Elublogid

Eesti blogide maastik on jäänud jälle vaesemaks. Ühed lapsed pandi luku taha. Mul on sellest omamoodi kahju. Ma ei tea, miks see nii on, ei taha ega viitsi tegeleda enese psühhoanalüüsiga, kuid minu vaieldamatud lemmikblogid on nn. elublogid. Need on minule tundmatute inimeste igapäevane elu oma väikeste ja suuremate muredega, kindlasti rõõmudega, argisekeldustega ja konkreetse blogija jaoks oluliste suursündmustega, pisikeste mõtetega olmeasjadest ning suurte arvamustega maailma globaalsetest probleemidest.

Need lapsed, kes nüüd luku taha pandi on olnud osa ühest pereloost. Selle pere blogielu jääb nüüd minu jaoks poolikuks. Edaspidi pean arvestama, et sellest hetkest jätkan selle pere loo lugemist raamatuna, millest pooled lehed on väljarebitud. Ma tean, et iga blogi taga on konkreetne inimene. Minu jaoks pole aga oluline, kas avaldatud kirjutised kannavad autori pärisnime või pseudonüümi. Ma austan "mängureegleid", et kui inimene tahab esineda pärisnime või pseudonüümi all, siis olgu nii. Kas või seesama Hundi ulg. Endastmõistetavalt on igaüks neist vähestest lugejatest, kes seda blogi külastavad, paraja viitsimise korral ammu lahti murdnud selle näilise anonüümsuse, mida kohmakalt kuid püüdlikult olen proovinud asetada enda ja lugeja vahele. Teades "mängureegleid", on need lugejad ja ka mina ise teiste blogide lugejana, võtnud elublogides olevaid inimesi virtuaaltegelastena. Tean, et see sõna, virtuaaltegelane, ei ole päris õige tähendusliku varjundiga ja ehk lugupidamatu päristegelaste suhtes - ma lihtsalt paremat terminit ei oska leida. Samamoodi võtan ma autori poolt avaldatud tekste kui reaalse elu (kirjanduslikku) peegeldust. Ei häbene eneseupituslikult öelda, et ka lugemine eeldab mingit kultuursust ja eetikat. Paraku on blogimaailm kirju. Samade elublogide lugejate hulgas on neid, kes oma arvamusavaldustega tunnistavad lugemisoskuse puudust, ei tundu olevat ilmselt kultuursed ja eetikata on nad kindlasti.

Ülalkirjutatu ei tähenda seda, et laste, miks ka mitte muu iskliku elu luku taha panemine oleks väär. Minu kui lugeja huvi virtuaaltegelaste vastu on teisejärguline ja ebaoluline võrreldes selle õiguse ja huviga, mis on nende tegelaste prototüüpidel päriselus. Oma positsiooni olen väljendanud ühes kommentaariumis. Täna lisaks sellele kommentaarile vaid niipalju, et kindlasti on ka blogi üks meedia liikidest, otsapidi mingit sorti ajakirjandus. Ja kindlasti lisaks veel, et allpooltoodud kommentaar ei puuduta ainult emasid. Ka isad puutuvad kokku samade küsimustega.

"Ma arvan, et Sinu positsioon on õige - laste teema on olemas ja huvitavate pooltoonidega. See praktiliselt ei puuduta imikuid, pisut puudutab eelkooliealisi, rohkem aga kooliealisi. Ka minu tütreid on eksponeeritud ajakirjanduses koos emaga. Mida vanemaks nad on saanud (said), seda harvem on lapsed meedias, ema seevastu tihedamalt. Ema ise on tunnetanud seda, millal, kuidas ja mil määral seda lubada. Selle regulatsiooni tabab ära iga ema, kes on meedia huviorbiidis. See tunnetus tekib iseeneslikult. lihtsalt seepärast, et ollakse ema. Mitteemad seda ei pruugi mõista."

Minu poolt lausutud suured sõnad kirjutamata "mängureeglitest", lugemisoskusest, kultuursusest ja eetikast on ilmselt siiski idealistlikud ja lugejakeskselt omakasupüüdlikud. Mis on avalik ja isklik, piiri tõmbamine oma lähedaste ja iseenda privaatsuse säilitamisel, on individuaalse tunnetuse küsimus. Igal juhul soovin kõigile annadele, martadele, tupsudele ja paljudele teistele ilusat ja turvalist elu suletud uste taga. Ma tean, et ühel päeval tulete te siia ise. Oma lugudega. Ning ühel hetkel tuleb ka teil teha valikuid.