Kui ema pole ema

Mäletan lapsepõlvest kuidas mõned mu kaaslased rääkides oma vanematest nimetasid ema vanamutiks. Hirmsasti kriipis kõrva. Vanamees ei häirinud, kuid mutt-vanamutt oli minu meelest jube keelekasutus. Siis ma seletasin seda endale sellega, et kõigil ei ole paraku seda lastetuba. Seejuures kui mõne lapse vanaema oli muti, siis see oli armas.

 

Juba mõnda aega tagasi avastasin, et mõned lapsed/noored ei kasuta sõna ema. Jutu sees kasutatakse ema eesnime. Algul mõtlesin, et see on omane teatud sotsiaalsele kihile. Hiljem märkasin, et ema ei ole ema sõltumata lapse sotsiaalsest päritolust. Hiljuti taipasin, ütleme, esialgu empiiriliselt, milles küsimus. Need lapsed on reeglina pärit kärgperedest. Nende laste elus on mitmeid täiskasvanuid, keda ta kõnetab eesnimega. Lihtsuse mõttes läheb siis samasse patta ka ema. Mõnikord, tihti, pidevalt. Kodus võib olla ühtemoodi, väljaspool kodu teisiti.

 

Ma olen veendunud, et see ilming mõjutab hilisemalt nende laste teadvust, emotsionaalsust, mida iganes. Sõna ei ole pelgalt tähekombinatsioon. Eelkõige on ta märk, mis käivitab teadvuse. Kui laps ei kasuta märki ema, siis... Ei pruugigi ju midagi valesti või halvasti olla. Midagi olulist jääb vaid puudu. Minu arvates.

 

Aga üldiselt. Inimesed ei tohiks nii palju mõelda. Eriti vanad inimesed.

 

 

 

Kohtunik Läänesaar

Ma pole ammu internetipoodidesse sisse astunud. Neid vanu asju vaatama. Olen seal alati sirvinud postkaarte ja fotosid, mentaalse kollektsionäärihasardiga. Piltidega on aga nii, et just vanade fotode suhtes on viimasel ajal tekkinud tõrge. Havi käsul, minu tahtel olen mõnda aega pidanud osalema meeletult suure fotokollektsiooni korrastamisel.

Kümneid tuhandeid mõttetuid pilte, mis ei oma mingit ajaloolist või kultuurilist väärtust. Sadadest tuhandetest fotodest pea veerand ühe töökollektiivi ekskursioonide ja presiidiumide klõpsakuid (kuigi väärtus omaette seegi). Ironiseerida võiks palju. Vastukaaluks aga kindlasti palju ajalooliselt unikaalseid ja muidu huvitavaid fotosi pereajaloo või koduuurijate meeleheaks. Kogu selle sahmimise, mille osaliseks olen sattunud, eesmärk on igati otstarbekas. Muuta aastakümnete jooksul kogutu kättesaadavaks  kõigile, läbi interneti. Paraku on ettevõtmise eestvedajad haaratud loosungist, et viisaastak kolme aastaga. Fotod ise on valdavas enamuses digitaliseerimata ja toimub mingi pseudotegevus. Ei eita, et vajalik on ka see, mida hetkel tehakse. Kuid ega uurijal-kasutajal sellest loodavast elektroonilisest kartoteegist vajaliku foto leidmisel suurt abi saa olema. Paberkartoteegi üleviimine elektrooniliseks ei tohi olla vaid teksti pimesi sisestamine. See nõuab hoopis teistmoodi katalogiseerimist, senisest erinevat mõtlemist. Tunnen ennast idioodina. Tean kasvõi, et liialt paljude fotode praegune kartoteegis olev informatsioon on ekslik või vale. Fotode nimetused ei kannata valdavalt mingit kriitikat. Aga käsu korras siiski sisestan kogu seda jama. Vastupidiselt kunagi levinud fantaasiatele tehisintellekti võimalustest teame ju täna, et "massin" on loll, korrates ja võimendades meie endi poolt loodud inimlikku rumalust. Seepärast põengi. Tean hästi kasutatava infosüsteemi ülesehitust, arhitektuuri. Viisaastakulased vist ei tea. Hullem veelgi, ligi pool minu poolt sisestatud informatsioonist tuleb infotehnoloogilistel põhjustel hiljem kustutada ja uuesti teha. Tunnen ennast mõtetu, raisatud ressurssina, mida ei tahetud kasutada. Õnneks lõppeb see häbi minu jaoks varsti otsa.

Ometi, vaatamata kogu sellele halale, avasin siiski ühe Soome netiäri ja esimesena jäi silma see fotokaart. Kohalik müüja on pannud sellele alghinnaks kolm eurot. Tavaline, lähedastele-sugulastele mittevajalik perekonnafoto.

Tähelepanu äratas tekst tagaküljel.

"Meil on suur põud," - unine, kuid sulnis pühapäevane suvelõpp, puhkuse lõpp. Järgmisel töönädalal, neljapäeval aga hakkabki sõda. Ei tea Georg Läänesaar, ei preili Salme Kompus  ega keegi teine, et neli päeva varem on kaks suurriiki määranud juba ka nende kahe ja kõigi teiste tuleviku. Et sõda jõuab lõpuks ka meie õuele. Kuid enne seda... Juba esmaspäeval sätib Georg ennast taas tööle. Oma hubasest ilusast majast Elva tänaval. Kahtlemata kuulub ta esimesse Eestisse. Seesama pangalaenuga soetud maja on ise selle kinnituseks. Ega naabermajadelgi viga pole, kuid need on mitme korteriga. Georgil on aga päris oma maja. Eks selle nimel on ta teinud ka palju tööd.

Georgi töökoht on Vanemuise tänaval.

Georg Läänesaar on üks Tartu ringkonnakohtunikest. Siin pildil, üleval reas paremal ta seisabki koos heade kolleegidega. Aasta enne preili Salmele kirjutamist.

 

 

Kõik tõsised, targad ja õpetatud mehed, määramas ja otsustamas seaduse ja südametunnistuse järgi inimsaatusi. Seesama seadus ja südametunnistus, pigem aga saatus määrab ka kõigi nende kohtunike endi edasise kulgemise. Georg Läänesaar saab ametist priiks uue võimu tulekuga novembris 1940. Nagu enamik ta kolleegidestki, õnnestub ka Georgil kaduda ajaloo jaoks teadmatusse. Loodetavasti õnneliku lõpuga. Mõne mehe saatus seal pildilt on aga teada. Alumises reas, kolmas mees vasakult, Friedrich Niggol, temast saab Nõukogude Eesti punavalitsuse minister. Üleval reas vasakult kuues mees, Stepan Antonov saab surmanuhtluse. Otsus viiakse täide Sevurlagis aprillis 1942. Kolm kuud hiljem lastakse samas kohas kohtuotsuse alusel maha üleval reas paremalt kolmas mees, Herbert Must. Kohe järgmine Herberti kõrval on Ernst Hanson ja seejärel Erich Vedi. Neil mõlemal õnnestub putkata Läände.

 

Meelis Maripuu ja Peeter Kaasik on kirjutanud: "1940. a oli Kohtukoja ja nelja ringkonnakohtu koosseisus 70 kohtunikku. 15 kohtunikku arreteeriti 1940.–1941. a ning kõik nad hukkusid vangilaagrites, neist kuus lasti maha või suri enne surmaotsuse täideviimist. Üks kohtunik hukkus 1944. a sügisel Eestist põgenedes Läänemerel ja 7 endist kohtunikku vangistati pärast sõda."

 

Lisada pole midagi.

 

Hiidtomat

Nüüd on mul natuke häbi. Linda jagas siinsele blogile avalikku tunnustust lausa ajalehes. Mina aga pole siia ammu kirjutanud... Ma pole ka teiste kirjutatut lugenud. Isegi hädapärast, vajalikku ja kohustuslikku internetitööd pole suutnud teha. Võiksin ju vabandada, et valvasin oma nunnut. Päeval ja öösel. Et ikka kasvaks. Nüüd on ta siis valmis.

 

Nõndaviisi nagu laste, nii ka tomatite puhul - mis sellest, et ta teistest pisut erinev, mina armastan teda ikkagi. Kulinaarsetel kaalutlustel. Ning pilte sai temast klõpsatud. Kohe mitu.

 

Panin ta kaalule. Kuna mul kahed prillid, kaugele vaatamiseks ja lugemiseks, siis algul ei saanud numbritest aru.

 

Panin teised prillid ja siis nägin lugeda.

 

Sellel aastal siis selline tomat ja järjekordse blogivaikuse otsitud põhjendused. Pärispõhjused aga sügaval sisemuses ja isiklikku laadi.

 

Vanainimese moeblogi

Endalegi ootamatult avastasin, et olen siin blogis teatud sagedusega rääkinud inimeste riietusest. Pole vaja olla hästikoolitatud ja -tasustatud psühhoanalüütik, et mõista, miks nii. Juba lapsepõlves kuulsin seda levinud mõtet, et pensioniealisel pole palju vaja. Riideid ju kogunenud nii palju, et ega ta jõua neid kõiki siis ära kanda kuni surmani. Ja ongi meie keskmine eakas pensionär rahul sellega, mis on. Pealegi veel uhke, et pensionist kõik "maksud" alati, korralikult ja tähtaegselt tasutud. Ning söögi jaoks jääb veel piisavalt.

 

 

Selge see, et inimese personaalne riietusstiil kujuneb aja jooksul koos isiksuse kujunemisega. Paljudele pole tegelikult üldse oluline, mida selga panna. Vananedes löövad veel paljud käega, et ah, mõni mõis, ma vana inimene, kes mind ikka vaatab. Muidugi olen isegi kuulnud ja öelnud, et ega välimus ei loe, ikka see sisemine ilu on oluline. Seda nukram on vaadata eakaid, kes ennast ülesse lüües on võtnud taaskord kapist oma nelikümmend aastat vana krempleenkostüümi, mis mõeldud nendeks pidulikumate hetkede tarvis. Olen kindel, et mitmegi pensionäri garderoob sisaldaks hoopis muud. Aga need "maksud" ja lapsi ning lapselapsi veel vaja aidata...

 

 

Ari Seth Cohen on noor mees aga peab vanainimeste blogi. Vormilt on Advanced Style muidugi moeblogi, kuid sisult palju enamat. Peatades New Yorki tänavatel vanemaid, enda välimuse eest ilmselt hoolitsevaid inimesi, küsib ta luba nende pildistamiseks. Samas on tal palju eakaid sõpru, kelle tegemisi ta jälgib ning kajastab. Nii moe- ja kunstimaailmast kui ka "tavalisi" inimesi. Minu jaoks on Ari blogi põhisõnumiks väärikus. Kasvõi need tema saja aastased sõbrannad seal, daamid, kes oma stiilse välimuse ja positiivse ellusuhtumisega võiks olla eeskujuks enamikule, kes on 50+. Ari julgustab inimesi olema need, kes nad tahavad olla. Vähemalt välimuselt, kartmata kaaskodanike kõõritavaid pilke.

 

 

 

Viidatud blogis on mida lugeda ja vaadata. Ja kuigi mõnedel juhtudel mulle isiklikult on võõrastav näiteks ameerikalik bütsants, siis see on juba maitse küsimus.

 

Noorsookirjandus

Paljud blogid kirjutavad raamatutest. Mõned blogid ongi raamatublogid, näiteks Tütarlaps linnast, milles peaaegu iga postitus on minu jaoks äratundmisrõõm. Enne jaanipäeva Mae viitas veel ühele huvitavale (raamatu)blogile, Blogistaja omale. Seal oli juttu Mae Lenderi raamatust "Ma nüüd lähen". Ma ise pole seda raamatut lugenud ja ei saa sõna sekka öelda. Ning kui oleksingi lugenud, ei tea kas julgeksingi midagi sõnada. Seda peale Mari Remmelgase äsjast kommentaari minu ühele aastatetagusele raamatupostitusele.  Aga eks ma ikkagi söendan ka edaspidi oma arvamust avaldada. Ning kui kellelegi tunduvad mu mõtted rumalad, siis saan vabandada ennast alati oma vanusega.

 

Minu jaoks oli Blogistaja kirjutises tähelepanuväärne see vahemärkus, et "Ma nüüd lähen" ei ole raamatukogudes ja netipoodides millegipärast paigutatud noorsookirjanduse kategooriasse. Igasugune rühmitamine on alati tinglik ja kuskil piirid hägustuvad. Tavapäraselt kirjandusest rääkides vaadeldaksegi laste- ja noorsookirjandust ühe tervikuna. Kuid piirilahkmed lapse ja noore, ning noore ja täiskasvanu vahel on hägused. Mis iseendast ju loogiline, sest samas vanuses lapsed-noored on tihti erineva arenguga. Kaheksakümmend aastat tagasi proovis tollane noorsookirjanik Jüri Parijõgi, abiks pedagoogiline kogemus, määratleda laste kirjanduslikud huvid sõltuvalt eale. Viidates oma artiklis autoriteetidele toob Parijõgi välja ühe uurimuse tulemused:

Igasuguseid mõtteid tekib, et mis on kaheksakümne aasta jooksul muutunud. Selleks on otstarbekas kopeerida siia raamatu "Ma lähen nüüd" annotatsioon:

 

Noore autori (s 1981) kolmas ilukirjanduslik teos. Tema eelmine romaan „Kui mäng on lõppenud“ (2012) vääris tähelepanu just oma aktuaalsusega, samaga paistab silma ka käesolev teos, minavormis lugu tänapäeva koolikeskkonnast. Halli hiirekese staatuses Elis Sarapik avastab ühel päeval, et ta on rase. Kumma noormehe oma on tulevane laps, kas see laps üldse alles jätta – need küsimused keerlevad peategelase peas, ning talle pole toetajat ei oma sõbrannadest ega kellestki teisest peale iseenda.
Autor tunneb tänast kooliatmosfääri, tal on õnnestunud edasi anda teismeliste muretut, samas ebakindlat maailma, nende arrogantsi oma vanemate suhtes, nende iseotsustamistrotsi.

 

Iga täiskasvanu, kellel kasvatuskogemust, nõustub minuga selles, et viieteistaastane on olemuselt ikkagi laps. Seega romaani faabula, kuidas laps lapse saab, teadmata milline laps on lapse isa, oleks kaheksakümmend aastat tagasi kvalifitseerunud ülaltoodud tabelis... kuhu? Arvatavasti "keelatud" kirjanduse hulka? Jüri Parijõgi kirjutas mitmeid artikleid noorte kirjanduslikest huvidest. Tähelepanuväärne, et ka murdeealiste poiste ainevallast rääkides suutis ta mööda vaadata laste loomulikust seksuaalhuvist ja -kogemusest. Samasse perioodi jääv Marta Sillaotsa artikkel Tütarlaste lugemisvarast sekundeerib meeskolleegile, manades soovitusi milliseid raamatuid ja teemasid noored lugejad vajavad. Ning arvata võib, et see teema, kuidas laps lapse saab ei kuulunuks soovituste hulka.

 

Tinglikult loetakse inimpõlve pikkuseks kakskümmend viis aastat. Kolme põlvkonnaga on nn. noorsookirjanduse temaatikasse lisandunud tänases reaalses elus toimuvad nähtused, mida ei kajastanud ka tolleaegne täiskasvanute kirjandus. Kirjanduslugu peegeldabki neid muutusi mis on toimunud ühiskonna eetilistes ja moraalsetes tõekspidamistes. Ning sellega ei taha ma öelda, et tänastes tõekspidamistes midagi halba või imelikku on. Need asjad lihtsalt on täna nii. Aga ometi üks järeldus pole kirjandusteaduses aastakümnetega põrmugi muutunud. See on see, et hästikirjutatud noorsooraamat on hea ka täiskasvanud lugejale. Lähen vist raamatukokku. Huvitav, mida raamatukoguhoidja minuvanuselisele soovitab kui küsiksin midagi, mis räägiks tänaste noorte tüdrukute probleemidest?

 

Kurgid ja tomatid

Laisk olen ma muidugi küll, aga mitte sedavõrd, et jaanipäeval oleksid kurgitaimed kasvuhoones nii tillukesed. Ausalt ära rääkides, siis see on mul sellel aastal kolmas katse. Eelkasvatasin kurke, tomateid, paprikaid ja muud nagu igal aastal. Ütleme, hoole ja armastusega. Ja kasvuhoonesse istutasin kõik õigel ajal, toimingut jälgimas tähelepanelik silmapaar. Kus aga mina teadsin, et mu koer selline botaanikahuviline on. Üks päev sain jaole kui kõik kurgitaimed maast ülesse katkutud. Ainult tomatitaimed ootasid veel koerapoolset ümberistutamist.

 

Proovisin päästa, mis annab. Panin uuesti mulda. Ravisin, toestasin ja hoolitsesin oma kurgikesi, ütleme, hoole ja armastusega. Midagi aga mu botaanikule ei meeldinud ja ükspäev otsustas ta nad oma käpa järgi ümberistutada. Nii, et kui teised ja vingemad aednikud söövad jaanipäeval juba omakasvatatud esimesi kurke, siis mina sain vahetult enne pööripäeva kurgitaimed alles mulda. Näis, mis botaanikahuviline arvab...

 

Tomatid on sellel aastal pisut eksootilisemad kui muidu: Green Zebra, Black Krim, Aunt Ruby's German Green, Beefsteak Tomato, San Marzano, Big Rainbow, Super Sweet 100, Cherokee Purple. Selline ülemere värk. Mõte tekkis sellest, et see plastikkasvuhoone pole standartne. Ega tavalisedki pole just odavad. Mulle tundub, et kasvuhoone hankimiseks kulutatud raha eest saaks poest tavalisi tomateid osta minu elupäevade lõpuni. Jääks veel lastele ja lastelastele. Olgu seal kilemajas siis vähemalt midagi huvitavat. Ülemere tomatid ja botaanikkoera kurgid.

 

   

Teadmata kadunud

Inimesi kaob kogu aeg. Uudisportaalides ilmub igas kuus mõni nupuke, kus palutakse abi leidmaks mõnda teadmata kadunut isikut. Loomulikult tegelevad kadunud inimese otsinguga eelkõige lähedased, sõbrad, aga ka vabatahtlikud. Ametlikult otsib kadunut politsei. Hetkel palub meie politsei abi viiekümne teadmata kadunud inimese leidmiseks. Samas tolmuvad kusagil kaustad nende kohta, kes senini leidmata, kelle saatus või lõpp teadmata, kelle otsingutest on sisuliselt loobutud. Ja ega ei olegi politseile midagi ette heita. On juhtumeid, mis on lootusetud - mõned, mitmed, paljud(?). Samas aga ka leitakse otsitavaid. Loodetavalt ikka õnnelikult. Tihti aga ka traagiliselt, nagu näiteks pisike Dagmar nüüd juba üle 40 aasta tagasi või siis väike Varvara möödunud aastal.

 

Vähestes peredes, küll aga paljudes suguvõsades on ikka mõni inimene, kes on teadmata kadunud. Mu vanaonu, juveliir Peterburgis, jäi kadunuks 1917. aasta revolutsiooni käigus. Minu isa vend viimase Ilmasõja aegu. Mu oma vend, keda ma pole näost näkku näinud varsti juba viiskümmend aastat, oli minu jaoks kadunud vahepealsel ajal pea kümme aastat. Meid lahutab vennaga kuustuhat kilomeetrit ja kui tema läheb enne kui  mina, siis on ta uuesti minu jaoks teadmata kadunud.

Õnelikud on need, kes elus, keda oodatakse, otsitakse. Mäletan, et kuuekümnendatel olid raadios saated väliseestlastele, kus loeti ette otsimiskuulutusi. Kuulutused ilmusid ka väliseestlastele suunatud ajalehes "Kodumaa". Täna tundub noorematele ehk loomulik, et neis kuulutustes oli tekst: "Viimased teated temast olid 1944. aasta sügisest." Vanemad inimesed saavad aru, et tegemist oli kodeeritud tekstiga nii kuulutuse avaldaja, väljaande toimetuse ja aktsepteeritavalt ka tollase tsensori jaoks. Nendesamade nooremate lugejate jaoks ei viitsi ka lahti dešifreerida, mida see tekst tähendas. See postitus läheks muidu väga pikaks.

 

Ja jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin rääkida. Ei oska seletada miks, kuid juba aasta olen kehv televiisori vaataja. Mina olen avastanud enda jaoks interneti ja oma liikuvate piltide vajaduse ja normi saan sealt. Kunagi vaatasin televiisorist vahelduva järjepidevusega pea kümme aastat venelaste telekompanii Vid  saadet kus inimesed otsisid lähedasi, sõpru, tuttavaid. Nüüd komistasin sellele saatele, Oota mind/ЖДИ МЕНЯ taas internetis. Vaatan neid viiekümneminutilisi saateid järjest. Inimeste lood, mis annavad tõetruu pildi lähiajaloost. Aitavad mõista tegelikkust. Ning peamine, saade kinnitab oma emotsionaalsuses, et me oleme inimesed. Saatesari ise on aga juba ammu väljakasvanud telesaate raamest ja muutunud riikideüleseks sotsiaalprojektiks.

 

Juhuslikult valitud näited. Nende puhul polegi sedavõrd tähtis mõista keelt. Ekraanil on kõik näha. Siiski lisan väikesed selgitused.

 

Lühikene lõik ühe süžee finaalist. Pjotr koos õdedega otsis oma venda Sergeid. Viimati nägi ta venda 1941.aastal. Poiste ema arreteeriti spekuleerimise eest kui ta vahetas rindele mobiliseeritud mehe jäetud tubakat toiduainete vastu. Ema saadeti laagrisse koos noorima lapse, aastase Sergeiga.  Ema saatis laagrist veel kaks kirja ja pärast seda ei tea ta ta ema ega venna saatusest midagi. Kogu elu on ta oma õdedega venda otsinud. Saategrupp, õigemini vabatahtlikud on noorema venna pea 65 aastat hiljem ülesse leidnud. Ka stuudios istuv Sergei ei taipa vist algul, et jutt käib temast.

 

 

See süžee on aga kaheosaline - kohtumine ja mis sai pärast. Aleksei oli neljane kui ta ema ja isa lahutasid. Ema ei soovinud Eestisse jääda ja ta kolis koos lastega Kashastani. Isal ei lubatud lastega suhelda. Nelja aasta pärast tekkis emal uus perekond ja poiss anti vanaemale kasvatada. Aleksei unistas isaga kohtumisest, kuid ei osanud teda siiani kuidagi leida. Isa Nikolai leiti, ning viimase ainukene soov oli tuua poeg tagasi Eestisse.

 

Neid lugusid on kogu saate eksisteerimise jooksul salvestatud ikka väga palju. Ning kellele need lood tunduvad pisut liigse pisarakiskumisena, siis mina neid pisaraid ei häbene. Soovitan siiski mõelda neile, kellele taoline saade on mingi lootuskiir. Leida lähedane, kes teadmata kadunud. Leida ema või isa või vennad ja õed,  keda erinevatel põhjustel ei tunta. Leida juured. Leida lihtsalt inimene, kes on olnud oluline. Me ei kujuta ette kui palju on meie kõrval neid, kellele on oluline leida kadunud inimene. Sageli nad sellest meile ei räägi, ka oma pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele.