Kooseluseadus

Mul ei ole selle seaduse vastu midagi. Pärast seda kui eelnõu läbi lugesin. Tundub, et enamus sõnavõtjatest pole seda lugenud, kuigi kirglikult kommenteerivad, poolt ja vastu. Liialt rõhutatakse seda homoasjandust, adumata peamist. Ma ei tea, miks inimesed ei taha enam abielluda. Elatakse lihtsalt koos ja ühes oma lastega. Nendele lastele lisaks veelgi lapsi - kärgpered. Pakutav seaduseelnõu proovib reguleerida sellist kooselu, eelkõige varalisi suhteid, lisaks määratleb kooselavate õigusi ja kohustusi. Kui enamus paaridest elaksid abielu, siis poleks vajagi seda seadust. Paraku enamus meist eelistab "vabaabielu" ning seadusandja proovib elule järgi jõuda.

 

Ometi leidub inimesi, kellele abielu sõlmimine on oluline. Kelle jaoks on see tõekspidamine ja... seletamatu elu põhiväärtus? Ma jagan seda tõekspidamist, kuid tõden reaalsust, paratamatuse ja kahetsusega, et hetkel on ühiskonna väärtushinnangutes teised prioriteedid. Tahaksin minagi kaitsta traditsioonilist peret, kuid mitte sellise agressiivsusega nagu üks pere- ja sõpruskond seda teeb.

 

Abielu on väärtus. Kui me vaid oskaksime seda hoida ja hinnata. Minul see ei õnnestunud. Korduvalt.

 

Rowden Go abiellus kümme tundi enne surma oma lapse emaga. Tema mõistis, mis on abielu.

Iseloomuga pakud

No üldse pole aega! Teed ühte ja toimetad teist ning juba ongi õhtu. Interneti lugemiseks jäävad mõned varahommikused, õigem vist öelda öised tunnid ja mingi juhuslikult nihverdatud hetk päeval. Selline nagu praegu. Ja seejuuures ei tee ma mingit palgatööd. See koduvärk võtab kogu aja. Kas niisugusel elul on mõtet? Kindlasti - tegemised pakuvad endale rõõmu ja ma ei tee asju selle pärast, et peab. Palgatöö tegemine on "peab". Selline elustiili küsimus.

 

Jonnakad pakud sattusid ette. Lähinaabruses oleva 70+ vanaproua suvekodus murdus ühe põlispuu haru. Proua on lesk ja lapsi pole. Murdunud puu keset õue pani naise ahastama. Küsis mult kartlikult, et äkki... Sedasi, et puud võta endale, peaasi kui õu puhtaks saaks. Ei hakanud talle seletama, et kopsuta on see mulle ehk veidi üle jõu käiv.

Suurem jagu on nüüd minu puukuuris. Lõhkumise "magustoiduks" jätsin selle igivana pärna tüvepoolsed jändrikud. Juba nende oma õuele saamine oli üksinda üks suur punnitamine. Lõhkumisest rääkimata. Ega nendest lolli ja toore jõuga jagu ei saa. Rohkem mõistusega töö, kuhu sihtida ja kuidas sättida. Aga eks ka jõudu kuluks pisut rohkem ära, et asjaga ühele poole saada. Või mis tühja, jõudu veel jätkub, aga hapnikuga on raskusi. Selle pärna teine haru koos tüvega jääb ootama oma loomulikku lõppu. Tüvi ise ju kaks korda jämedam kui need pakud, millega praegu jändan. Paarkümmend aastat tagasi poleks see mingi probleem olnud. Kurat seda tervist küll!

 

Tolerantne Eurovision

Hilinemisega. Sellel aastal Eurovisiooni ei vaadanud. Proovin oma õuetöödega järje peal olla. Võidulaulu olen ainult kuulanud. Otsepilti siis ei vaadanud ja ka salvestust pole näinud. Kuulmise põhjal on võidulaul minu jaoks muusikaliselt keskpärane ja laulja häälematerjal tavaline. Meediapealkirjadest jäi kõlama seevastu selgitusena, et võitis tolerantsus. Olgu pealegi, mis mul sellest.

 

 

Orgasmiline muusikavideo

Olles juba ammu kõigile tuntud ja teada onu Heino vanuses, peaksin tihedamini kirjutama SELLEST. Ju ma siis nohik olen, et ei oska. Ning ka selliseid mõtteid ei tule tihti pähe. Mõnikord aga komistan SELLE otsa ja tahan kohe jagada. Ma ei ole ammu SELLE kohta näinud midagi nii toredalt inimlikku, loomulikku, kelmikat ja lustakat. Tublid ja vahvad tüdrukud, tuju tegid heaks oma nahistamisega.

 

Mikrolaineahi

Kuni eilseni olin ma vist ainus eestlane, kes koduses majapidamises polnud kunagi kokku puutunud sellise masinaga. Eile toodi. Keegi sättis ja disainis oma kööki ja talle ei sobinud. Minuga on olnud sedaviisi, et algul, üle poole elu elatud, seda mikrolaineahju polnud veel leiutatutki. Kui ükskord esimesed siia Eestisse hakkasid tulema, polnud mul jälle sellist rahatähte. Hiljem oli köök nii väike, et piltlikult tuli tagumik ees uksest sisse minna - kus seal sellele kobakale veel ruumi oleks olnud. Seejärel aga oli hoopis niimoodi, et nagu päris kodu polnudki. Nüüd, pagendusse tulles ja iseendale kodu luues läks kuidagi meelest ära.

 

Eks ma muidugi eile katsetasin. Nüüd saan aru, miks lähimas poes on ainult "kotletid" ja viinerid, süüa pole aga teha millestki. Ausalt öeldes toimetan ma parema meelega pliidi ees - meeldib ja olen harjunud. Aga mõnes asjas on ta ikka kindlasti abiks. Ja nüüd siis peamine - kuhu see ahi panna. Köök iseenesest pole kõige pisem, kuusteist ruutmeetrit, ühele inimesele ajab asja ära. Kuid mul on ju iga asi, mööbel ja muu juba ammu oma koha leidnud ja käe järgi pandud. Oi jah...

 

 

Positiivsest küljest kah. Nüüd saan endale äkki perenaise majja võtta. Tänapäeva naised pole kodus reeglina just eriti usinad leemekulbi liigutajad. Mul vähemalt on selline mulje jäänud. Ehk siis saab söödud ka neid perenaise poolt soojendatud kotlette ja viinereid kui mul endal pole mahti süüa teha.

Generic levitra

Tore on oma blogipostitustele saada kommentaare. Mõnele anonüümsele tahaks vastata personaalselt.

 

Lugupeetavad ravimikauplejad

Üle mitme kuu sain Teilt järjekordse teate. Seekord minu viimasele postitusele.

Anonüümne ütles ...

swot analysis levitra
[url=http://genericlevitra-usa.com]generic levitra
[/url] 20 mg levitra
- levitra online

Esmalt vabandan, et  ma pole Teie varasematele pöördumistele reageerinud. Samuti olen võtnud endale voli Teie kommentaarid kustutada kõrvaliste silmade jaoks - teema iseenesest on siiski delikaatne. Eelistaksin pidada Teiega kirjavahetust pigem tavaposti teel. Ma hindan kõrgelt Teie hoolt ja muret minu seksuaalse võimekuse pärast. Samas kinnitan Teile, et muretsemiseks pole esialgu veel põhjust. Kindlasti võtan aga Teiega ühendust esimeste süptomite tekkimisel.

 

Parimad soovid

 

Hundi ulg

Televiisor, filmid ja emotsioonid

Mitu kuud polnud telepilti. See asi töötab mul satelliidi pealt. Antenn ise on majast kaugel ja juhe maa sees. Külm oli maad kergitanud ja kaabel läks katki. Eelmisel nädalal mässasin mõni tund ja sain pildi jälle ette. Nüüd keetsin endale mitmel õhtul melissiteed, et teen endale mõnusa olemise ja vaatan televiisorit. Ei tea milles asi. Ei haakunud millegagi, mida näidati. Sirvisin läbi ka kõik filmikanalid, kuid sama lugu. Mingil eluperioodil vaatasin palju filme. Võib olla liiga palju. Seepärast tean, kuidas seda "suppi keedetakse". Filmitegijatel on minusuguseid raske konksu otsa saada. Isegi kui on hea film.

Pildinäide tuntud megafilmist pole tujurikkumiseks ja ega ma siis filme päris sellises võtmes ka ei vaata. Hea film loobki vaatajas emotsioone vaatamata isegi sellele kui episood on lahendatud loogikavabalt. Kui kogu lugu ja tegelased ei oma vähimatki seost reaalsusega ning kui ekraanikangelased mängivad kaadris emotsioone, mis tavaelus viiks neid ravile. Enamus filme ongi suur illusioon, et mitte öelda pettus.

 

Milleks kogu see jutt? Ütlemata palju on kirjutatud, räägitud ja vaieldud audiovisuaalkultuuri mõjust lastele. Ma arvan, et veel võiks rääkida. Sellest, kuidas seebiooperid mõjutavad naiivsemate ja nõrganärvilisemate maailmapilti, nende reageeringuid elulistes situatsioonides. Paar nädalat tagasi olin seebise melodraama tunnistajaks päriselus. Kahekümnesed noored, suur armastus ja isegi kooselu, selle tunde ühepoolne jahtumine, suhete klaarimine ja grande finale - tüdruku, andunud seebikavaataja pisaratega lahkumine pimedasse öösse. Enesetappu sooritama. Õnneks sai kõik korda. Jätkus otsijaid ja hiljem lohutajaid. Kuuldavasti pidavat kangelannal olema ka silmapiiril uus poiss.