Ei ühtegi väärtuslikku mõtet?

Mulle sattus kätte vana koolialmanahh. Nooremad ei pruugi teada, mis see on, seepärast selgitan. See on raamat, kogumik. Autoriteks ühe kooli õpilased. Oli aeg, kus kooli edukuse üheks peegelduseks olidki need almanahhid kõrvuti kooli aastapäevakontserditega suurtes kontserdisaalides. Almanahhi ilukirjanduslikud tekstid, illustratsioonid, pildimaterjal, klassinimekirjad, spordiedetabelid – ühe kooli üks aasta, ühes kohas, ühtede kaante vahel. Asjastunud, faktiline, esemeline mälupank toetamas ja ergutamas meie emotsionaalset mälu.

Mõistagi jäin mõttesse, milline on tänase õpilase mälupank aastakümnete pärast. Ja vastust ma ei tea. Ning ega see vist mind eriti ka huvita, seal, kus ma siis olen. Hoopis teine küsimus tekkis. Veebipäevikuid lehitsedes on üheks pidevaks teemaks noore inimese magamatus, väsimus, mure kirjalike tööde esitamise teemade, tähtaegade ja kõige muu õppimisega kaasneva pärast. Ei pea olema arstiteadlane, et nende kohati ahastatavate sissekannete najal diagnoosida depressiooni algeid.

Lõppude lõpuks saab enamik õppijatest maha oma esseede, uurimuste ja lõputöödega. Samamoodi nagu mina omal ajal. Õppimise raskused ununevad. Hiljem pakub meie emotsionaalne mälu valdavalt positiivseid, kohati ilustavaid mälupilte. Asjastunud, faktiline mälupank õpingute käigus loodud kirjalike tööde näol tasapisi ja iseenesest kaob. Enamus säilitab sellest ilusast perioodist vaid diplomit lauasahtlis.

Ma mõtlen nendele sadadele tuhandetele tähemärkidele, mida õppija oma õpingu sooritamiseks peab esitama, sisukalt ja tähtaegselt. Kas nendes sadades kirjatöödes pole tõesti kasvõi ainsatki väärtuslikku, originaalset mõtet, mida tasub säilitada, mida teistega jagada? Kas see inimaeg ja närvikulu, mis kulutatud nende tööde loomiseks väärib kokkuvõttes lõppresultaati – koltuma kippuvat paberilehte, diplomit?

Minu kallis õppur. Ma loen Sinu veebipäevikut, elan Su muredele kaasa – kas jõuad oma kirjaliku töö esitatud, kas see essee tuli lõpuks sisukas – kas Sinu magamata ööd ja hävinenud ajurakud olid väärt saavutatud tulemust. Usu, see, mida ja kuidas Sa kirjutad õppimisest kui tegevusest on huvitav. Aga kõike seda ma juba tean – see kõik on juba olnud ja kordub iga põlvkonnaga. Ma mäletan seda ilma päevikutagi. Mind huvitab rohkem see, kus ma saan lugeda seda, mida Sa koolitöö tarvis kirjutasid, mille pärast muretsesid. Äkki on just Sinu töös see ainulaane, värske mõte, mida ma otsin.

Vanavara väljaviimine pandi seisma

Ruhnu saare tarbeesemed Kuressaare tollil

Reedel paigutati Kuressaare tollilattu 12 pakki mitmesuguste esemetega, nagu rahvariided, lauad, uksepiidad jne. mida taheti viia Rootsi. Kauba omanikuks on rootslane Johansson, kes need esemed vanavarana on kogunud Ruhnu saarelt ja tahab neid viia Rootsi.

Kuna tekkis arvamine, et esemete hulgas võib olla selliseid, mis kuuluvad muinsuskaitse alla ja mille väljaviimine keelatud, peeti saadetis kinni ja asjast teatati muinsuskaitseinspektorile Tallinnas, kelle võimkonda kuulub väljaveoloa andmine.

Maa Hääl, 3.juulil 1939

Roosa paelaga kirjad 7

Tallinnas, 31. Detsembril 1902



Austatud neiu Erna!

Ma olen jälle Tallinna jõudnud. Jälle käin ma mööda tuttavaid kitsaid uulitsaid, elan ja liigun vanade tuttavate ümbruskonns, teen oma harilikkusi toimetusi. Veel seisavad selgeste minu Peterburgi reisu mälestused meeles. Nad pole teiste, värskemate uudistega endid veel jõudnud ära segada. Ma mälestan selgeste, kuidas meie esimesel pühal endi aja kõige lõbusamini mööda saatsime, kord mööda uulitsaid jalutads, kord jälle kodu jõulupuud põletades, ehk lauldes, lõbusaste juttu vestes.

Ma käisin eile hra Möhlmanni juures. ka tema on veel nii "metshtatelni", elab täieste vaimus veel Peterburgis ehkki keha küll Tallinnas masinaid juhib.

Teie rääkisite muu seas ka minu vastu, et Teie suurem rõõm on ennast üksikusse kuhugile ära peita ja endi sõbrade kirjasi lugeda. Ning avaldasite soovi, kas minagi ei võiks Teile vahest kirjutada. Enne Peterburgi sõitmist arvasin ma kindlaste, ära nähes, et ma ühtegi vastust ei saa, et minu kirjad Teile mitte soovitavad pole ning Teid juba ära tüüdanud. Aga nüüd, kus ma kuulsin, et Teil nii vähe aega on, siis olen ma oma arvamist muutnud. Ma olen Teile tänulik, et tohin Teile kirjutada, ning kui mul vahest võimata leida on mõnda omasugust hinge - olen melanhoolia tujul enese südame taga pidaja, - siis võin ma seda ometi Teile, sõprade puudusel, - tundmusrikkade sõnadega välja rääkida, püüdes seda kirjana saata.

Õigust ütelda, pole mul praegu ainukestki inimest, kellega ma midagi sõbra kombel võiksin rääkida ehk kirjutada. Nii kui teate, olin ma Alfrediga kõige parem sõber - kuni ta veel Tallinnas oli. Aga siis, kui ta Peterburgi sõitis, kus meite vahel kirjade vahetus algas, milledes ma selgemini ja arusaadavamalt oma mõtteid võisin selgeks teha kui suusõnal, siis hakkas endine sõbraline toon meite vahel kaduma. Ta hakkas mind vabameelseks, mässumeelseks ja Jumal teab, mis -meelseks nimetama. Rääkis, et ma keeva vereline ja ilma järelmõtlemamata olla j.n.e. Ja see kõik selle pärast, et ma temale paar vabamõttelist lauset julgesin kirjades avaldada, ilma, et ma veel midagi järelmõtlematust oleksin jõudnud korda saata. Häda mulle, kui ma midagi tema põhjusmõttetest julgesin puutuda - kõige teravama ja trotsilisema kirja, kus isegi pilkamine ei puudunud, saatis ta mulle vastuseks ilma, et ta midagi järelkaalunud oleks. Ma pidin kõik oma silma-vaated elu üle, mida ma sihtiandvate kirjanikude töösi lugedes olin omandanud, tema s.o. Alfredi isiklikkude, kitsarinnaliste arvamiste vastu ümber vahetama, et meite sõprust hoida. Aga ei! Mis sõprus peaks see olema, kus iga minu idealilisem lause terava krititseerimise alla võetakse? See pole enam sõprus, see on parteilik olek kahe hariliku "tuttava" vahel. Niisuguseid tutvusi leiaks ma igalt poolt, kui tahaks!

Teie võite siis selle järel ise otsustada, et see mind ainult rõõmustas, Teie ettepanekud kuuldes - Teile tihem kirjutada. Teie kõnelesite Nevski prospekti peal, kus Teie endi saatuse üle kaebasite, et Teie endile veel mingit sõbranad pole leidnud, et Teie ainus eesmärk on tulevikus kodumaalt, kus Teid karedalt vastu võeti, ainult kaugemale rännata, ning ainult sellest rõõmu tunda võite, et uhkusega ütelda: "Ma pole kellegi abi tarvitanud. Ma olen iseseisev. Ma olen ise oma saatuse, ehk küll kareda ja külma, eest hea seisnud". See näitas selgeste, et teil tubli tahtmise jõud on, seal juures olete aga ka unistav ja õrnasüdameline. Ma järeldan sellest, et mu kirjad ehk saavad siis ka lahkeste vastuvõtmist leidma. Muidugi mõista võtan ma siis ka julguse Teid mitte enam oma sõbra õeks, vaid otsekohe sõbranaks nimetada. Et aga selle muinasjutulise julguse juures mitte naeruvääriliseks saada, siis luban ma minu kirjades kõiksugused romantikalised laused välja jätta.

Ma nägin esimesel pühal ühe noore romaani esimesi lehekülgesi, mida mul au saab olema vist lõpuni läbi lugeda. Ta ei saa arvamise järele mitte paks olema, kuid siiski saab aasta ehk paar mööda minema, enne kui viimast lehekülge (pulmad) võin läbi lugeda. Soovin südamest õnne peategelastele. Ma arvan, et ma vistist liiga oma sõbra Möhlmanni vastu ei patustanud, kui Teid sõbranaks nimetasin. Hra Möhlmann sõitis teisel pühal ära. Kui meie vaksalist ära tulime, s.o. kodu jõudsime, kuulsime, et Teie meil olete käinud. Teie olite parajaste meite eel ära läinud, sest kui lampi hakkasime põlema panema, siis polnud veel klaas ära jõudnud jahtuda.

Teie kirja viisin ma Grossmamma kätte. Ta rõõmustas väga, et Teie teda veel polnud ära unustanud. Kuid siiski, aeg on pattu üles tunnistama hakata. Teie palusite, et ma Grossmamma käest Teile kirja pidin tooma. Aga kõige parema tahtmise juures ei leidnud ma aega sinna minna, sest et Teie kiri kõigest paar päeva enne pühi Tallinna jõudis. Mul oli võimata Peterburgis Teile ütelda, et ma Teie palve täitmata jätsin. Kas võite mu häbematust veel vabandada? Ma tunnistasin oma pattu ka Grossmamma juures ülesse, kuid ta ütles, et ta sellegi pärase poleks kirjutanud, sest ta enne pühi haige on olnud - nüüd aga juba paranenud.

Teie onu tuleb 3 Januariks Peterburgi.

Veel on üks asi, millega ma pean oma kirja pitkendama, millega ma Teite ees süüalune olen. Teie mäletate, kuidas meie Teid esimesel pühal kodu saatsime. Juhtus nii, et mina Teie kõrva voorimehe peale pidin istuma. Ehk ma küllap ka oleks võinud nii moodi teha, et hra Möhlmann selle koha oleks saanud. Kuid ma olin liiga egoist, mul oli ainult "mina" meeles - ning Teiega kõrvu saanis istuda, see paistis mul taevalik õnn olevat. Kui ma aga nägin Teie kurvameelsust, pool vastutahtmiseta vastuseid minu küsimiste peale, siis kahetsesin ma oma ette tungimist. Kahetsesin, et ma Teie viimased lahkumise pilgud ära kihvtitasin. Kas võite mulle andeks anda?

Soovin Teile kõige õnnelikumat uut aastat. Soovin, et Teie "ozidanija tshudes ot zhizni bõli bõ ispolnenõ i dostupnõ". Jäen Teie ruttulist vastust ootama. Teie tuntud

August

Emane lapsevanem, isane lapsevanem

Blogide lugemisel vihastan tihti enda peale, et ei ole omandanud oskust oma mõtteid selgelt ja lühidalt sõnastada. Tahaks kommenteerida, kuid ajus tekkinud mõttekonstruktsioonid on sama pikad kui puhvetikapi kirjeldused de Balzac'i romaanides. Mitte kuidagi ei taha need mahtuda raamidesse, mida pean kommentaari puhul sündsaks.

Täna lugesin homode õigusest lapsendada. Taolise teema puhul on kasvatatud inimestel kombeks kohe alguses näidata üles toleraablit suhet samasugulisse intimiteeti. Teen seda minagi sõnadega ühest filmist, kus vanemad ütlesid oma nukkudega mängivale pojale: "Mis sest, et sa oled teistest erinev - meie armastame sind siiski".

Viidatud kirjutises põhjendatakse, miks on tarvis homodel õigust lapsendamiseks. Argumentatsioon tundub olevat igati selge. Taolise õiguse nõudlejad peavad silmas lapse heaolu. Bioloogilise vanema surma korral jääks lapsele alles tema teine vanem. Laps ei satuks lastekodusse, kasuperesse, lapsele oleks tagatud harjumuspärane keskkond nüüd juba üksikvanema lapsena. Seega on "lapsendamisõiguse "nõudmisega" väga lihtne lugu", nagu kirjutab ancientboy sodipodi. Selle üldselgitusega olen ma täielikult nõus. Kui poleks aga seda aga.

Mina olen jõudnud ikka, kus osatakse pealtnäha lihtsad asjad enda jaoks keeruliseks mõelda. Ma mõistan, et homo-kooselu ei erine milleski hetero-kooselust. Seda seletavad mulle ka kõik "homoblogid". Kaasajal oleme edumeelsed, kui kinnitame sugude võrdsust. Me aktsepteerime soorollide tähenduse muutumist ühiskonnas, sealhulgas pereelus. "Normaalses" kodus ei tohiks laps näha eelmistest sajanditest pärit tavapärast ema- ja isarolli. Homoühiskond on oma ettepanekutega lihtsalt kiirendamas neid protsesse, lõhkumas niiöelda juba praegu varemetes oleva traditsionaalse peremudeli viimaseid müürijuppe. Seega, kui mitte juba täna, siis kindlasti homme oleks poliitiliselt ebakorrektne rääkida lapse emast või isast. Samamoodi nagu väldime sõna neeger. Peaks juba praegu hakkama end harjutama sõnaühenditega: emane lapsevanem, isane lapsevanem. Ega see terminoloogiline kalambuur pole siinkohal iroonia. Homode soov seadustada ka neile lapsendamisõigus nõuab uut terminoloogiat - lapsendamise tulemusena saab täiskasvanu praegu seadusliku ema- või isastaatuse. Kuidagi tuleb ju hakata nimetama uut mõistet. Sõnade semantilised tähendused muutuvad väga pika aja jooksul. Sõnal ema ja sõnal isa on meie alateadvuses sellised tähendused ja seosed, et neid ei ole võimalik niisama muuta. Me teame, mida tähendab ema. Me ei tea, mida tähendab ema Nr.1 või Nr.2. Sama kehtib mõiste "isa" kohta.

Tänapäeval ei ole paarissuhted püsivad. Peetakse loomulikuks, et meil on elu jooksul mitu kooselu/abielu. Lapsed näevad oma emastel ja isastel lapsevanematel mitmeid elukaaslasi. Ei usu, et homoperekondades asi teistsugune oleks. Milliseid eriarvamusi tekib laste bioloogilistel vanematel lahkumineku korral, võime lugeda Eesti värvikamatest blogidest. Eks siis tulevikus, homode algatatud peresuhete revolutsiooni võidu korral, "jagavad" lapsi kaks ema või kaks isa või kuidas neid nüüd tuligi nimetada.

Homoperedele aga väike lohutus. Heteroseksuaalses peres on üksikvanema perekonda tulnud mehel või naisel samamoodi võimatu elukaaslasese lapsi lapsendada. Terve mõistus ja ka vist seadus eeldab, et kui lapsel üks vanem puudub, siis peaksid elukaaslased enne lapsendamise teema tõstmist tõestama, et järjekordne tädi või onu ei ole samasugune nagu kõik eelnevad. Praegu on selleks tõestuseks abielu. Siit järeldub, et homode vähemus peab koos heteroenamusega purustama lõplikult abielu kui juriidilise institutsiooni. Tunnistan, vanamoodsa inimesena oleks mul sellest kahju.

Kuritahtlik kuulutus ajalehes

Paar päeva tagasi ilmus Tallinna lehes tööpakkumiste all järgmine kuulutus:

"Telliskivivabrikusse tarvis asjaajajat.

Palk kr. 100+ korter. Pöörata: Türi,

S.Pärnu t. 55, telef. 50, Jaan Tina"

Türil Jaan Tina nimelist isikut ei ela, külla aga elab nimetatud kohas telliskivivabriku omanik dr. Jaan Vooremaa (end. Wöhrmann). Ka on viimase telefoni number 50. Kuulutuse ilmudes tuli viimasele telefoni teel rida pakkumisi asjaajaja kohale, isegi Tallinnast ja mujalt kaugemalt. Doktorit tülitati kohaotsijate poolt mitu päeva. Mingisugust kohta tal aga anda ei olnud.

Nagu selgub, on tahetud doktorile teha halba nalja ja kuritahtliku kuulutuse lehte panijat selgitavad ametivõimud.

Paar aastat tagasi saadeti "Postimehele" surmakuulutus dr. J. Wöhrmanni kohta, mis aga jäi ilmumata, kuna asi paistis kahtlasena. Ka sepitseti siis rida laimukirju, millised saadeti nimetult ametiasutustele, kus toodi esile olematuid asju ja lasti neis halba varju heita dr. J. Vooremaale. Ka asetati kuulutustahvlitele pahatahtlikke kuulutusi. Politseilisel juurdlusel tehti siis kindlaks, et anonüüm-laimukirjade sepitsejaks ja kuulutuste väljapanijaks oli Albert Lorenz, endine dr. Wöhrmanni telliskivi- ja keraamikatööstuse raamatupidaja. Ta oli kõrvaldanud vabrikuomaniku raha üle miljoni sendi, mille eest vallandati. Peale seda hakkasidki ilmnema ülalnimetatud laimukuulutused-kirjad. Nende sepitsemise eest saadeti A. Lorenz politseivalitsuse direktori otsusega Türilt välja novembris 1935. Hiljuti esitas ta politseile palve, et teda lubataks Türile elama asuda. Palve jäeti rahuldamata.

Maa Hääl, 21.juuni 1937

Selle talve surnud 6.

(.....järg)

Enne, kui Kärdi läks Telliskivile sulaseks, oli ta Aaviku karjamaa nurga peale, maantee äärde väikse maja ehitanud. Seal juuresolevale krundile istutas tiheda noore õunaaia. Kui ta nüüd peremeheks sai, istutas oma õunapuud kõik Telliskivile ja sai hiigla suure aia. Võib olla ta muretses kuskilt veel noori puid juurde. Kui 40.-41. talvel kõik õunapuud külm ära võttis, siis noored puud jättis külm enamasti järele. Kärdi ja minu isa nooraiad jäid järele ja enne sõja lõppu olid kenad õunapuuaiad, mis iga aasta ikka paremini kandma hakkasid. Kui major Tombak käis marju ja õunu ostmas, siis sai Juku sellest aiast suurt kasu. Kuid hiljem oli ta ainuke sissetulek juhuslikud möödujad.

Neid oli vähe, aga vana Kärdi oli ikka ihne - ega ta raatsinud ühtki õunapabulat kellelegi anda. Liide tõi salaja põllega meile töö juurde õunu. Tuli salaja läbi metsa, et vanamees ei näeks ja poriseks. Üks kord meie Tõnu läks Kärdile. Vanal Kärdil oli väga hea meel ja tõotas: "Nüüd, Tõnu, annan ma sulle ühe hea õuna, millist sa enne pole saanud." Käinud terve aia läbi, mekkinud õunu, visanud jälle maha - et see pole ikka see. Kui terve aed oli läbi käidud, leidis ühe õuna, mis oli ikka "see". Hammustas suure tüki nii, et napilt pool õuna järele jäi ja andis poisile.

Lapsed rääkisid ka, kuidas Ivo ja Aavo neile metsa kaudu õunu tarivad. Umbes kümme aastat tagasi, kui meie õunad otsas olid, tuli peale oktoobri pühi meil mõte Kärdilt õunu tooma minna. Küll oli seal ilusaid punaseid õunu lademes puude all. Panime Kaarliga ühe koti täis, rohkem polnud kuskile panna. Mul oli 10 rubla. See oli sel ajal suur raha. Liide puikles algul vastu võtmast. Ma lubasin teine kord tagasi tulla, kuid aeg oli hiline, lumi tuli maha ja jäid need õunad sinna.

Nüüd on see Kärdi maja tühi ja rahva jutu järgi käia seal need mehed, keda ajalehesabas taga otsitakse. Maja olla nii lõhutud ja ära situtud. Pahandatakse, miks Aavo seda maha ei müü. Ivo tütar on juba inimene ja õppis Klementis õmblejaks. Temal on sama suur õigus vanaisa majale nagu Aavolgi.

(järgneb...)

Peen ja bürgerlik köök

Vaimuvaese inimesena, kellel omad ideed puuduvad, ajendas seda postitust kirjutama pseudonüümne Urban Turban oma murega. Temal on pikemalt ettevalmistamisel külaliste vastuvõtt, kes sooviksid gusteerida üks viiekäiguline lõuna. Ma arvustaksin, et tema kirjeldatud menüüd on piisavalt läbimõeldud ja esinduslikud, kuhu midagi lisada poleks tarvidust. Minul tuli lihtsalt sellega seoses soov jagada seda vaimustust, mida tunnen vanade kokaraamatute seltsis.

Hetkel on minu tähelepanu köitnud üks üleeelmisel sajandil, 1896. aastal St.Petersburgis kirjastatud mahukas kogumik, millest mõndagi rooga sai möödunud sajandil, lapsepõlves, maitstud. Nüüd, elades käesoleval sajandil üksinda oma uues elukohas, vanas maamajas, mässan köögis nende vanade retseptidega. Mitmeid produkte tuleb asendada, mingit mõistet või kirjeldust katsetada. Mõned road jäävad aga vist tegemata, näiteks pole viimasel ajal lähimates külapoodides trehvanud laanepüüde peale. Aga ma ju käin poes ka harva.

Kuna need katsetatavad road on pärit "St.Petersburgsi peenest ja bürgerlikust köögist", siis roa valmimisel loobun eestlaslikust köögis nosimisest/kugistamisest. Katan söögituppa laua, valin vastava muusika ja olen iseendale külaliseks. "Külalisena" on mul kahtlemata respektabiliteet koka suhtes, kuigi, mis salata - mitte alati pole kõik õnnestunud. Peaasi, et koka peamine kriitik, minu ustav hundikoer, näitab alati üles suurt huvi kulinaarsete tulemuste vastu, sõltumata õnnestumise astest.

See vana kokaraamat õpetab lisaks toiduvalmistamisele ka seda, kuidas peenelt ja bürgerlikult koostada menüüsid. Tollane tekkinud kodanlane oli eilne "talumats", kes harjunud võimaluste avardudes sööma nagu eesti jõuludel. Eks möödunud pühadelgi õpetati meile meedias, mida ette võtta liigsöömise korral. Minu arvates on raamatu peened ja bürgerlikud menüüd tõeliselt oskuslikult koostatud.

Nii, et kui järgmisel nädalavahetusel juhtute mõned sõbrad külla kutsuma, siis võiks ehk pakkuda järgmist näidismenüüd:

Kanasupp inglise moodi
Puljong austripasteediga
Õrn raguu teokarpidega
Lõhe shampinjonikastmes
Loomafilee trühvlite ja shampinjonikastmega
Rohelised oad omletti ja sooja keelega
Külm hanemaksapasteet zheleegarneeringus
Prae-, nuumkana- ja jäneselihalõik erinevate salatitega
Rohelised herned sulavõiga
Mandlitort marasquino ja vaarikatega
Järelroaks: puuviljad, kompvekid, kohvi konjaki või hea likööriga

Äripäeval võiks kodulõuna külalistega olla ka pisut lihtsam.