laupäev, 25. mai 2013

Lapsehoidja

Kes rohkem, kes vähem, kuid enamus meist heldib laste nunnudest fotodest. Lapsed ongi nunnud. Ning kui selline murjantüdruk, nagu internetist leitud pildil meie uksest sisse astuks, siis peaksime heatahtlikult muigama ja olema igavesti õnnelikud. Reaalsuses käivad need asjad tihti pisut teisiti. Sõltuvalt vanemate või lapsehoidja temperamendist.
 
Eellugu läheks pikaks, enam vähem romaani mahtu. Selle jätan vahele. Lühilausetena võiks kirjeldada aga sedamoodi. Mitmetel põhjustel minu suveabiline oma emaga ei suhtle. Samas hoiab tugevat sidet oma kõigi, arvukate nooremate vendade ja õdedega. Nii oligi plaan, et võtab nädalaks oma 17 aastat noorema õe enda, tähendab minu juurde. Kui laps aga kohal, selgus, et töölt vaba nädalat ei saa. Vastupidi, just sellel nädalal olid tal ülipikad tööpäevad. Ja niimoodi saigi minust lapsehoidja kolmeaastasele tüdrukule.
 
Väga keeruline amet on see lapsehoidjaks olemine, eriti võõra lapse hoidmine. See oli ju aastakümneid tagasi kui enda lapsed olid nii vanad. Ometi ma ei mäleta, et laste eest hoolitsemine, kasvatamine ja õpetamine oleks olnud midagi kangelaslikku ning erakordset. Siis oli see lihtsalt osa argipäevast, igapäevasest elust. Tagantjärgi olen nüüd mõistnud, et iga argipäev oli hoopis pidupäev - tollal lihtsalt ei taibanud seda. Sest lapsed saavad nii kiiresti suureks. Lapsed kasvasid ja mina lapsevanemana koos nendega. Ma vähemalt kujutan ette, soovunelmana, et mina õppisin igat oma last eraldi tundma ja nemad omakorda mind. Seekordsest lapsehoidmisest on aga vastakaid arvamusi.
 
Minu jaoks oli esmane probleem selles, kuivõrd sellise nädalase lapsehoidmise puhul pean oma kasvatuspõhimõtted alla suruma ja võtma omaks lapse harjumuspärased kombed ja tema vanemate, ema ja vahelduvate isade pedagoogilised tõekspidamised. Selle dilemma lahendasin teoreetiliselt üsna kiiresti ja egoistlikult - minu tares on minu kombed. Praktikas aga kõik nii ludinal pole läinud. Ühel poolel on lapsel siiski kolm aastat harjumuspärast kasvukeskkonda, teisel vaekausil aga küll heatahtlik, kuid torisevalt nõudlik vanamees oma tahtmistega, pealegi veel lühiajaline lapsehoidja.
 
Lapse harjumuste ja tahtmiste ning minu samade asjade vaheline seis on hetkel viigis. Minu punktiarvestuse plusspoolele läheb sellel nädalal see,
 
*et laps tohib õue peal käia ainult jalanõudes või paljajalu, kuid mitte sukkpükstes või sokkides.
 *et laps sööb eranditult laua taga ja söögiaegadel, seejuures süüakse valmistatud ja serveeritud toitu, kuid mitte sedaviisi nagu seni harjutud - mingi vorstiviil peos ringi tatsudes või pidevalt kompveke ja küpsiseid sisse ajades (magusa olen üldse ära peitnud).
*et laps teeb oma hädad reeglina potti ja tütarlapsed kasutavad peale pissimist ka paberit, kuid mitte sedasi, et püksid aetakse maha kustahes ja millal tahes (kakamisega on sellel lapsel ülisuur punktiedu minu ees - suure häda on ta teinud vaid korra potti, ülejäänud kraam on kusagil muruväetiseks).
*et laps hakkab taipama - asjadel on oma koht, kuid mitte selliselt nagu ta päriskodus on lubatud - riided, puhtad ja mustad nõud, toit, tegelikult kõik, mida keegi puudutab on mööda põrandaid ja õue laiali - seal kodus tuleb tõepoolest üle asjade minna karkude abil.
*et laps läheb magama, ka päevaunele, enam vähem kindlatel aegadel, kuid mitte vajudes rampväsinuna täisriietes kuhu ja millal juhtub, saateks vanemate uhke tõdemus - meie laps on iseseisev!
*et laps saab rääkida ka algeliste täislausetega, kuid mitte ainult üksikute sõnade või häälitsustega.
*et laps omab õigust nõuda lapsehoidjalt muinasjuttude lugemist ja unelaulu laulmist, kuid mitte rahulduda üldlevinud arvamusega, et televiisor täidab ja asendab lapse igasuguses suhtlusvajaduse.
 
Lapse "kasuks" olevaid punkte ei hakka üles lugema. Mul tuleb sellest ainult masendus. Minu oma lapsed on tänu emadele kasvanud normaalseteks inimesteks. Ma ise pole ennast isana kunagi eriti kõrgelt hinnanud, saati siis veel lapsehoidjana. Mõtlema paneb see kogemus küll. Minu nõudlikus lapse suhtes on seotud õigupoolest mu meheliku mugavusega. Reeglid lihtsustavad lapse, aga eelkõige mu enda olemist. Kui aga pidada silmas kaugemaid ja kõrgemaid eesmärke? Seda, et täiskasvanud oma eeskuju, hoolitsuse ja kasvatusega määravad suuresti lapse tuleviku ja võimalused? Alles selle juhtumiga hakkan pisut taipama kutseliste lapsehoidjate, lasteaiakasvatajate, õpetajate, töö olulisust ja keerulisust. Lapse tegelik, reaalne elu kodus versus kõik see, mida peetakse ja mis ongi iseendastmõistetav ning normaalne väljaspool kodu. Siit võiks jätkata mahuka esseega, et painav mõte lahti kirjutada...
 
Tüdruk ise on aga vahva, õpivõimeline ja kiire taibuga. Paari kuuga teeksime me vastastikku teineteisest inimesed. Loomulikult aga igatseb laps ema ja sinna ta homme tagasi lähebki. Seda siis kui suur vend ei saa ka järgmist nädalat töö juurest vabaks, tööl on ta tänagi. Ise olen sellest lapsehoidmisest pisut väsinud, kuid samas õnnelik. Kohustused sundisid unustama korraks alalised tervisehädad, äsjapõetud kopsupõletiku moodi asja ja siiani puugina küljes oleva talvemasenduse.
 
Ja siiski. Inimene ennast ei muuda, eriti minu vanuses. Mulle tundub, et kolmeaastase poisiga oleksin osanud ehk pisut paremini, huvitavamalt ja õpetlikumalt aega veeta?
 
 
 
 

12 kommentaari:

helle ütles ...

Oled väga suure potentsiaaliga lapsehoidja. Su põhimõtted panevad kaasa noogutama.
Mis saab edasi lapsukesest, kel paistab puuduvat elementaarne kodune sobiv kasvumiljöö!?

Anonüümne ütles ...

Lapsukese lugu jääb muidugi painama, aga sina, HundiUlg, oled üks äge vanamees!
kssja

Anonüümne ütles ...

Ja veel: surmkindlasti on su suveabiline tänu sinule oluliselt teistsugune inimene kui siis, kui sa poleks ta ellu sattunud. Ja see on väga suur asi. Kui igaüks meist oleks selliseks toeks ühele keerulise saatusega lapsele/noorukile, oleks maailm varsti oluliselt parem paik- Mul on tõsine plaan - ja seda ennekõike tänu sinu blogile - töökohustustrest vabanedes su eeskuju järgida.
Kasja

Anonüümne ütles ...

Oi-oi,torkas südamesse.Meil sarnane mure---mis saab mu lapse poolõdedest-vendadest,kel samasugused kasvutingimused ja elukorraldus!Olen ka üritanud aidata,vedanud vanimat last linna Nõmme kanti,näidanud karuselle ja teletorni,sõitnud jalgrattaga ja käinud koera seltsis jalutuskäikudel Tirts ei teadnud üldse,mis sõna on "supp",ses kogu aeg on jah vorstileib ja odavad maiused näpus.Me ei jaksa ega jõua seda maailma soojaks kütta oma abiga,mis lahustub olematuseks,aga abiks seegi,kui m i s k i mälestusse jääb.
murueit

Aidi ütles ...

Oled üks vahva vanamees jah ja vapper süda on sul rinnus, kui võtad sellise kodukorraga harjumata põnni pikemaks enda kantseldada! Ma ise ei ole ju üldse vana inimene, aga vaatan ka imestusega, kuidas nii paljudes noorte peredes puhtalt enda mugavusest lapsed käest ära lastakse, samas sellega paradoksaalselt kõik enda mugavused hävitades. Rahulikuks ja rõõmsaks olekuks vajab lapse närvisüsteem kindlaid reegleid ja turvalist rutiini, kindlaid uneaegu ja muud seesugust, ja ma olen alati imestanud näiteks selle üle, miks peetakse igal õhtul lapse varajast magamapanekut liigseks vaevaks, samas märkamata, et palju suurem vaev on kannatada tema üleväsimusest ja närvisüsteemi ülekurnatusest tekkivat tundidepikkust jauramist ja jonnimist ja uinumisraskusi. Huh.

ritsik ütles ...

Kuidas su suveabilisel praegu läheb? Kiiduväärt, et ta õdede-vendade eest hoolitseda püüab.
Sina oled eriti vapper! Kas sa 14aastast arvuti taga logelevat pubekat ei tahaks "hoida võtta" ?:D Ta tualetti kasutab ja magab vabatahtlikult pidžaamas :P

Hundi ulg ütles ...

Jääb ära, Ritsik! Mul on siin karm värk - lapstööjõu ekspluateerimine ja puha. Ka see kolmeaastane peab mind abistama söögitegemisel, nõudepesemisel ja muudes toimetamises. Õnneks ta ei tea lastekaitse telefoni, aga pubekad leiavad selle kerge vaevaga ülesse.

Aga üldiselt pole selles lapsehoius ju midagi erilist. Siiski tänud teile kõigile heade sõnade eest. Ma arvan hoopis, et isaks olemine on hoopis suurem kunst ja vastutus. Mõtlemisainet nn. bioloogilistele isadele, tegelikele isadele. Paradoksaalselt ehk ka üksikemadele, et kompenseerida isa puudumist:

http://lifetoheryears.com/

Viidatud link keskendub vormiliselt isa ja tütre suhetele, kuid minu arvates on sealsed mõtted ja tähelepanekud siiski universaalsed. Käsiraamat isadusele.


neiud ärevil ütles ...

Ega asjata ei öelda, et laps on kodu peegel. Lasteaias saab seda igapäevaselt kogeda ja igal kodul on ju omad harjumused ja reeglid. Meie oleme nii paika pannud, et oma kodus tehke nii nagu ema- isa lubavad, aga lasteaias on omad reeglid.Iga algus on raske. Kui tulevad uued kodused lapsed, siis võtab tõesti natuke aega, et lasteaia reeglid paika saada, aga see toimib, kui järjepidevalt nõuda. Ka 3 aastased tahavad tegelikult väga näiteks lauda katta ja nõusid kokku korjata. Kui õigesti abi paluda, siis nad on innuga nõus isegi koristama.Unejuttude koha pealt on ka selline näide, et meil üks kodune laps ei kannata üldse, kui loen. Paneb kõrvad kinni ja ütleb, et ma segan teda.

Anonüümne ütles ...

Ega see lastekasvatamine kerge pole! Reedel nägin Luuka kirikus lahtiste uste ööl stseeni, mis siiani silme ees. Kiriku lastetoas hoidis üks ema oma ca aastast last süles, kes suure häälega lausa lõugas ja püüdis emmet näkku lüüa. Vaene ema ei suutnud temaga midagi muud teha kui löögivalmis käest aegajalt korraks kinni hoida. Nii see laps sinna karjuma jäi. E.-L.

Emmeliina ütles ...

olen hämmingus, et lisaks ehitajale, aednikule, hoidiste meistrile - kokkajale, nõrgemate eest hoolitsejale, on Sinus väiketüdruku kasvataja anded. Ausalt, ei tea ühtegi omavanust meest, kes sellise asjaga toime tuleks. Nädala aega jutti. Tükati nõuka aja jäänuk vist, et mehed naiste tööga st. laste igapäevase hooldamisega ei tegelenud. Kui, siis kasvatamisega, kus puhtaks kasitud ja söödetud tirtsuga loomaaeda mindi. Tean praegusaja vanaisasid, kes ei suudaks tundigi sinu olukorras vastu pidada.
Reeglid on muljetavaldavad ja nii täppis, kui täppis. Eriti meeldib mulle laua ääres söömise harjumuse kasvatamine, sest eksin lastelastega asjatades selle vastu ning saan oma lastelt märkusi. Veelkord - minu tõeline imetlus!

Hundi ulg ütles ...


Tegelikult läks tüdruk alles eile koju, kolmapäeval. Pisut nukker tunne. Igatpidi.

Anonüümne ütles ...

väga hästi kirjutatud, põnev ja huvitav oli kohe lugeda. Jätku! :)