Seda nooruselugu, Aastad ja päevad, oli mul raske lugeda. Tema looming pole mind kunagi vaimustanud ega ka tegelikult huvitanud. Kunagises kokkuostetud suures koduraamatukogus oli mul ajakirja "Looming" kõik aastakäigud. Ma ei saa ütelda, et ma nad kõik kaanest kaaneni läbi lugesin, küll aga sirvisin hoolikalt. See poetess sai minu hinnangu punase "Loomingu" algusaastatest, nagu mitmed teisedki kirjanikuks hakanud või saanud tegelased.Tõe huvides peab lisama, et samas oli nende aastate kirjandusajakirjas avaldatud või arvustatud ka neid, keda hilisema loomingu põhjal hakkasin ka kirjanikena tunnustama. Olgu selleks kasvõi üks D.V paljudest abikaasadest.
Vaieldamatult oli Debora Vaarandi aga isiksus kirjandusringkondades ja seepärast ootasin sellest mälestusteraamatust palju. Raamatu jutustamismaneer on kuidagi närviline, hüplik. Kui lapsepõlv ja kooliiga on veel kuidagi jälgitav, siis hilisem, muutuste aeg ja edasine oli lugemisena juba piin. Mitte see, et laused kohati liigselt "kirjanduslikult luulelised". Või see, et "sobivasse" kohta lisatud oma luuletsitaadid. Need mõjuvad lihtsalt võltsilt ja eputavalt, millega võiks ju leppida. Paraku see väline võlts võimendub leheküljelt leheküljele sisemiseks võltsiks. Ma võtsin ju selle raamatu kätte eelkõige selleks, et saada vastus küsimusele, miks?
Kahjuks see mäletuste raamat sellele küsimusele vastust ei anna. Miks Debora Vaarandi ise ja paljud teised, kellest ta oma raamatus räägib. Ja võltsiks jääb ka see kirjaniku üherealine vabandus, et need päevad, "nii ärevad ja tähtsad, on mul nüüd kõik katkendlikud ning segamini. Liiga pikk aeg, 62 aastat". Nii mugav.
Postitused
4 kommentaari:
Ma ei ole seda veel lugenud, aga kavatsen küll...vähemalt raamatukogust koju tuua. Eks siis vaatan, kas köidab või mitte.
Mis puutub DV luulesse, siis mõni luuletus on hea ikka ka.
Aga Under ja Alver - need on ikka pärlid!(naistest rääkides)
Sa vihjad Smuulile või Hindile?
Kas see oli DV enda kirja pandud?
Ma pean silmas Juhan Smuuli. Adu Hindi "Tuuline rand" pole päris minu lainepikkus. Kuigi oma mälestustes autor sellesse perioodi (abielu Juhan Smuuliga) ei jõuagi.
Tema lõpetab oma mälestused 1947. aastaga, kopsuhaigusest paranemisega ja Barbaruse surmaga. Muuseas ka see viimane sündmus koos järjega (J.V-B naise surm paar kuud hiljem) on markeeritud ainult kahe lausega, üldtuntud vihjevarjundiga, kuid omapoolse kommentaarita.
Muidugi on selles raamatus ka palju huvitavat. Aeg ise oli ju traagiline. Ma näiteks ei teadnud, et Gustav Ernesaks kirjutas "Mu isamaa on minu arm" vahetult peale psihhushkast väljatulemist.
Kindlasti tasub neid mälestusi lugeda. Lihtsalt mu pettumus oli vastuste mitteleidmise pärast suur.
Appi ! Appi!
Juhuslikult sattusin lugema.
Kui primitiivne, kui teadmatu, kui mitte huvitatu, kui , lühidalt , rumal inimene !!
Kui need epiteedid, Mari, on suunatud Deboora aadressil, siis pole kuidagi nõus.
Kui aga see on arvamus minust, siis olgu pealegi. Ma ei saa midagi parata, et loen oma kaasaegsete või pisut vanemate inimeste mälestusi läbi isiklikke kogemuste ja kokkupuuetega malestusteraamatu tegelastega tegelikus elus.
Aga tänan Sind igatahes arvamuse eest.
Postita kommentaar