegur, mis energeetikutele peaks ometi tuttav suurus olema muudkui väheneb. Uudu, kes ju ka aidata oskaks on jäetud sellest võimalusest ilma. On teine nagu tuletõrjuja, kes küll oskaks tulekahjust jagu saada, aga kellelt on voolikukapi võti ära võetud.

kukupai ütles ...

Mina ei viitsi enam seda EE-d kiruda ka mitte, ma olen nendega rikkis mõõtja pärast hullult puid-maid jaganud ja nendel kippus õigust ülegi jääma. Üldine suhtumine on ikka selline, et sina püüad neid igat võimalikku moodi tõmmata ja sind tuleb hästi kurjalt paika panna.
Aga samasugune mure oli mul ka, ainult mitte peakork, vaid üks tubane faasikork kärssas ja päris täiega kohe. Selle korgi peal aga oli köök ja pool maja takkapihta, kunagi nii lollisti ühendatud. Veneaegsed korgipesad ka veel. Lõpuks üks tuttav leidis kuskilt firmast uued pesad, tasuta anti, ning vahetas selle õnnetukese ära. Poole tunni töö oli.
EE oskab iga liigutuse eest suurt raha kasseerida, töötegemiseks otsi ikka ise kust saad. Ma nüüd kavalam, meie lähedal elab üks EE elektrik ja tema teeb kokkuleppel pisiparandused ära. Kuna tal plommitangid ka olemas, pole muret, kui ta mõõtja kallale peab minema.

iltaka ütles ...

Suurema osa ajast on Eestimaa just niisuguste Uudude peal või õigemini tänu neile püsinud ja omadega hakkama saanud. Paraku...

Hundi ulg ütles ...

Tundub, et vastava üleskutse puhul saaksime blogikeskkonnast kokku päris arvuka EE "fännklubi".
Õppisin kunagi juhtimisteooriat. Seepärast julgen väita, et EE on muutunud juhtimatuks monstrumiks - mistahes edaspidine struktuurimuutus või protseduuride täiendus muudab olukorra veelgi halvemaks.

lagrits ütles ...

Kõrvale saaks kohe ka häirekeskuste tsentraliseerimise fännklubi.
Helistasin, et teatada inimese surmast, aga info liikumine läbi Pärnu dispetšeri lõppes sellega, et meie politsei jõudis kohale teadmisega, et mina pole mitte helistaja, vaid lahkunu...

Hundi ulg ütles ...

Sellest surmajuhtumi teatamisest saaks hea dramaturgiline pealiin musta huumori sugemetega näitemänguks.