Dr. Laipman

Ühel internetioksjonil leidsin Vabadussõjaaegse kaardi. Eestist pärit müüja, kes on rahvusvahelises vanakraamiäris juba mitmeid aastaid pani antud postkaardi müüki suhteliselt kõrge alghinnaga - sada dollarit. Selles äris aga pole nii, et kui midagi müüki paned, siis hakkab ostjate vahel kohe hirmus rebimine. Sedalaadi kaup on spetsiifiline ja turg piiratud, nagu öeldakse. Mõnda eset, kirja, marki, märki võidakse pakkuda müügieduta aastaid. Antud juhtumil usun aga, et mingil hetkel leiab see kaart ikkagi uue omaniku. Kollektsionääridele võib see sõjaaegne kaart pakkuda huvi seetõttu, et maksevahendina on kasutatud arstitpitsatit, mida autoriteetsed filateelia käsiraamatud pole kirjeldanud.

Mul isiklikult puudub internetioksjonidel kolades esemeline kogumiskirg. Ma otsin sealt pigem lugusid. Õigemini pidepunkte, millest saaks neid  tõeseid või faktidele tuginevaid väljamõeldud lugusid iseendale konstrueerida. Leides enda jaoks midagi huvitavat, luban endale need vähesed korrad kahetseda, et kolisin linnast maale, eemale suurtest raamatukogudest ja arhiividest. Seekordne kaardilugu on just seesama kahetsushetk, sest sellest kirjakesest tõukudes saaks tõepoolest ühe loo.

Tartus, 11 märts 19.

Armsad kodused!

Olen nüüd seega ümber vaadata saanud. Tööd on kaunis rohkeste. Muidu elan, nagu Tartus ikka elatakse, aga elu on ikka kinnine. Ei tea praegu, millal saan T. tulla, see nädal aga mitte. Martinile lähevad saapad ei taha ega või alla 150 m., tehke mis tahes. Adr. nagu templil ehk Tiigi uul No,15, k.2, II kord.

Kõiki terv. Aleksand

Mulle hirmsasti meeldivad perekonnasaagad. Sellised kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi, taustaks aeg ja kõik see mis selle aja sees oli. Selles olemata loos võiks see kaart asetseda kuhugi saaga keskkohta. Ainuüksi pöördumine selles kirjas tingib seda - armsad kodused! Ma ei tea, keda Aleksander selle kaardi kirjutamise ajal oma pereks peab. Minu teada ei olnud ta abielus. Rahvusarhiivis on aga säilinud üks foto Laipmanite perest siis kui ta laps oli. Väike kandlega poiss ongi seitsmeastane Aleksander ehk Aleks. Tema selja taga istuvad ema  ja isa. Udukogu ema süles on Aleksi õde. Väike tüdruk muru peal on ... Aleksi tädi. Tollane peremudel sisaldas lisaks romantikale ka asist praktilisut - talu tahtis pidamist. Seepärast abiellus Aleksi vanaisa pärast teistkordset lesestumist ka kolmandat korda, endast 35 aastat noorema naisega. Ja juhtuski nii, et tema viimane laps on noorem kui pojapoeg Aleks. Selles peres oli palju lapseõnne, kuid lastel endil õnne ellujäämiseks vähe. Vanaisa kolmest abielust sündis seitseteist last, kuid ainult neli neist said täiskasvanuks. Üks nendest oli Aleksi isa.

Vanaisa ennast pildil pole, see ülesvõte on tehtud arvatavasti vahetult peale tema surma. Pildil on aga vanaema Triinu (tanuga), see vanaisa viimane naine, kes on siis Aleksi väikese "tädi Anni" ema. Habeme ja kaabuga mees on isa vend, onu Hans.

Perepildi tegemisest möödub veidi enam kui kümme aastat ja seda perkonda tabab suur tragöödia. Vahepeale mahuks veel igasugu jutte - kuidas onu Hans oma venna nime all sõjaväkke läheb ja seal peaaegu sandiks jääb; võis seda kuidas onu Hans ja vanaisa tülli pööravad. Kindlasti aga kõik see, mida teeb ja mõtleb Aleksi isa. Läheb veel mitmeid aastakümneid ja Aleksi isast hakatakse rääkima legende. Tema nimi on kõigis ajalooõpikuis, temast kirjutatakse raamatuid, püstitakse mälestusmärk. Kõigile lõpuks vändatakse Aleksi isast isegi mängufilm, "Jõulud Vigalas". Jah, Aleksi isa ongi see kuulus 1905. aasta mässumees Bernhard Laipman, kelle karistussalklased pärast mässu mahasurumist maha lasevad. Veelgi kuulsamaks saab aga Aleksi onu Hans, keda hiljem tuntakse kunstnik Ants Laikmaana.

Ja siiski, kes on need armsad kodused, kelle poole Aleksander Laipman pöördub? Sellel kui kaart kirjutati on Aleksandril lähedastest alles  vaid ema ja kaks neiueas õde. Üks õdedest, pisut pontsakas tüdruk perepildi paremas ääres ei jõuagi täiskasvanud ikka. Ning kes on see Martin, kelle saabaste pärast Aleks muretseb? Mingeid meelevaldseid seoseid saaks teha postiaadressist. Sajandialguses algas Tallinnas suur elamuehitusbuum, kujunes välja linna tänavate võrgustik. Majade nummeratsioon ei pruugi olla 1919. aastal sama, mis praegu. Kuid see polegi oluline. Tatari tänava piirkonnas elas varaliselt kindlustatud keskklass. Kui koduste all pidada silmas ema ja õdesid, siis võib prestiižse aadressi järgi teha järeldusi pere majanduslike võimaluste kohta. Äkki tehti talukoht rahaks ja koliti linna? Seda järeldust võimendab veelgi see asjaolu, et üksinda lapsi kasvatav ema suutis pärast mehe traagilist hukkamist anda poeg Aleksandrile väga hea koolihariduse. Aga äkki oli üks nendest kodustest ka onu Hans (Ants Laikmaa), kelle kuulus ateljeestuudio ja elukoht asus samal tänaval. Pealegi on teada, et Ants Laikmaa ise polnud pereinimene ja tollased tõekspidamised olid pisut teised kui tänapäeval. Miks ei või olla, et peale vend Bernhardi surma pidas Ants oma kohustuseks mingil moel hoida silma peal ka vennalaste käekäigul. Ning miks ei võinud olla nii, et Aleksi ema aitas omakorda onu Hansu, veendunud poissmeest, et see ikka korrektne ja esinduslik välja näeks.

Selles majas Tatari tänaval asus Ants Laikmaa ateljeestuudio, kust said haridust paljud meie kunsti kullafondi kuuluvad autorid

On ilmne, et ilma täiendavate andmeteta pole ma siin, ääremaal, suuteline seda pere lugu enda jaoks korralikult jutustama. Pisut kergem oleks samast postkaardist lähtuvalt teha üks teine dramaturgiline visand. Sama monumentaalne kui "Nimed marmortahvlil", kuigi praeguse ideoloogilise ajalookäsitluse valguses ehk mitte väga patriootiline. Või hoopiski vastupidi, eriti isamaaline, sõltuvalt vaatenurgast. Sest mis saab olla isamaalisem kui tõde. Viimasega on aga keerulised lood. Jutt käib meie Vabadussõja liitlaste, valgekaartliku Loodearmee kurvast lõpust. Selles sündmuses on ajaloole tüüpilist vastandumist. Eestlased kirjutavad sellest sordiini all ja diplomaatiliselt. Venelased, eriti kommunismivastased patrioodid kajastavad eestlaste reeturlikkust(?) pisut rohkem ja emotsionaalselt. Ägedamad nõuavad isegi, et eestlased peaks venelaste ees vabandama selle ohvriterohke kuriteo pärast.

Väga konspektiivselt olid asjaolud järgmised. Loodearmee pidas punastega lahinguid Petrogradi lähistel. Sõjaõnn pöördus ja valgekaartlased olid sunnitud taganema Eesti piiride ligidale. Sõjalistes tegevustes olid eestlased loobunud oma liitlase kohustustest. Veelgi enam, mitte kellegi poolt tunnustatud Eesti Vabariik pidas Loodearmee selja taga salajasi läbirääkimisi bolševikega, et saavutada rahukokkulepe. Kokkuleppe üheks tingimuseks olevat olnud Loodearmee relvituks tegemine juhul kui nad saabuvad Eesti territooriumile. Eestlased hakkasid bolševikele antud lubadust täitma. Narva piiri taha kogunes mitmekümmend tuhat inimest. Neid hakati meie territooriumile lubama väikeste partiidena. Sõduritelt korjati ära relvad, kuid mitte ainult. Väidetavalt rööviti põgenikelt ära kogu proviant ja isiklikud asjad. Tegemist polnud ainult Loodearmee võitlejatega. Meie piiride taga ootasid riiki pääsemist veelgi rohkem sõjapõgenikke. Hinnanguliselt pidi Eesti lühikese aja jooksul vastu võtma 80 000 inimest. Objektiivsus on see, et Eesti riik polnud valmis sellist põgenike tulva vastu võtma. Ei sealpool piiri ega ka juba Eestisse sisselastud põgenikel polnud ei peavarju, pesemisvõimalusi, ei midagi. Väljas oli aga talv. Ilmnesid esimesed haigusjuhtumid, mis mida päev edasi hakkas võtma epideemia kuju.

Loodearmee võitlejate ja Venemaa sõjapõgenike surnukehad

Doktor Aleksander Laipman sattus Vabadussõtta kaks kuud peale sundmobilisatsiooni väljakuulutamist. Kogunemiskohas Võrus määrati ta polgu nooremarstiks. Juba kuu aega hiljem viidi ta üle Tartusse sama diviisi tagavarapataljoni vanemarstiks. Ning nii see postkaart sealt, pärast kohanemis ong kodustele saadetud. Tegelikult tundus ju kõik hästi olevat, rindest kaugemal. Nagu kirjast näha, oli aega koju sõita ja sõja kõrval sai lahendatud mõnigi pakiline olmeküsimus. Tiigi tänava maja oli samuti nagu väike erahaigla. Majas oligi vaid kaks suurt korterit, all viie toaga ja ülal neljaga. Ning sõjaväeline arstikarjäär läks muudkui ülesmäge. Pool aastat hiljem, oktoobri alguses tuli juba määramine Tallinnasse, Kopli sõjaväehaigla noorem ordinaatoriks. Sellel ajal pidas Loodearmee veel edukaid lahinguid Petrogradi lähistel.

Siis kui eestlased avastasid, et üle piiri lastud Loodearmee sõdurite ja põgenike hulgas möllab tüüfus, oli juba hilja. Nakatanute hulgas oli juba meie omad inimesed. Paanilise kiirusega hakati Narvas ja Ida-Virumaal looma interneeritute laagreid, mille tingimusi võrdlevad osa vene ajaloohuvilisi tänapäeval hilisemate koonduslaagritega. Piirkonnas kuulutati välja garantiin, kuid suremus muudkui kasvas. Tipphetkedel suri Narvas ja lähiümbruses 50 inimest päevas. Kokkuvõttes surid mõne kuuga tüüfuse tagajärjel hinnanguliselt 17000 Loodearmee sõjaväelast ja Venemaa sõjapõgenikku.

Tallinnat prooviti pikka aega hoida haigusvabana. Siis veel ei teatud, et juba epideemia esimestel nädalatel oli ka Kopli sõjaväehaiglasse saadetud üsna palju tüüfusehaigeid, kellele oli pandud ekslik esmane diagnoos. Hiljem saadeti sinna ravile juba ka õige diagnoosiga haiged. Haigla põhikorpus suutis vastu võtta kaheksasada haiget. Kuid sellest jäi väheseks. Seepärast läks improviseeritud haiglana käiku ka kolmteist sadamatööliste elamut, mis mahutas teine kaheksasada patsienti.

Kopli liinid. Ajutised haiglakorpused.

Foto Peeter Langovits

Aleks ehk dr. Aleksander Laipman sureb üheksa päeva pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist. Tema surmatunnistusele märgitakse surma põhjuseks soetõbi. Mõned aastad hiljem annetatakse talle surmajärgselt Vabaduserist I/3. Veel paar aastat hiljem on tema nimi koos ülejäänud üheksa Vabadussõjas hukkunud arstiga mälestustahvlil Tallinna sõjaväehaiglas.

Aleksi vanaisa oli surres 68 aastane. Tema isa tapeti neljakümne aastasena. Dr. Aleksander Laipman suri oma ametipostil, sõjaväearstina 34 aastasena. Aleksi lapsed jäid sündimata.

Värviline minevik

Uidates mööda internetti, sattusin Hollandi rahvusraamatukogu ühele projektilehele. Sealt leidsin fotograaf Bernard F. Eilersi tööd -  värvilised sõjaeelsed fotod. Ma tean mitut inimest, kes tunnevad sarnaselt minuga, et kahe maailmasõja vaheline aeg oleks just see, kus tahaks ajateljel viibida. Miks mitte ka elada, vaatamata sellele, et me teame, mis peale 1939. aastat edasi sai. Selline ajas rändamise fantaasia. Ning need vähesed meieni jõudnud värvilised fotod tollest ajast võimendavad minus seda tunnet veelgi.

Ma ei oska päris täpselt sõnastada, kuid fotograafia tehnoloogiline areng on minu jaoks midagi rohkemat kui optika, keemia, elektroonika. Värvilised pildid muutusid valdavaks alles mõnikümmend aastat tagasi. Enne seda oli foto must-valge. Ning luues seose meie arusaamisse minevikku, lähiajaloosse, siis märkan, et valdav osa meist käsitlebki minevikusündmusi ja elanud inimesi must-valgelt, alateadvuses hallid fotod minevikust. Ometi, isegi sõja ajal oli rohi roheline, lumi valge ja veri punane. Maailm oli värviline.

Kodanikuühiskond

Mina, kes ma olen kaotanud igasuguse sideme kunagise eluga, rahuldan oma uudishimu kunagiste tuttavate aga ka muidu tuntud inimeste ühiskondliku aktiivsuse kohta näiteks sellega, et loen riigi ametlikke teadaandeid. Kord aastas, kusagil sügisel ilmub väljaandes Ametlikud teadaanded kohtute registriosakondade nimekirjad mittetulundusühingute sundlõpetamiste kohta. Põhjuseks on ühingu majandusaasta aruande esitamata jätmine. Tegelikult on see küll eelteade. Tuhka pähe raputades saavad sundlõpetamisele kuuluvad ühingud veel kuue kuu jooksul selle aruande hilinemisega esitada. Sisuliselt on aga siiski selge, et kui see dokument on jäetud ikka mõistliku aja jooksul tegemata, siis on ka ühing oma tegevuse faktiliselt lõpetanud. Alles paar päeva tagasi lasin silmad üle Harju Maakohtu registriosakonna nimekirjast. Selle kohtu piirkonnas kuulub seekord lõpetamisele 2345 mittetulundusühingut. Nagu ikka, leidsin likvideeritavate ühingute loetelust palju tuttavaid inimesi, sest seal on ära toodud ka juhatuse liikmete nimed.

Aga ega ainult kunagiste tuttavate ja muidu tuntud inimeste nimed pole huvitavad. Nagu varasematelgi aastatel sarnaseid nimekirju sirvides, tekivad korduma kippuvad küsimused. Siis mõtlen ikka, et loen mõne seaduse läbi ja teen asja enda jaoks selgeks. Tegelikkuses muidugi aga ei viitsi aega raisata, kuna asi mind ennast ei puuduta. Ka seekordses nimekirjas on näiteks palju sundlõpetatavaid korteriühistuid. Samasse kategooriasse võiks liigitada ka selles nimekirjas olevad  kunagised aianduskooperatiivid, nüüdsed ühistud. Mis siis ikkagi saab kui ühistu tegevus lõpetatakse? Korrusmajal on ju mingid ühised asjad ajada, sama ka nendes omaaegsetes suvilakooperatiivides.

Likvideeritav korteriühistu Tallinnas Pallasti 16

Eraldi võiks sundlõpetatavate mittetulundusühingute loetelus välja tuua sotsiaalse suunitlusega organisatsioonid: Paljulapseliste Perede Toetusühing, Eesti Noorte Perede ja Vanurite Abistamise Ühendus, Ühendus Aita Last, MTÜ Üksikvanema Pere, Eesti Orbude Toetusselts, Eesti Puuetega Inimeste Kunstiühing, MTÜ Terve Eesti Laps, Hoolekande Arendamise Põhja-Eesti Selts jne. Siinkohal mõtlen, et miks need heal eesmärgil seltsingud ikkagi oma tegevuse lõpetasid, osa neist alustamatagi?

Kui Pae tänava pommiplahvatustes jäid inimesed peavarjuta, ulatas neile abikäe Tallinna Linnamisjon. Pea viisteist aastat  elu hammasrataste vahele jäänud täiskasvanute ja laste abistamisega tegelenud igati toimekas mittetulundusühing läheb nüüd, peale viis aastat kestnud vindumist sundlikvideerimisele. Pilt "Õhtuleht".

Likvideertavate mittetulundusühingute nimekirjas on palju harrastuslikke spordiklubisid. Spordiga on seostatav ka Erki Nool Fan Club. Tundub, et poliitikasse siirdunud kunagine tippspotlane pole poliitikas sedavõrd populaarne, et kunagised fännid peaksid vajalikuks talle oma poolehoidu jätkuvalt avaldada. Nostalgiliselt kahju on aga Jalgpalliklubi Lõvid tegevuse lõpetamine. Roman Ubakivi teened eesti (loe: eestlaste) jalgpalli taassünniks olid hindamatud.

Ubakivi lõvipoisid

Mõned asjad paneb paika aeg. Olgu selleks näiteks kasvõi tegevust lõpetav Eesti Lennuväepoiste Klubi või Eesti Natsistlike Koonduslaagrite Vangide Ühing. Kuid ega ainult inimeste sünniaasta tingi kodanikeühenduste hääbumist. Tuhmuvad ka mälestused - meie muusikakultuuri suurkujude poolt loodud Lepo Sumera Ühing lõpetab oma tegevuse. Ka Lepo enda osalusel asutatud Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia läheb likvideerimisele.

Kui väliseestlane Aino Järvesoo Eestisse elama tuli ei teadnud me tegelikult midagi heategevusest. Selle naise kümned miljonid kroonid päästsid paljude eesti laste elud. Paljud mäletavad siiani Aino terviklikku visiooni eestlusest, peredest ja lastest. Kaheksa aastat tagasi Järvesoo suri. Harju Maakohus teatab täna, et Aino Järvesoo Mälestusfond  kuulub sundlõpetatamisele.

 Foto Aldo Luud

Ma näeksin välja pisut kohtlasena kui väidaksin, et ma seda pikka sundlõpetamisele kuuluvate mittetulundusühingute nimekirja olen lugenud rida realt - muidugi mitte. Imestan vaid, et ajakirjanikud, kes oma töös peaksidki mõnikord jaburaid materjale lugema, pole sellest nimekirjast oma lugudele inspiratsiooni saanud. Mind näiteks hämmastas, et oma tegevuse lõpetab parvlaeva "Estonia" hukkunute lähedaste loodud Memento Mare - ju siis ei leita enam liitvat ühisosa. Minu jaoks on üllatuseks ka Šoti Klubi, Segakoor Noorus, miks mitte ka elevust tekitanud Prussakovi nim. Rattaühingu tegevuse  sundlõpetamine. Ma arvan, et iga inimene leiab sellest nimekirjast midagi huvitavat või üllatavat, aga miks mitte ka anekdootlikku - Eesti Antidopingu Keskus paneb uksed kinni.

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.

Selle talve surnud 27. Epiloog

Üks vana asi on jäänud minu blogis korrektselt lõpetamata ja selgitamata. Ma spetsiaalselt ei loe üle, mida ma kirjutasin rubriigi Tundmatud mälestused sissejuhatuseks üle kolme aasta tagasi. Ei sirvi ka neid lugejate vanu kommentaare, mis mälu järgi olid valdavalt positiivsed ega loe enda kirjutatud vastukommentaare. Ma üldse loen harva üle, mida ma olen öelnud või arvanud siin blogis. Tavaliselt kirjutan iga postituse ühe jutiga, korra lasen silmad üle, et mõni täht ära parandada ja vajutan avaldamise nuppu. Ja nii ta siis jääbki. Korra proovisin ühte suvalist vana teksti lugeda ning piinlik hakkas - stiilitu kirjutis, nõme mõte ja abitu eneseväljendusoskus, pealegi karjuvate grammatikavigadega. Aga mis sest. Põhiliselt kirjutan ju ikkagi iseendale ja alles siis umbes kümnele alalisele lugejale. Tundmatud mälestused oli aga rubriik, mida vist loeti rohkem. Kuidas muidu seletada, et veel kolm aastat hiljem olen saanud nende mälestuste kohta kommentaare ja küsimusi.

Ning sellega seoses vajab üks asi selgitamist. Olles ise ära elu eksirännakutel ei aimanudki ma, et üks mu lähedastest on hoidnud alles mõned kastid kunagi mulle kuulunud asjadega. Isegi osa mu kunagisest raamatukogust, valdavalt sõjaeelsed raamatud ja perioodika, olid alles. Ühes neist pappkastidest leidsingi übmriku käsitsi kirjutatud materjalidega. Selle olemasolu mind absoluutselt ei üllatanud. Mingil eluetapil käis mu käest läbi palju sellist kraami. Hakkasin neid minule tundmatu isiku poolt kirjutatud mälestusi lugema ja need lummasid mind. Ja siis ma otsustasingi need õige pisut toimetatuna kirjutada ümber oma blogisse.

Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.

Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi. 

Armastus on haigus

Mõnikord saab lugeda jaburaid uudiseid või väiteid. Kõik me teame näiteks, et Euroopa Liidus on "seadus", mis määrab banaani suuruse ja kõveruse. Aga vaevalt, et keegi meist on oma silmaga näinud sellise regulatsiooni teksti. Ja ega keegi ei viitsigi hakata otsima EL dokumendipahnast, kas tõepoolest eksisteerib mõni direktiiv banaani kohta. Lihtsalt meile meeldib uskuda, et selline tobedus on olemas.

Mingil moel sarnaneb ülaltoodud banaaniloole eelmise kuu alguses kusagilt vene portaalist loetud uudis meditsiinivallast, mis järele mõeldes aga nii tobe ei tundugi. Muuseas ja millegipärast tundub mulle, et ma olen seda uudist ka aastaid varem lugenud, kuid see selleks. Uudis ise siis aga selline, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon on tunnistanud armastuse haiguseks. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis paikneb see haigus väidetavalt psüühika- ja käitumishäirte peatükis koodiga F63.9 kui täpsustamata impulsihäire. Armastus on selles haiguste klassifikatsioonis siis samas kompotis pataloogilise hasartmängimise, püromaania, kleptomaania ja muu seesugusega. Jah, armastus on üks imeline sõltuvustunne, mis annab tiivad ning mida tahad tunda ikka veel ja veel..

Olen minagi seda tõbe paar korda elus põdenud ja paranenud, kuigi raskelt. Kuna tegemist haigusega, siis peaksin tervenemise üle olema ju igati rõõmus. Siiski vaatan mõnikord heldiva kadedusega omavanuseid, kes aastakümneid juba haiged, nii heas kui halvas ja lõpuks surevadki selle haigusega.

Eile oli isadepäev

Pimedus ja tüdrukud internetist

Pimedus on jälle käes - minu jaoks aasta kõige raskem aeg. Imestan kuidas ma sain üle poole oma elust olla nn. ööinimene. Mingis mõttes olen seda nüüdki, ärgates juba poolest ööst ootamaks hommikut ja päevavalgust. Mõnel päeval seda valgust aga ei tulegi, enne saabub taas pimedus. Kirjutada ei viitsi, seevastu loen palju, sealhulgas ka blogisid. Viimasel ajal on tõusnud esiplaanile just võõrkeelsete blogide lugemine ja seepärast pole mul kahjuks juba mitu nädalat mingit aimu, mis meie omal blogimaastikul toimub.

Ka televiisor seisab mul suurema aja pildita ja vagusi nurgas. Kuidagi kriitiliseks olen muutunud meie oma saadete suhtes ja sarnanen üha rohkem teismelise ja noorega, kes oma vajaduse liikuvate piltide järele saab kätte eelkõige interneti võimalusi kasutades. Nii nagu lugemisel, sedasi ka klippide ja filmide puhul on huviorbiidis palju tõsiseid teemasid minevikust. Samast internetist saan ka praegusel aastaajal just minule vajaliku meelelahutuse.

Meelelahutusest rääkides. Täna lugesin Eesti Päevalehest Priit Simsoni arvamuslugu sellest, et meie lauljatel pole lavalist liikumist. Nõustun selle seisukohaga. Väga tihti tundub mulle, et kohalikud lavastaarid pole sagedased külalised hääleproovis, puudunud mõnestki bändiproovist, üleolevalt suhtunud lavaproovi ja tantsuproov on neile hoopis tume maa. Seepärast tarbingi isiklikult meelelahutust valdavalt internetist. Viimasel ajal fännan näiteks sellist tüdrukute bändi: