Kasutatud auto

Üks mu järeltulijatest ostis eelmise aasta lõpus uue auto. Vana Audi oli vanaks jäänud ning vajas pereliikmete arvates (naise pluss tütarde sõna selles peres on oluline) igal juhul väljavahetamist. Uueks autoks sai Volvo. Hind koos igasugu "viledega" kusagil 120 tuhat eurot. Mõnele ehk tundub liiga kallis pereauto jaoks, kuid kui palk võimaldab, siis miks mitte. See vist ongi see, mis mulle uue riigikorra juures enim meeldib - võimalused. Ühed midagi tegemata virisevad, teised aga tegutsevad oma elu korraldamisega, nühkides antud juhul eelnevalt koolipinki ligi kakskümmend aastat. Sedasi, et igaüks vastavalt võimetele, väärtushinnangutele, tehtud valikutele, töökusele, aga ka lihtsalt vedamisele.  Igatahes, vana auto pandi müüki. Vargsi valati vast isegi pisar kui uus omanik sellega koduõuest ära sõitis - autodes on palju mälestusi. Ning oma koha võttis sisse see uus. Ma pole ise seda uut autot näinud, aga see peaks olema midagi niisugust:

Mis siin uutest autodest ja hindadest rääkida. Mõni kasutatud auto maksab kaks korda rohkem kui see Volvo. Üks eestlane on pannud maailma ühes mainekamas salongis müüki talle kuuluva muldvana auto, 1938. aasta Mercedes-Benz 230:

Kui autol on hing, mis säilitab mälestusi, siis see müügil olev võiks möödunud kaheksakümne aasta kohta rääkida kindlasti palju lugusid. Neid mälestusi võib igaüks osta koos autoga, makstes 235000 dollarit.

Netikiusajad

Lugesin MERJE lugu ahistamisest. Kirjapandu järgi on vist küll õigem öelda netikiusamisest, kuid antud juhul on ka sõna ahistamine omal kohal. Iseenda jaoks üllatusena jõudsin alles mõned kuud tagasi lihtsa elutõeni - ei tea küll, miks selleni jõudmine mul nii kaua aega võttis, et ju vist neid sõimajaid-kiusajaid on sootsiumis läbi aegade olnud ikka ühteviisi sama palju. Võimalused on lihtsalt muutunud ja anonüümse ärapanemise või mõnitamise magus laks on vaid nupuvajutuse kaugusel - no küll ma talle ikka ütlesin! See oli minu jaoks ikka suur üllatus kui mulle anti viide teatud portaali, kus blogijate teemat käsitletakse järjekindla regulaarsusega. Lugesin ja ei uskunud, et madalalaubaline õelutsemine on omandanud epideemia mõõtmed. Ja küsimus ei ole selles, et blogijad ja blogimine peaks olema kriitikavaba, puutumatu. Ise ju oma tekste avaldame ja elu eksponeerime. Oluline on kuidas meid kritiseeritakse. Kuigi jah, mis ma ikka imestan, sest kõik minu haridusteemalised mõtted kasvõi siinsamas ajaveebis läbi aastate löövad häirekella sellest, et ühiskonna matsistumine algas juba taasiseseisvumise algusest, esimestest reformidest meie hariduses. Ja see protsess jätkub täie hooga.

Nõndanimetatud delfi peldikuseina fenomen on tõestanud seda, et meie hulgas on käputäis aktiivseid haigeid. Blogijate teema lugemine kinnitas seda väidet. Ka Merje/Rentsi "netisõbra" puhul on vihjatud haigusele. Haigele inimesele tuleb muidugi kaasa tunda, aga asjaosalisi vaevalt selle üldinimliku väärtuse rõhutamine lohutab. Loogiline lahendus oleks see, et kui kellegi vaimsed terviseprobleemid muutuvad personaalse sihiga või üldse ümbritsevatele häirivaks, psühholoogilist elukvaliteeti halvendavaks, siis tuleks seda haiget ravida. Ja siit jõuamegi juriidiliste reeglite "mänguilu" rägastikku - faktiväide vs väärtushinnang, kas sitapeast kommenteerija solvang on tavakodaniku olematu au ja väärikuse riive või ühiskonna jaoks mitteohtlik diagnoos. Haiget ei tohi ravida ja tervemõistuslikku matsi karistada.

Olen minagi haige, uskudes jätkuvalt naiivselt, et sünnipäraseid kiusajaid pole olemas. Need omadused omandavad lapsed sotsiaalse küpsemise käigus ja eeskujudele tuginedes. Sealhulgas netikommentaatoreid matkides. Nähes, et täiskasvanud mölaklusele ei järgne mingit reaalset vastumõju ... Probleem aga kasvab ja paisub ning kogukonnana jätkame üha rohkem raha kütmist voldikutesse, küberkiusamist käsitletavatesse projektidesse, netikäitumist õpetavatesse koolitustesse. Ja tulemus? Piisab ilmuda mõni abipalve kadunud lapse leidmiseks kui kõigist urgastest ujuvad välja onu heinod oma spetsiifiliste ekspertarvamustega.

Aga onu heinod olid kunagi kindlasti normaalsed poisid, mitte netikiusajad.

Hõbedast viinapits

Eelmisel sajandil, minu lapse- ja nooruspõlves kingiti tähtpäevadeks, ümmargustel sünnipäevadel lauahõbedat ja kristalli. See oli väärikas kingitus. Nüüd on see komme vist valdavalt minevikku vajunud. Kui ehk, siis tänapäeval mõnikord hõbelusikas vastsündinule. Kes teab, paljudel aga see lusikas veel alles on kui beebist on saanud täiskasvanud inimene? Igatahes omal ajal töötas Tallinna Juveelivabrik täistuuridel ja masstoodang läks hästi kaubaks. Sealhulgas pisikesed hõbedased viinapitsid ehk topkad. Sellised 50 ml mahutavad, mis tollal oli alkoholi baasmõõt. Shot mõõtühikuna jõudis Eestisse alles taasiseseisvumise järel.

Kuna tegemist oli masstoodanguga, siis on neid hõbepitse ka praegu palju liikvel. Ega need rahvaoksjonitel eriti palju ei maksa. Parimal juhul saab müüja 60-80 eurot tükist. Mõnikord aga ostjal veab ja hõbetopka võib omanikku vahetada ka 10-20 euroga. Seda märkimisväärsem on fakt, et praegu on oksjonil müügil üks tavaline Tallinna Juveelivabriku hõbedast viinapits alghinnaga 20 000 US dollarit. Kindlasti kõrgeim hind, mida kunagi on pisikese, viie sentimeetri kõrguse, vene ajal Eestis toodetud viinapitsi eest on küsitud.

Graveeringu tõlge: Kallile mehele sünnipäevaks. 18X61.a.

Veelkordne tõestus sellest, et ese iseenesest ei ole tähtis. Väärtuslikuks muudab mingi asja sinna juurde kuuluv lugu. Selle viinapitsi lugu on Marina Prusakova ja Lee Harvey Oswaldi oma. Mul ei ole mõtet seda jutustada oma sõnadega. Paljusid see niikuinii enam ei kõneta ajalise distantsi tõttu, sest muidu peaksin hakkama selgitama, kes on Kennedy ja muud seesugust. Internetist võib lugeda Marinast ja Leest tohutul hulgal materjali. Need, kes sellest sajandimõrvast on kuulnud ja huvi tunnevad, need on ka kindlasti lugenud. Mina olen samuti lugenud - aastaid. Ausalt öeldes mind ei huvita niivõrd tõde atentaadi kohta, vaid isiksuse kujunemine. See, kuivõrd oluline on, et kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv määrab saatust?

Vigade parandus

Sellel ajaveebil on olemas ka meiliaadress: hundiulg2010@hotmail.com . Tormilist kirjavahetust seal pole, kuid mõnikord ikka. Üks hea inimene juhtis mu tähelepanu sellele, et mitmete vanade postituste juures, kus olen kasutanud videomaterjali, need ei avane. Ma ise ei taha varasemaid kirjutisi lugeda. Küll tundub ülelugedes väljendatud mõte idiootse või primitiivsena, ei rahulda sõnumi vorm ja sõnakasutus, grammatikast rääkimata. Mõnikord on piinlik, et üleüldse olen tegelenud üle piiri mineva hingestriptiisiga. Aga olgu häbi kui suur tahes, vead tuleb ära parandada. Ma ei muuda kirjapandust ühtegi sõna ega koma. Asendan vaid katkised videolingid tervetega. Ei tea, miks, aga mulle käib närvidele kui asjad on poolikud.

Siin siis videod koos viitega postitusele, kus olen mittetöötava video asendanud töökorras olevaga:

25. aprill 2013 Unistaja

14. mai 2012 Tüdrukute kaklus (algne video on asendatud samaväärsega)




18. oktoober 2015 Läbi eetriragina Filharmoonia kontsertsaali






12. oktoober 2015 Olid ka niisugused filmid




22. aprill 2014 Lenini sünnipäev




3. märts 2014 Ukraina



Tuleb välja, et neid kadunud videosi on küllalt palju. Selleks korraks vast aitab.

Kõik peksavad kõiki - normaalne

Allolev video on illustratiivne sellest, kuhu poole viimaste signaalide järgi tõekspidamistes liigume. Mäletan, et siinsamas ajaveebis, jumal teab kus, tekkis poleemika, teineteisest möödarääkimine minu eelajaloolise hoiaku suhtes, et poiss ei tohi kunagi lüüa tüdrukut, mees naist. Kusagil oli mul sissekanne koos videoga sellest, et imestasin tüdrukute, TÜDRUKUTE! omavahelise kakluse üle. Noorem põlvkond seletas mulle siis kommentaarides, et minu nõutuses on midagi väga eluvõõrast. Tüdrukud ikka kaklevad omavahel.

Tiidust, naisepeksjast, olen ka kusagil siin kirjutanud. Ei viitsi otsida, mida. Vaevalt, et oma seisukohta olen muutnud. Ei muuda seisukohta ka selles, et naisterahvale pakutakse istet, avatakse uks või makstakse kohtingul. Olen pärit ajast kus mees oli veel mees ja naine oli naine (loe: naiselik). Ma peaksin, tegelikult olengi sügavalt rahul, et aja jooksul on naine saanud võrdsed õigused mehega. Teistmoodi ma ei saakski suhtuda tütarde isana. Samas ma ei taha, et mees kaotaks kohustused naise ja oma perekonna ees. Need, mis seadusesse kirjutatud, aga eelkõige kõik kirjutamata reeglid. Ja pole vaja tulla mulle uuesti rääkima genderist, sooneutraalsusest ja muudest seesinastest asjadest. Peksmine muuseas ongi sooneutraalne f...ministeeriumi ideoloogia paradoksina Lubage mulle jääda illusioonidesse, et on olemas mehelikkus ja naiselikkus. Mida iganes see tähendab.

Väikesed hooldajad

Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.

Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda  riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.

(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)

See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?

Uue aasta lubadustest

Uue aasta lubadused pole minu teema. Viimati proovisin midagi sellist teha üle neljakümne aasta tagasi. Mida ma endale siis tõotasin, pole enam meeles. Küll aga, et see lubadus jäi muidugi täitmata. Taaskord. Samamoodi nagu varasematel aastatel. Selleks ajaks olin ennast piisavalt tundma õppinud, et mõista - olen kehv lubaduste täitja. Ka igapäevaselt. Seepärast, erinevalt normaalsetest inimestest, võtan mina lubadusi väga tõsiselt - kui mees ütleb, siis mees teeb. Normaalne inimene suhtub uue aasta lubadusse mõnusa huumori ja laheda eneseirooniaga. Minu jaoks on see aga väga valulik. Liialt palju on elatud aastate jooksul olnud minupoolseid tühje lubadusi. Kergem on oma ebaõnnestumisi ajada saatuse süüks, mitte aga tähele panna seda, et mitmed elu olulised pöörded on põhjustatud tahtejõuga katmata lubadustest. Masendavalt muserdav see lubaduste andmine ja mitte täitmine.

Möödunud aastast kokkuvõttete tegemine on ka kuidagi iseeneslikult hääbunud. Kui elamine asendub olemisega, siis sünnipäraselt ambitsioonikas inimene väldib ühel hetkel sellist aastainventuuri. Pisiasjadest ei oska rõõmu tunda ja suurte asjade olematus toonitab omaenda tühisust. Sünd ja surm on olulised verstapostid. Vahepealne osa on vaid emotsioonikas etapp kulgemises.

Eelmisel aastal olid kaks surma, mis minu jaoks väga isiklikud. Augusti viimasel päeval olen teinud oma virtuaalmärkmikusse sellise kande:

"Olen varajase ärkamisega. Täna enne kuut otsisin ühte fotot. See on mu ema pliiatsijoonis oma esimesest lapsest. Mõned aastad tagasi mõtestas K. kunstnikuna, sealhulgas ka fotokunstnikuna, selle joonistuse kuidagi helgelt positiivselt. Täna omandas see töö minu jaoks uue, veel sügavama tähenduse. Jõin oma hommikukohvi, vaatasin fotot ja aknast paistvat päikesetõusu valgust puudeokstel. Samal hetkel, üksteist tuhat kilomeetrit eemal sängitati mu vanem vend mulda."

Venna lahkumine oli omamoodi valus. Võiks öelda, et ta oli minule võõras inimene, sest vahetult, silmast silma nägin teda viimati viiskümmend aastat tagasi. Ei, me oleme lihased vennad, sama ema ja isa lapsed. Elu lihtsalt läks sedamoodi, et noor mees sõitis ükskord kaugele ja sinna ta jäigi. Saatus või olid need hoopis lubadused ...? Ja kuigi ma teda päriselt ei tundnud, siis ometi olen kaotanud mulle lähedase ja olulise inimese - vanema venna.

Venna surm tähendas asiselt seda, et liikusin järjekorras ettepoole. Seda ängi tekitavam on see kui surmasabas on väljaspool loomulikku järjekorda ettetrügijaid. See teine surm, "võõra" noore inimese lahkumine lõi mind ikka väga liimist lahti. Eelmisel nädalal panime tema õega urni mulda. Nooremana ei oleks tihanud, vana mehena on emotsioonid lubatud. Nii me seal kalmistul olime. Nooruke tüdruk, vana mees, urn tuhaga ja põske mööda jooksvad pisarad.

Eelmisel aastal oli muidugi ka rõõmsaid sündmusi. Üks neist oli minu jaoks väga eriline. Mida suurem perekond, seda väiksem tõenäosus, et kõik pere liikmed saavad ühel ajal ja ühes kohas kokku. Eriti kui pered elavad eri riikides. Ometi oli minu jaoks selline suursündmus isadepäeval. Nägin ühe korraga ning koos kõiki oma lapsi abikaasadega ja lapselapsi. Viimane kord juhtus see viis aastat tagasi. Selline kokkusaamine on kirjeldamatu õnnetunne, teades, et mida vanemaks saavad lapselapsed oma isiklike asjatoimetustega, seda vähetõenäolisem, et taoline sündmus kunagi veel kordub.

Perekonna mõiste muuseas aja jooksul muutub ja teiseneb. Siinjuures ei räägi ma sellest ühiskonda erutavast ja seni mittevaibuvast diskussioonist. Mõtisklen hoopis ülalmainitud, oma pere kokkusaamise kontekstis.

Kunagi elasid minu isa ja ema.

Meid oli kokku kuus last.

Õdede-vendadega leidsime endile abikaasad ja meie peredes sündis kokku 11 last.

Need üksteist on leidnud omakorda abikaasad/elukaaslased ja hetkel on nendes peredes 17 last.

Jne.

Ühest perekonnast on saanud suguvõsa. Koos kõigi abikaasade/elukaaslastega on meid kolmes põlvkonnas ainuüksi viiskümmend inimest. Mis kokkusaamistest saame siin rääkida. Kasvõi vaba nädalavahetuse leidmine, mis kõigile sobiks on juba ületamatu takistus. Pealegi on meil teistmoodi peretraditsioonid kui mitmetes teistes kultuurides. Seepärast, mitte uue aasta lubadusena, vaid püüdlusena, proovin sellel aastal hoida pisut tihedamat kontakti oma enda perega, laste ja lastelastega. Ja jõudu mööda elan kaasa kogu oma suguvõsa liikmete õnnestumistele ja ka ebaõnnele.