reede, 7. märts 2008

Karksi kannatuspäevad

Vallast küüditati 19 perekonda. - Kauplused rüüstati ja põletati. - Kaks metsavenda desarmeerisid läti kommunistide salga

Karksi, kodumaa omapärasemaid ja Mulgimaa jõukamaid kohti, kannatas punasel ikkeajastul eriti valusasti. Vald oma nn. "mulgi aadlist" elanikkonnaga oli punaseile otse "pinnuks silmis".

Kes vähegi komistas või kuidagi punaseile ette juhtus, see arreteeriti ja küüditati Venemaale. Ühele pandi süüks, et tal on palju maad, teisele, et ta on teinud halvustavaid märkusi nõukogude korra suhtes, kolmandaile lihtsalt, et nad olid eestlased. Nii küüditati Karksist Venemaale 19 perekonda kokku 59 isikut.

Kohalike kommunistide poolt mõrvati Johannes Kapral ja Jaan Lill. Vanglas piinati vigaseks Johan Pääsuke, kes aga viimaks siiski pääsis põgenema.

Küüditamist teostas kohalik 27-st kommunistlikust tegelasest koosnev aktiiv, kellele olid abiks punaväelased ja politrukid Viljandist. Aktiivi juhtideks olid: A. Adamson (täitevkomitee esimees), J. Kanter (täitevkomitee liige), August Kuusik (endine miilits, pärast juhtis aga küüditamist Viljandist GPU osakonna ülemana), J. Kuusik (täitevkomitee sekretär), H. Mõts (miilits), H. Piir (komnoorte sekretär) ja L. Aus.

Kohalikud kommunistid oma sabarakkude abil nuhkisid juba varakult üles, kus viibib üks või teine küüditamisele määratud nimekirjas esinev isik.

Kui puhkes sõjategevus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, ohkasid karksilased kergendatult ja elasid vaid pääsmislootuse tähe all. kuid enne lõplikku punastest vabanemist elasid Karksi elanikud läbi raskeid kannatuspäevi, eriti aga Nuias, kus taganevad venelased koos läti kommunistidega rüüstasid kauplusi ja põletasid maha kümme maja, millele lisandusid veel kõrvalhooned.

Põletamine toimus 6. juulil. Samal päeval vene sõdurid ja kohalikud kommunistid rüüstasid ka Nuia kooperatiivi ja J. Lõmpsi kaupluse. Poodidest toodud esemed jagati kas omavahel või pilluti siia-sinna laiali. Kui rüüstamisest oli küllalt saanud, valati kauplused seestpoolt petrooliumiga üle ja süüdati põlema. Osa maju süüdati ka süütepadrunite abil. Samal päeval süütasid kommunistid ka Karl Ruubelile kuuluva "Tindi" lauavabriku, mis põles maani maha.

Karksi täitevkomitee ja kohalike kommunistide peategelased, koos perekondadega lahkusid Nuiast juba 4. juulil tuletõrjeautoga, viies kaasa ka mootorpritsi. Enne seda kohalik kommunistlik naistegelane L. Aus sõitis ühe küüditatu rattaga Nuia mööda veel ringi, punane rätt peas ja punane pluus seljas, brauning ja puss tolknemas küljel, lubades kõiki, kes aga ette juhtub, maha lasta.

Nuias pääsis punaste lahkumise järele lahti enneolematu vaimustustorm. Kõikjal lauldi rahvuslaule, rebiti maha loosungeid ja pekseti puruks nõukogude suuruste pilte. Karksilased ise kinnitavad, et see õhtu ja pärastine Saksa vägede saabumine jääb neile küll igaveseks meele.

Maa vabastamisel ei jäänud passiivseks ka karksilased ise, vaid südikamad koondusid metsavendade löökrühmaks. Viimane näitas üles suurt agarust, kusjuures kahel mehel muuhulgas õnnestus desarmeerida läti kommunistide salk, saades neilt üle 30 püssi ja hulk padruneid.

Et metsavendade löögivõime oleks tõhusam, selleks loodi ühendus ka naabervaldade Polli ja Abja metsavendade löökrühmadega. Eriti innukalt tegutsesid Polli "rohelised", kes, olles koondunud mitmesse gruppi, venelaste taganemispäevil võtsid mitmeid punaväelasi vangi, saades neilt saagiks relvi. Samuti hävitati väiksemaid venelaste väeosi. Abja metsavendadest sai tulevahetusel kommunistidega surma Tõntsu.

Kohe kui kommunistide peajõud olid Karksis ja Abjas murtud, võtsid "rohelised" võimu endi kätte. Jagati välja allesjäänud raadioaparaadid ja alustati kohalike kommunistide arreteerimisega. Paljud neist aga olid põgenenud kas punasesse paradiis või Viljandi ja Loodi suunas, et järele jõuda oma seltsimeestele. Loodis Sultsi aleviku juures peetud lahingus leidsid aga nii mitmedki endale teenitud karistuse.

Eesti Sõna, 3. aprill 1942

14 kommentaari:

Ninataga ütles ...

Kommunism ja kommunistid...
Muuseas, need samased kommunistid olid eestlased. Mis on aga ühe eestlase parim toit? Teine eestlane :D:D:D:D
Seega, pole imestada, et eestlastest kommunistide teod oli kõige julmemad ja alatumad...

Hundi ulg ütles ...

Nii see tõepoolest oli. Ei teadnud Venemaalt tulnud Ivav Ivanovitsh ega Moissei Partamolovitsh, keda küüditada, keda jätta. Ikka meie oma armsa väikese eesti rahva pojad ja tütred olid need peamised asjapulgad. Kas see ongi väikerahva enesesäilitamise instinkt...?

Ninataga ütles ...

See on eestlasele tüüpiline ahnus : või siis ka orjamentaliteet. Seda kõike saab tänapäeval ju riigikogus rohkem ja enamgi veel näha.
Teha ära naabrile, et tunda ennast parema, ilusama ja tähtsamana....
Enesesäilitamine tuleb alles siis mängu, kui häda käes.
Eestlastel puudub lugupidamine teiste vastu. See aga tähendab, et me ise ie pea endist lugu...

Miks on Britid maailmas nii lugupeetud? Mis holland väikeriigina, suudab mõjutada rohkemaid arvamusi, kui eestlane?

Eestlane on pops ja jääb selleks...
Kuni midagi täiesti põhimõttelist ei muutu.

Aus Inimene ütles ...

sain minagi targemaks
pole ennem midagi sellist kuulnud seega jälle tükike ajaloost midagi omandatud

helle ütles ...

Mis ma siit loen?! Eestlased ise küüditasid end Siberisse?
Ei tasu segi ajada õigeid inimesi rämpsuga, mida on iga rahva hulgas ja igal ajal.
Muidugi oli koputajaid ja kaasajooksikuid, aga mitte kogu rahvas!!!!

"Ikka meie oma armsa väikese eesti rahva pojad ja tütred olid need peamised asjapulgad."
Hundi ulg, kindlasti mitte!
Mul on kahju, et Sa nii arvad.

Ninataga ütles ...

Kulla sjgelle. Ma ei tea kus sa asud, kuid minu käsutuses on tänu minu vanaemale hulga Paide ümbruse küüditatute pabereid. Häbi tunnistada, kuid minu vanaema oli natuke teistmoodi asjapulk ja natuke aastaid hiljem. Nimelt oli ta tööl klooga koonduslaagris.
Nende Paide ümbruses küüditatute paberitele on alla kirjutanud vaid eestlased. Seal pole mitte ühtegi vene nime. Vanaemaga sellest rääkides , pajatas ta mulle kuidas tegelikud otsustajad olid ainult eestlased. Venelased oleks eestist küüditanud mingi 3000 peret. Võib-olla ehk natuke rohkem. Kuid seda hulka, mis küüditati, seda tegid eestlased.

Meil on aeg oma ajaloole silma vaadata ja sellest endale aru anda.

Vabanda, kui see riivab sinu õiglustunnet, kuid ajalugu vaadates tahaks minagi silmad kinni panna ja öelda, et nii see polnud ja mitte uskuda.

helle ütles ...

Vabanda, aga ma ei saa aru seisukohast, et küüditajate eestvedajad olid eestlased.
Kui Sulle meeldib oma rahvast kõige halvemini mõelda, siis ei saa mina keelata.
Kas see, et venelased tahtsid ainult 3000 peret küüditada, on nagu normaalne? Kas okupatsioon oli normaalne? Minu sugulased pole küll kedgi küüditanud.

Räägi mulle ajast,
räägi mulle juunist,
räägi isamajast,
räägi tollest juunist,

mille kohta ringi
käib üks loll legend,
nagu meie ise
oleks tapnud end.

Hando Runnel

P.S Minu õiglustunnet puudutab jah see, kui tehakse maha on rahvast ja maad. Tunnen ennast isiklikult solvatuna. Ja kui keegi tahab end tunda süüdlasena, orirahva esindajana, popsina, siis palun väga.

Rohkem ma enam sel teemal ei diskuteeri, vähemalt siin mitte.

helle ütles ...

Vabanda, Hundi ulg, et käisin siin "tõtt kuulutamas".
Igaühel on tõepoolest õigus oma arvamusele ja ettekujutusele asjadest, mis on olnud enne meid ja kus me ise pole osalenud.
Vabandan ka Margiti ees.

Hundi ulg ütles ...

Proovin tagajärjetult ka oma kommentaari lisada, kuid arvuti ei armasta mind...

sjgelle, Sul pole põhjust vabandada. See blogi on avatud kõigile "tõe kuulutamiseks". Minu blogi põhipostitused on audentsed ajastu tekstid. Nende tekstide tõlgendamine on aga see, mida me peame ajalooks.

Õnneks ei Sina, mina ega Margit kirjuta siin ajaloo kontrolltööd, kus vastused peavad olema nii nagu õpikus kirjas ja tunnis räägitud. Ma olen kindel, et Kodukirurgil on ainuüksi sellest ühest lühitekstist arenemas oma versioon toimunud sündmustest.

Tahan korra ainult veel selgitada oma arusaama. Eestlased ei mõelnud küüditamist välja ja ei andnud selleks käsku. Kuid eestlased olid need, kes siin, Eestimaal olid selle operatsiooni vahetud läbiviijad - igas vallas ja linnas olid omad adamsonid, kanterid ja punapluusis brauninguga vehkivad ausid. Ka nemad olid ja on meie rahvas.

Hando Runneli luuletuse kõrvale sobiks panna Rein Saluri filmistsenaariumi "Äratus". Ma ei tea kahjuks, kas see on trükis ilmunud. Muuseas minu arvates parim eesti autori poolt loodud filmistsenaarium professionaalses mõttes. Saluri kunstiline üldistus sellest keerulisest ajast on vastupidine Runneli omale. Tublid kirjanikud mõlemad.

Hundi ulg ütles ...

Unustasin veel ühe, minu enda jaoks olulise asja. Vaatamata kõigele ei julge mina võtta endale õigust mõista kedagi süüdi ega õigeks sündmustes, kus ma ise pole osalenud.

Muidugi, audentsed tekstid kujundavad ka minu arusaamasid sündmustest ja inimestest. Kasvõi siingi blogis olev ajalehereportaaz 1940. aasta Riigikogu istungjärgust. Ka selles saalis oli osa meie eesti rahvast, kelle käitumine ja otsused määrasid meie rahva saatuse järgmiseks viiekümneks aastaks. Mina ei julge neid inimesi süüdi mõista. Selleks, et nende valikutest aru saada, pean liikuma viimase sõjaeelse konstitutsiooni tekkeloo juurde. Sealt omakorda varasemasse aega ja nii edasi.

helle ütles ...

Runneli luuletuses peab algus olema
* Räägi mulle ajast,
räägi mulle ruumist...

Kõikidel nendel dokumentidel ja kirjadel, samuti ka mälestustel aga seda jõudu pole, et neid võiks üldistada kogu rahva looks. Et kui midagi on halba, et siis ...kogu rahvas ongi niisugune.
Need tekstid on väga huvitavad. Samas on alati ka võimalus, et see konkreetne kirjutaja/kirjutis oli mingipärast subjektiivne, nagu tänapäevalgi vahel on....
Kõike võib olla...

Hundi ulg ütles ...

Internet on lugemiseks ja loetust arusaamiseks vilets vahend. Raamatut ma millegipärast nii pealiskaudselt ei loe kui teksti arvutiekraanil.Sinu viimasest kommentaarist sain vist pihta Sinu mõtte tuumale.

Ühes olen eriarvamusel. Teoreetiliselt annavad ajalooallikad (ma ei räägi muidugi siinsest blogist)kogusummas tõetruu pildi olnust ehk siis ühe rahva loo. Praktiliselt pole aga selle loo kirjutamiseks-jutustamiseks keegi suuteline, isegi mitte Mälu Instituut.

Täielikult olen nõus sellega, et üldistusi ei tohi teha kogu rahva kohta. Nii nagu seda täna teeb valdavalt russofoobne eesti ühiskond. Ühe rahvuse psühholoogiline koondportree on hoopis muu teadus ja teadusmeetodid.

Kõige lähemal rahvuse üldiseloomustusele on vast folkloor oma anektootidega. Rahvuse minapildi saamiseks tuleks vist hakata koguma soomlaste, lätlaste ja venelaste loodud anektoote eestlastest.

Ühel venelaste internetileheküljel lugesin rubriiki eestlastest. Tõeliselt sõbralik ja naljakas huumor oli.

Näiteks eestlane ja tema vene keel. Eesti auto peetakse Vene piiripunktis kinni.
"Mida vead?" küsib piirivalvur.
"Трупы," vastab eestlasest autojuht.
Tehti furrgoon lahti. Torud olid.

Ninataga ütles ...

Hahaa..mine tee veel 2 päeva tööd, kui tuled tagasi ja avastad, et näed sinust on mõrvar tehtud :P:P:P
Ok, ma vabandan Teie mõlemi ees, sest ma olen liiga otsekohene, liiga vahetu ja sirgejooneline...
Kodukirurg teab seda, sest ta mu oma järelkasv...

Ma püüan mitte silmi sulgeda mitte killegi ees, eriti just ajaloo ja nende faktide ees.
Hindan seda, kui inimesed suudavad enda eest vastutuse võtta ja ka vaadata faktidele silma, otse ja ausalt...

Seega VABANDUSED minu otsekohesuse pärast, ma olen ei oska teistmoodi..

Hundi ulg ütles ...

Hea margit,

ka Sinule sama mõte - see blogi on avatud mistahes arvamustele. Seega minu ees vabandamiseks pole mingit põhjust.

P.S. Käisin ka Kodukirurgi "toas". Arvan, ühele varasemale postitusele viidates, et ta ehk leiab Sulle arvutist Cool D helindi "Juua täis peaga". See ka üks üldistus eesti rahva kohta.

Kodukirurgi blogist leidsin ühe huvitava normaalelu juurde kuuluva abivahendi nimetuse. Polnud varem kuulnud - võtan keelekasutusse.