Mitu kuud polnud telepilti. See asi töötab mul satelliidi pealt. Antenn ise on majast kaugel ja juhe maa sees. Külm oli maad kergitanud ja kaabel läks katki. Eelmisel nädalal mässasin mõni tund ja sain pildi jälle ette. Nüüd keetsin endale mitmel õhtul melissiteed, et teen endale mõnusa olemise ja vaatan televiisorit. Ei tea milles asi. Ei haakunud millegagi, mida näidati. Sirvisin läbi ka kõik filmikanalid, kuid sama lugu. Mingil eluperioodil vaatasin palju filme. Võib olla liiga palju. Seepärast tean, kuidas seda "suppi keedetakse". Filmitegijatel on minusuguseid raske konksu otsa saada. Isegi kui on hea film.
Pildinäide tuntud megafilmist pole tujurikkumiseks ja ega ma siis filme päris sellises võtmes ka ei vaata. Hea film loobki vaatajas emotsioone vaatamata isegi sellele kui episood on lahendatud loogikavabalt. Kui kogu lugu ja tegelased ei oma vähimatki seost reaalsusega ning kui ekraanikangelased mängivad kaadris emotsioone, mis tavaelus viiks neid ravile. Enamus filme ongi suur illusioon, et mitte öelda pettus.
Milleks kogu see jutt? Ütlemata palju on kirjutatud, räägitud ja vaieldud audiovisuaalkultuuri mõjust lastele. Ma arvan, et veel võiks rääkida. Sellest, kuidas seebiooperid mõjutavad naiivsemate ja nõrganärvilisemate maailmapilti, nende reageeringuid elulistes situatsioonides. Paar nädalat tagasi olin seebise melodraama tunnistajaks päriselus. Kahekümnesed noored, suur armastus ja isegi kooselu, selle tunde ühepoolne jahtumine, suhete klaarimine ja grande finale - tüdruku, andunud seebikavaataja pisaratega lahkumine pimedasse öösse. Enesetappu sooritama. Õnneks sai kõik korda. Jätkus otsijaid ja hiljem lohutajaid. Kuuldavasti pidavat kangelannal olema ka silmapiiril uus poiss.
Postitused
