Teadmata kadunud

Inimesi kaob kogu aeg. Uudisportaalides ilmub igas kuus mõni nupuke, kus palutakse abi leidmaks mõnda teadmata kadunut isikut. Loomulikult tegelevad kadunud inimese otsinguga eelkõige lähedased, sõbrad, aga ka vabatahtlikud. Ametlikult otsib kadunut politsei. Hetkel palub meie politsei abi viiekümne teadmata kadunud inimese leidmiseks. Samas tolmuvad kusagil kaustad nende kohta, kes senini leidmata, kelle saatus või lõpp teadmata, kelle otsingutest on sisuliselt loobutud. Ja ega ei olegi politseile midagi ette heita. On juhtumeid, mis on lootusetud - mõned, mitmed, paljud(?). Samas aga ka leitakse otsitavaid. Loodetavalt ikka õnnelikult. Tihti aga ka traagiliselt, nagu näiteks pisike Dagmar nüüd juba üle 40 aasta tagasi või siis väike Varvara möödunud aastal.

 

Vähestes peredes, küll aga paljudes suguvõsades on ikka mõni inimene, kes on teadmata kadunud. Mu vanaonu, juveliir Peterburgis, jäi kadunuks 1917. aasta revolutsiooni käigus. Minu isa vend viimase Ilmasõja aegu. Mu oma vend, keda ma pole näost näkku näinud varsti juba viiskümmend aastat, oli minu jaoks kadunud vahepealsel ajal pea kümme aastat. Meid lahutab vennaga kuustuhat kilomeetrit ja kui tema läheb enne kui  mina, siis on ta uuesti minu jaoks teadmata kadunud.

Õnelikud on need, kes elus, keda oodatakse, otsitakse. Mäletan, et kuuekümnendatel olid raadios saated väliseestlastele, kus loeti ette otsimiskuulutusi. Kuulutused ilmusid ka väliseestlastele suunatud ajalehes "Kodumaa". Täna tundub noorematele ehk loomulik, et neis kuulutustes oli tekst: "Viimased teated temast olid 1944. aasta sügisest." Vanemad inimesed saavad aru, et tegemist oli kodeeritud tekstiga nii kuulutuse avaldaja, väljaande toimetuse ja aktsepteeritavalt ka tollase tsensori jaoks. Nendesamade nooremate lugejate jaoks ei viitsi ka lahti dešifreerida, mida see tekst tähendas. See postitus läheks muidu väga pikaks.

 

Ja jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin rääkida. Ei oska seletada miks, kuid juba aasta olen kehv televiisori vaataja. Mina olen avastanud enda jaoks interneti ja oma liikuvate piltide vajaduse ja normi saan sealt. Kunagi vaatasin televiisorist vahelduva järjepidevusega pea kümme aastat venelaste telekompanii Vid  saadet kus inimesed otsisid lähedasi, sõpru, tuttavaid. Nüüd komistasin sellele saatele, Oota mind/ЖДИ МЕНЯ taas internetis. Vaatan neid viiekümneminutilisi saateid järjest. Inimeste lood, mis annavad tõetruu pildi lähiajaloost. Aitavad mõista tegelikkust. Ning peamine, saade kinnitab oma emotsionaalsuses, et me oleme inimesed. Saatesari ise on aga juba ammu väljakasvanud telesaate raamest ja muutunud riikideüleseks sotsiaalprojektiks.

 

Juhuslikult valitud näited. Nende puhul polegi sedavõrd tähtis mõista keelt. Ekraanil on kõik näha. Siiski lisan väikesed selgitused.

 

Lühikene lõik ühe süžee finaalist. Pjotr koos õdedega otsis oma venda Sergeid. Viimati nägi ta venda 1941.aastal. Poiste ema arreteeriti spekuleerimise eest kui ta vahetas rindele mobiliseeritud mehe jäetud tubakat toiduainete vastu. Ema saadeti laagrisse koos noorima lapse, aastase Sergeiga.  Ema saatis laagrist veel kaks kirja ja pärast seda ei tea ta ta ema ega venna saatusest midagi. Kogu elu on ta oma õdedega venda otsinud. Saategrupp, õigemini vabatahtlikud on noorema venna pea 65 aastat hiljem ülesse leidnud. Ka stuudios istuv Sergei ei taipa vist algul, et jutt käib temast.

 

 

See süžee on aga kaheosaline - kohtumine ja mis sai pärast. Aleksei oli neljane kui ta ema ja isa lahutasid. Ema ei soovinud Eestisse jääda ja ta kolis koos lastega Kashastani. Isal ei lubatud lastega suhelda. Nelja aasta pärast tekkis emal uus perekond ja poiss anti vanaemale kasvatada. Aleksei unistas isaga kohtumisest, kuid ei osanud teda siiani kuidagi leida. Isa Nikolai leiti, ning viimase ainukene soov oli tuua poeg tagasi Eestisse.

 

Neid lugusid on kogu saate eksisteerimise jooksul salvestatud ikka väga palju. Ning kellele need lood tunduvad pisut liigse pisarakiskumisena, siis mina neid pisaraid ei häbene. Soovitan siiski mõelda neile, kellele taoline saade on mingi lootuskiir. Leida lähedane, kes teadmata kadunud. Leida ema või isa või vennad ja õed,  keda erinevatel põhjustel ei tunta. Leida juured. Leida lihtsalt inimene, kes on olnud oluline. Me ei kujuta ette kui palju on meie kõrval neid, kellele on oluline leida kadunud inimene. Sageli nad sellest meile ei räägi, ka oma pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele. 

 

Gaseeritud vesi ja kleidid

Käisin maaakonnalinnas. Asju ajamas. Palav oli. Tahtsin juua. Ostsin "hirmkalli" pudeli mullivett. Ei osanud selle pooltühja pudeli ja veejäägiga midagi ette võtta. Igatsen taga gaseeritud vee automaate. Üks kopikas klaas mullivett. Parematel päevadel kolm kopikat mullivesi koos siirupiga. Ja mind ei koti, et oli ebahügieeniline.

 

 

Üksiku meesterahvana vahtisin linnas naisi. Eesti naised on, tuleb välja, ikkagi ilusad. Nii noored kui vanad. Siis kui seelikuid ja kleite kannavad. Kümnest kolm kannavad ka suvekuumuses meestepükse. Lühikesi, sootunnuseid toonitavaid pükse-püksikuid kannavad aga valdavalt noored neiud. Seda ilu on mõnikord minu maitse jaoks liialt palju, et mitte öelda volüümselt vormikalt. Aga efektseid, ilusaid suveseelikuid ja -kleite kohtab siiski haruharva. Nendest lilleliste, sitsist põlvpükstega, õigemini aluspükstega noorsandidest ja rasvunud täismeestest ei taha sõnagi öelda. On ju mainitsetud, et erinevus rikastab.

 

Blogide sünergia

Võtsin kätte ja uurisin selle lehekülje loendajast, kustkaudu siia lugejaid saabub. Kirjutamisteraapiast alguse saanud blogimine on jõudnud sinnamaale, et iseendale kirjutamise etapp hakkab saama möödanikuks. Nüüd on tekkinud juba ka edev huvi selle vastu, kas minu tekstid ka kedagi huvitavad, moodsalt väljendudes, kõnetavad. Seepärast tegingi sellise inventuuri. Annan endale selgelt aru, et loetavus on seotud kirjutamise sagedusega. Oluline on kirjutamisstiil, teksti mõtteselgus, väljendusoskus, miks mitte ka sissekannete juurde sobitatud visuaalse materjali huvitavus. Eelkõige määrab aga blogi külastatavuse kirjutatu sisu ja blogija enda isiksus. Minu "teemad" on üldiselt vähehuvitavad ja ega ma ka mingi isiksus pole. Kõigi mainitud komponentide koosluses on antud blogi lugejahuvi selline nagu on. Lugejate vähesuse üle kurtmine oleks ülbus, pealegi rumal, sest  Eesti blogijate seas on hulgi minust andekamaid ja huvitavamaid kirjutajaid. Ning lugemist väärivat on maailmas üldse väga palju ja seda leidub kõikjal.

Seda enam hindan ja tänan neid lugejaid, kes seda blogi teatud regulaarsusega lugemas käivad, samuti kõiki juhuslikke külalisi. Viimased satuvad siia mitmel erineval moel. Mõnikord juhtub, et minu postitus vilksatub korraks blogipuus populaarsete pärisblogijate ja sama blogikeskkonna ülikaalukalt hõivanud tootereklaamijate tekstide vahel. Nendel harvadel juhtumitel minu lehekülje külastatavus teeb koheselt ka hetkelise hüppe. Teised blogisid koondavad veebileheküljed, blogijaam ja blogisilm on minu ajaveebi loetavuse mõjutamisel olnud marginaalsed.

Mida rohkem sa kirjutad, seda olulisemaks lähtekohaks blogi juhuslikele külastustele saavad otsingumootorid. Ma kirjutan vähe. Ometi on neid postitusi kogunenud aastate jooksul üle neljasaja. Pole siis ka mingi ime, et otsingumootorid on minu blogi külastatavuse statistikas tähtsal kohal. Iseasi, kas otsijad siit endale vajalikku on leidnud. Mõnedel juhtudel täheldasin loendajas, et siia leheküljele otsingumootori kaudu eksinud lugeja on siiski ka sirvinud mu blogi teisi kirjutisi. Ehk mõni on ka midagi lugenud.

Ning kõige olulisem. Kuigi teadsin seda ka varem, enne oma blogi külastajateloendurisse süvenemist. Teatavasti on internetilehekülje äramärkimiseks mitmeid võimalusi. On minugi blogi paaris feed'is, arvatavasti ka mõne arvuti brauseri lemmikute hulgas. Ma ise kasutan aga tihti seda võimalust, et avan mõne konkreetse blogi lugemise lõpetamisel ka neid ajaveebe, mida antud blogipidaja on pidanud vajalikuks paigutada oma blogirulli. Selgus, et suur osa külastajaid tuleb minu leheküljele just seda teed kaudu. Olen tänulik kõigile, kes pole pidanud paljuks minu blogi oma enda leheküljel esile tõsta. Just selles peitubki blogide sünergia. Nägin loendurist ju sedagi, et minu leheküljelt on tihti lahkutud just nendesse blogidesse, mis siiani olid kõrvalasetsevas blogide soovitusnimekirjas. Pisku, kuid lugejalisa seegi nendele blogijatele, keda olen seni esile tõstnud. Miks mitte ka avastamisrõõmu, mida olen ju isegi kogenud teiste blogide viitenimekirjasid sirvides.

Sellest sünergiaseadusest johtuvalt vaatasin kriitiliselt üle oma lehekülje blogirulli. Vorst vorsti vastu või sedasi :)

P.S. Vabandan kui mõni minule viitav blogi on jäänud märkamata. Eks ma edaspidi, "töö käigus" täiendan ja muudan oma blogirulli.

Koduvein

Selle aasta esimene mulksub. Põhimõtteliselt saab joovastavat jooki teha mistahes asjast, mis pisutki käärib. Aga see pole eesmärk. Iga veinitegu on omamoodi ja erakordne. Isiklikult ajan taga maitseelamust. Mõnikord isegi õnnestub. See on võilillevein. Happelisuse tõstmiseks lisavad meistrid sidruneid. Minul sidrunid ei kasva. Rabarberid läksid asjaks. Pisut muutsin ka värvi, mis originaalis oleks kahvatukollane. Külmkapis oli üks lahtine mustikapurk. Muutis värvi huvitavamaks ja ehk annab ka mingi nüansi kogu kupatusele juurde.

 

 

Veinitegu on minu puhul pisut koomiline. Ise ma alkoholi (enam) ei pruugi. Seega käivad lõputoimingud nagu kutselisel degustaatoril. Lonksukene suhu ja suust välja. Lõhna, värvust, maitset tean ja tunnen, kuid "toimemehhanismi" jälgin hoopis katsejäneste peal. Selgub, et mõni vein on välja tulnud päris vingete kraadidega... Või on see lihtsalt mittejooja ülim tähelepanelikkus normaalsete inimeste suhtes?

 

Kusagil 60 pudelit erinevaid villitud veine on pidevalt keldris. Kevadest alatest hakkab neid sinna lisanduma ja mulle arusaamatul kombel talve jooksul jällegi vähenema. Eks ma teinekord annan siinkäijatele mõned pudelid kaasa. Ega ma tea, mis nad neist veinidest arvavad, inimesed on viisakad. Mõni on aga ise küsinud. Ja mitte seepärast, et kell ei ole veel kümme.

 

 

 

Lapsehoidja

Kes rohkem, kes vähem, kuid enamus meist heldib laste nunnudest fotodest. Lapsed ongi nunnud. Ning kui selline murjantüdruk, nagu internetist leitud pildil meie uksest sisse astuks, siis peaksime heatahtlikult muigama ja olema igavesti õnnelikud. Reaalsuses käivad need asjad tihti pisut teisiti. Sõltuvalt vanemate või lapsehoidja temperamendist.

 

Eellugu läheks pikaks, enam vähem romaani mahtu. Selle jätan vahele. Lühilausetena võiks kirjeldada aga sedamoodi. Mitmetel põhjustel minu suveabiline oma emaga ei suhtle. Samas hoiab tugevat sidet oma kõigi, arvukate nooremate vendade ja õdedega. Nii oligi plaan, et võtab nädalaks oma 17 aastat noorema õe enda, tähendab minu juurde. Kui laps aga kohal, selgus, et töölt vaba nädalat ei saa. Vastupidi, just sellel nädalal olid tal ülipikad tööpäevad. Ja niimoodi saigi minust lapsehoidja kolmeaastasele tüdrukule.

 

Väga keeruline amet on see lapsehoidjaks olemine, eriti võõra lapse hoidmine. See oli ju aastakümneid tagasi kui enda lapsed olid nii vanad. Ometi ma ei mäleta, et laste eest hoolitsemine, kasvatamine ja õpetamine oleks olnud midagi kangelaslikku ning erakordset. Siis oli see lihtsalt osa argipäevast, igapäevasest elust. Tagantjärgi olen nüüd mõistnud, et iga argipäev oli hoopis pidupäev - tollal lihtsalt ei taibanud seda. Sest lapsed saavad nii kiiresti suureks. Lapsed kasvasid ja mina lapsevanemana koos nendega. Ma vähemalt kujutan ette, soovunelmana, et mina õppisin igat oma last eraldi tundma ja nemad omakorda mind. Seekordsest lapsehoidmisest on aga vastakaid arvamusi.

 

Minu jaoks oli esmane probleem selles, kuivõrd sellise nädalase lapsehoidmise puhul pean oma kasvatuspõhimõtted alla suruma ja võtma omaks lapse harjumuspärased kombed ja tema vanemate, ema ja vahelduvate isade pedagoogilised tõekspidamised. Selle dilemma lahendasin teoreetiliselt üsna kiiresti ja egoistlikult - minu tares on minu kombed. Praktikas aga kõik nii ludinal pole läinud. Ühel poolel on lapsel siiski kolm aastat harjumuspärast kasvukeskkonda, teisel vaekausil aga küll heatahtlik, kuid torisevalt nõudlik vanamees oma tahtmistega, pealegi veel lühiajaline lapsehoidja.

 

Lapse harjumuste ja tahtmiste ning minu samade asjade vaheline seis on hetkel viigis. Minu punktiarvestuse plusspoolele läheb sellel nädalal see,

 

*et laps tohib õue peal käia ainult jalanõudes või paljajalu, kuid mitte sukkpükstes või sokkides.

 *et laps sööb eranditult laua taga ja söögiaegadel, seejuures süüakse valmistatud ja serveeritud toitu, kuid mitte sedaviisi nagu seni harjutud - mingi vorstiviil peos ringi tatsudes või pidevalt kompveke ja küpsiseid sisse ajades (magusa olen üldse ära peitnud).

*et laps teeb oma hädad reeglina potti ja tütarlapsed kasutavad peale pissimist ka paberit, kuid mitte sedasi, et püksid aetakse maha kustahes ja millal tahes (kakamisega on sellel lapsel ülisuur punktiedu minu ees - suure häda on ta teinud vaid korra potti, ülejäänud kraam on kusagil muruväetiseks).

*et laps hakkab taipama - asjadel on oma koht, kuid mitte selliselt nagu ta päriskodus on lubatud - riided, puhtad ja mustad nõud, toit, tegelikult kõik, mida keegi puudutab on mööda põrandaid ja õue laiali - seal kodus tuleb tõepoolest üle asjade minna karkude abil.

*et laps läheb magama, ka päevaunele, enam vähem kindlatel aegadel, kuid mitte vajudes rampväsinuna täisriietes kuhu ja millal juhtub, saateks vanemate uhke tõdemus - meie laps on iseseisev!

*et laps saab rääkida ka algeliste täislausetega, kuid mitte ainult üksikute sõnade või häälitsustega.

*et laps omab õigust nõuda lapsehoidjalt muinasjuttude lugemist ja unelaulu laulmist, kuid mitte rahulduda üldlevinud arvamusega, et televiisor täidab ja asendab lapse igasuguses suhtlusvajaduse.

 

Lapse "kasuks" olevaid punkte ei hakka üles lugema. Mul tuleb sellest ainult masendus. Minu oma lapsed on tänu emadele kasvanud normaalseteks inimesteks. Ma ise pole ennast isana kunagi eriti kõrgelt hinnanud, saati siis veel lapsehoidjana. Mõtlema paneb see kogemus küll. Minu nõudlikus lapse suhtes on seotud õigupoolest mu meheliku mugavusega. Reeglid lihtsustavad lapse, aga eelkõige mu enda olemist. Kui aga pidada silmas kaugemaid ja kõrgemaid eesmärke? Seda, et täiskasvanud oma eeskuju, hoolitsuse ja kasvatusega määravad suuresti lapse tuleviku ja võimalused? Alles selle juhtumiga hakkan pisut taipama kutseliste lapsehoidjate, lasteaiakasvatajate, õpetajate, töö olulisust ja keerulisust. Lapse tegelik, reaalne elu kodus versus kõik see, mida peetakse ja mis ongi iseendastmõistetav ning normaalne väljaspool kodu. Siit võiks jätkata mahuka esseega, et painav mõte lahti kirjutada...

 

Tüdruk ise on aga vahva, õpivõimeline ja kiire taibuga. Paari kuuga teeksime me vastastikku teineteisest inimesed. Loomulikult aga igatseb laps ema ja sinna ta homme tagasi lähebki. Seda siis kui suur vend ei saa ka järgmist nädalat töö juurest vabaks, tööl on ta tänagi. Ise olen sellest lapsehoidmisest pisut väsinud, kuid samas õnnelik. Kohustused sundisid unustama korraks alalised tervisehädad, äsjapõetud kopsupõletiku moodi asja ja siiani puugina küljes oleva talvemasenduse.

 

Ja siiski. Inimene ennast ei muuda, eriti minu vanuses. Mulle tundub, et kolmeaastase poisiga oleksin osanud ehk pisut paremini, huvitavamalt ja õpetlikumalt aega veeta?

 

 

 

 

Evelini toetuseks

Ega see teema jätnud mindki emotsionaalselt ükskõikseks. Enam vähem olen läbi lugenud kõik ilmunud fakti- ja arvamuslood. Omamoodi, kohati iseennast segav elu sotsiaalse tunnetuse närv, õigluse ja ebaõigluse ussike sundis mind selleks. Midagi uut ju selles nn. skandaalses loos minu jaoks polnud. Kodanik Ilvese olin määratlenud enese jaoks juba aastaid tagasi,  "korteriküsimusega". Perekond Ilvese aga eesti keelde tekitatud uudissõnaga, ärmatamine. Hilbuskandaal on asjade loomulik jätk.

 

Ma kogu aeg lootsin, et keegi loendamatutest ajakirjanikest, tunnustatud arvamusliidritest, lihtsatest kommeteerijatest või muidu grafomaanidest väljendaks ka minu seisukohta. Mis õigustaks, õigemini selgitaks otseselt Evelini, formaalselt Toomase, de jure Kantselei tegevust antud kaasuses. Siiani pole seda olnud. Miks just sedamoodi? Sest Toomas ei puutu asjasse. Eluvend ja elukunstnik, viimased aastad mängimas  juba "kõrgliigas",  on süüdimatu aferist, pealegi välismaalane. Evelin ja kantselei on aga nõukogude aja produkt. Tuntud menukirjanik kirjeldas oma menuromaanis rehepappluse olemust ja sidustas selle äratuntavalt rahvusega. Üldinimlikult on samastumine raamatus inimloomusele sedavõrd suur, et romaan on avaldatud juba paljudes keeltes. Samas eestlastele on samastumine trükiarvu silmas pidades eriti magusvalus.

 

Ma kindlasti idealiseerin ilmasõjaeelseid eetilisi tõekspidamisi. Tühjagi! Virutati alati, sealt kus saadi - Verner Puhk ja Pojad. Kuid kolhoosikorraga sai asi sisse täistuurid. Olen poisikesena isegi tassinud ööpidmeduses koos tädiga mäe peal asunud sealaudast kombikormi OMA kõssakestele. Vanuigi, pagendusse tulles, olen imestanud seda, kuidas jõuka talu järeltulijad on visanud kogu prügi kuhugi emade-isade aida nurga taha, sest samune ait pole enam OMA, vaid siis juba kolhoosi jagu. Sealt sündis rehepapplus tänases mõistes. Seesamune utreering, et nõukaaja inimene ei saanud uinudagi kui ei suutnud väljamõelda, mida homme oma töökohast virutada.

 

Täna vurab meie teedel tuhandeid autosid rõõmsate peredega oma eraasjaajamistega firmade arvel. Olen hiljaaegu, siis kui veel tervist oli, ehitanud imelisi maakivist terasse eramutele, pereema ja pertütarde nõulike pilkkude saatel, mis kirjade järgi kuuluvad tegelikult hoopis firmadele. Olen konsulteerinud loendamatuid FIEsid, et peita isiklikke kulutusi ettevõtluse arvele ja pääseda maksudest. Olen üleüldse aidanud paljusid inimesi kanaliseerida isiklikke väljaminekuid ettevõtluskuludeks. Selles valguses lüüa käsi kokku ja imestada - vaata,  mida Evelin tegi! Teate, see on pisut variserlik. Evelin tegi ja teeb seda, mida teeb enamus meist, nõukogude produktidest. Tom oma korterite, nätsu ja muude veidrustega lisab lihtsalt üldinimlikku, kultuurideülest dimensiooni.

 

Evelini isast on hoopis kahju. Õnneks mul endal pole sedavõrd tuntuid ja meedia tähelepanu all olevaid lapsi. Kõik on nad mul toredadad ja mingil määral edukad. Ehk on äkki neilgi omaks mingil määral rehepapplust - ei usu... Usun vaid seda, et raske on vaadata kui oma lapse edulugu muutub põlguslooks. Seepärast, et igaüks pole omal valikul või asjaoludel süüdi, arvaku kõrvalised mida tahes,  et olla osaline ja vastutav oma lapse kujunemisloos. Sellegipoolest.

 

 

Pea vastu, vana.

 

 

Roosikasvataja rõõm

See muidugi on suurustamine. Mis roosikasvataja nüüd mina olen. Lihtsalt üks roosipeenar. Olen aru saanud, et aednikutarkused tulevad pika aja jooksul, kogemustega. Minul kui põlisel linnamehel pole neid kogemusi kusagilt võtta. Lapsepõlvekodus, ka linnas, oli küll aed, kuid huvid olid siis teised. Nüüd on huvid, kuid aeg ja ka jaks on läinud. Eks mitmelgi mehel on see käinud sedamoodi, et kakskümmend aastat valmistud eluks, teine kakskümmend ajad naisi taga ja kantseldad olemasolevaid lapsi, kümme aastat arutad teiste meestega maailma asju, kusagil viis aastat põed ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi. Ja alles seda ülejäänud antud aega saad elada juba pisut rahulikumalt ja süvenenumalt. Aiapidamine aga nõuabki süvenemist.

 

Roosipeenraga oli sedasi, et mäletatavasti tuli lumi maha ja jäi. Eelnevatel aastatel tegin kõik ettevalmistused talveks õigeaegselt ja nagu õpiku järgi - sügisväetamine, tagasilõikamine, muldamine, vajadusel painutamine, kuuseokstega katmine, lumekuhjamine ning kevadel siis need teised toimingud. Seekord jäid kõik need ettevalmistused talveks tegemata. Igal kevadel olen pidanud kurvastusega tõdema, et pea kolmandik roosidest pole talve üle elanud, vaatamata hoolitsusele ja õpikutarkusele. Sellel talvel hoolitses minu asemel rooside eest kohev lumi ja kõik minu roosid on elu ja tervise juures, ajavad juba pungi. Ning kuigi tean, et talved pole vennad, õpetas see talv koos möödunutega, et ainult loll rabeleb. Tihti tulemusteta, igas asjas.

 

Roosipeenar leevendas pika talvega kogunenud masendust. Lootsin väga, et kevade saabumisega taastub jaks, ramm ja vägi. Paraku tuleb leppida sellega, mis on jäänud. Vastupidi, hoopis rõõmu tuleb tunda. Roosipeenrast, saabunud kevadest, kõigist ilusatest hetkedest, mis olnud ja mis veel tulla võivad. Rohud, linnulaul, valgus ja päike teevad imet. Vähemalt meestele ja meelele.