Peaasi, et pulli saaks

Hea Anonüümne! Sinu kommentaar minu eelmisele postitusele pani mind mitmeks päevaks sügavalt mõtlema. Ma kipun siin blogis tihti kirjutama pisut süngevõitu mõtteid ja tekste. Mõnikord aga, hetkeemotsioonist, haakun mõne teise blogija lõbusa kirjutise ja kommentaaridega. Proovin siis sealse lõõpimise jätkuks ka oma blogis humoorikas olla. Võib olla ebaõnnestunult. Sinu kommentaar näitab ja tuletab taas meelde, et nali on siiski väga tõsine asi.

Esmalt tahaks muidugi selgitada, et minu postituse kergemeelne sisu ja vorm oli mõeldud eelkõige eneseirooniana. Ka mina olen jõudnud sinna ikka, kus mu tegelik vanus on kirjutatud mu näkku ja üldisesse füüsilisse välimusse. Seejuures ei kuulu ma enesekriitiliselt ja arvatavasti ka tegelikult nende õnnelike vanameeste hulka, kes vananedes omandavad huvitava välimuse (nagu mul seda kunagi oleks olnud!). Teiseks on mu enda füüsis teinud viimaste kuude joosul läbi totaalse muutuse. Veel ajad tagasi ideaalselt trimmis kõht omandab üha ümaramaid vorme ja see pisut masendab. Seda enam, et kogu elu olen olnud küll kõhnavõitu, kuid siiski üsna sportliku kestaga. Nii et jah, eelmine postitus oli eneseiroonia iseenda meheilust. Kuid seejuures kindlasti mitte enesehaletsus.

Tegelikult sain ma Sinu kommentaarist hästi aru. Tähenärijalikult ei saa ma sellega päriselt nõustuda. Esimene foto oli ju taotluslik lavastus, kaks fotot olid poseeritud. Pisut küsitav oli meeleolukas rannapilt. Aga roosa Lembitu fotot võib tõlgendada mitmeti - ma arvan, et ta on lihtsalt õnnelik, et inimesed tema fotot vaadates on õnnelikud. Seevastu Sinu kommentaari sisuline pool oli just see, mis pani mind mõtlema. Sest tegelikult mõtlen ma samamoodi nagu Sina. Ühes eelmise aasta postituses proovisin protesteerida selle vastu, et meelelahutusliku saate tegemisel kasutatakse ära noorte inimeste veel väljaarenemata enesekriitikat. Muude mõtete kõrval sain vastuseks, et iga inimene peab ise teadma kuidas ja mismoodi ta ennast lolliks teeb. Sarnane mõtteviis oli valdav ka kõigis sellele saatele pühendatud kommentaarides erinevates portaalides.

Jah, just nimelt inimeste ärakasutamine ainult selleks, et pulli saaks, on ka mind pidevalt häirinud. Samas annan aru, et mina olen oma eetiliste tõekspidamistega eilne päev. See, mis "minu ajal" oli mõeldamatu, on täna iseendast mõistetav ja lubatud. "Minu ajal" poleks lubatud irvitada vaimuhaigete üle, täna on vaimuhaigus meelelahutuse lahutamatu ja aktsepteeritud osa. Näiteid selleks ei pea kaugelt otsima. Eile vaatasin saadet tuntud inimeste ahistamisest. Minu vanamoodne eetika poleks kuidagi lubanud näidata ekraanil laulja Lea Liitma väidetavat ahistajat. Kuid tunnistan, ilma selle episoodita oleks kogu saade hambutu. Pärast seda vaatasin sama kanali Ajujahti. Selle saate eelvoorudes näidati meile loendamatul hulgal jaantatikaid - selleks, et meil lõbus oleks. Inimeste asetamine lollidesse situatsioonidesse, nende naeruvääristamine on tänapäeva televisiooni üks alustalasid.

Lollitamine lollitamiseks - inimesed tõepoolest panevad ennast teadlikult ju väljanäitusele, kuid vaimuhaigete ärakasutamisega pean ma veel harjuma. Kuid ega mina siis mingi psühhiaater ole, et määratleda iga ärakasutatud inimese diagnoosi. Iseendagi diagnoosi äratundmisega on raskusi - ju see vanadus ikka ole. Igal juhul saab igaüks oma diagnostikuvõimeid proovile panna ja kombata oma eetilisuse piire kogu aeg ja pidevalt. Kasvõi suhtumises "Kroonika" seksikate peosse ja sellel osalejatesse. Või kujundada oma hoiak artiklist, mis äratab mõtteid saate "Tõehetk" tiimi eetilisusest ja vaimsest tervisest.

Ning ega ikka kõike nüüd pidevalt ja alati saa ka hirmtõsiselt võtta. Ühe inimese vanaisa ja vanaema läksid koos kliinikusse ja leidsid ooteruumist klaveri. Rubinsteinist on asi kaugel ning see koosmäng tuli vast 50 aastat varem pisut ladusamalt välja. Kuid vahvad vanainimesed siiski - väärikad ja naljakad. Igal juhul mitte haletsusväärsed.

Erootilist meheilu piltides

Bianka, Kaamos ja Helve arutlevad Lendava konna olukirjeldusliku postituse juures sellest, et blogimaailm on kallutatud. Näeme aga muudkui paljast naise ihu aga meheilu kohe mitte. Täitmaks seda lünka ja vähendamaks blogides kasutatavate illustratiivsete materjalide kallutatust ning tulles vastu erotomaanide palavatele soovidele, alljärgnevalt väike pildivalik.

Aga üldiselt ma ei tea, kas naistel on samamoodi nagu meil, teatud vanuses meestel. Et juttu on palju, kuid kui asjaks läheb ...

Eilsest

Eelkõige muidugi Emadepäev. Minu lapsepõlvekodus tähistati seda päeva alati. Aga tollal pealsurutud Naistepäeva mitte eriti, tegelikult üldse mitte. Nüüd muidugi olen naistele pühendatud päeva suhtes tükimaad leplikum ja ei leiagi, et tegemist oleks alternatiiviga Emadepäevale. Just sellist vastandumist nähti aga minu kodus, kus põhimõtteliselt ei tähistatud ühtegi punast püha. Oma elu alustades muutusid ka minu hoiakud. Naistepäeval soovin ikka tuttavatele naistele midagi ilusat, kuigi ja kahjuks, mida aeg edasi, seda vähemaks jääb neid naisi minu elus...

Emadepäeval on aga nii, et kõiki maailma emasid mina küll ei õnnitle. Seegi vist on pärit lapsepõlvest. Emadepäev on minu silmis selline iniitmne püha. Sellel päeval peetakse meeles oma ema. Ja muidugi meesterahvana pean meeles ka oma laste emasid. Aga kõik need ametlikud aktused ja aunimetused jätavad mind emotsionaalselt ükskõikseks. Ju siis on mul endal sellel päeval mõtted seotud rohkem enda ammusurnud emaga ning ka nende mälus talletatud õnnelike perehetkedega, mida oli mul võimalus veeta oma laste ja nende emadega.

Aga eile oli veel üks tähtpäev. Naabrite suur Võidupüha. Oi, kuidas ma seda päeva kunagi vihkasin! Mulle meenuvad koheselt need õlgkaabudes ja triibuliste pidžaamajakkidega vanamehed poevõrk ja piimamannerg käes, ordenid rinnas kõlisemas, tähtsalt piimapoodi sisenemas. Ning kuigi meie, lapsed, olime juba teist tundi seisnud järjekorras ootamas kaubaauto saabumist, pidid nemad, kilisevad ja kolisevad, saama oma ostud tehtud väljaspool järjekorda. Sõjakangelased nagu nad olid. Ja siis see võitjate tähtis patseerimine Võidupühal... Jah, vihkasin seda punast värki.

Hiljem kui peas hakkas tekkima midagi mõistuse taolist, asendus vihkamine leppimisega. Muidugi oli see päev sõjas osalenutele oluline. Tähtis ühele rahvusele oma idenditeedi kinnitamiseks. Sest võita sõda ja siis elada aastakümneid nagu kaotaja, vaesuses ja idiootsuses - kurb! Iga enda elatud järjekordne aastakümme tõi leppimise kõrvale ka mõistmise. Mitte selle poliitilise ja ideoloogilise supi suhtes, vaid inimlikus mõttes. See valulik mõistmine, kuidas ühed veteranid pidid varjama paremas eas elatud mõttetuid aastaid, ajal kui teised pidutsesid oma võitu esimeste üle. Ja siis need järgnevad aastad kui kaotajatest said järsku kangelased ja võitjatest põlatud. Absurdne nagu kogu see sõda.

Ning tegelikult varsti polegi ühtegi elusat veterani ja Võidupüha on saanud meie maalapikesel juba täieliku poliitilise ja ideoloogilise vaidluse päevaks. Need veteranid, kes veel on alles, olid loogiliselt võttes selle suure sõja lapssõdurid. Minu austus kuulub neile kõigile, lahkunutele ja lahkuvatele, olid nad siis millises mundris tahes. Ning pidagu nende järeltulijad siis pealegi mistahes pühasid, leegionipäevi või võidupühasid. Veteranid peavad oma pidusid ja loodetavalt ka vastastikkust leppimist pea kõik juba seal.

Fotod: Pavel Krivtsov (1982 ja 2001)

Musta raami uudised

Vanasti, sügaval stagnaajal, õigemini juba enne seda, oli meil kaks tähtsat ajalehte. Põhjapool oli selleks "Õhtuleht", Lõuna-Eestis aga "Edasi". Ega ma tollal taibanud, miks need lehed olulised on. Ning eriti järjekindel lugeja ma siis polnud, kuigi lehed olid tellitud. Silme ette tulevad need ajalehekioskite pikad sabad, valdavalt eakamatest inimestest koosnev. Eks see postiauto lehepakkide ootamine oli ka omamoodi klubiline tegevus, põhinäod järjekorras ju ikka ühed ja samad. Seal siis vahetati omavahel "turuuudiseid" ja kui siis lõpuks värske leht käes, mindi koju lugema neid kõige olulisemaid trükilõhnalisi uudiseid.

Selleks oluliseks informatsiooniks neis ajalehtedes olid surmakuulutused. Tollal ma nende musta raamiga kuulutuste vastu loomulikult huvi ei tundnud. Nüüd kui peaaegu kõlbaksin juba sellisesse leheputka klubisse on asjad oluliselt muutunud. Need, kes surmakuulutusi loeksid ei ole kioskist ajalehe ostmiseks eriti maksujõulised. Muidugi on ka neid, kellel leht kodus käib, minulgi mingi kampaania ajal tellitud "Eesti Päevaleht". Kuid ega see kunagine süsteem, et Põhja-Eesti surmad olid ühes lehes, enam ei toimi. Mingisugusest vanast harjumusest panevad Lõuna-Eesti leinajad ja trööstijad omad teated ikka veel vist "Postimehesse", kuigi leht ise on juba ammu pealinna oma.

Igal juhul on asi nii kaugel, et kodupostkasti tulevas lehes loen ka mina nüüd neid olulisi uudiseid. Ning üha sagedamini kohtan tuttavaid nimesid. On neid kunagisi tuttavaid, kes ise on lõplikult lusika laua peale pannud, kui ka neid, kes saadavad teele oma lähedasi. Aga et nende surmakuulutustega on just nii nagu on, siis kardan, et suurem osa tuttavatest minejatest jääbki mul teadmata. Samas mõtlen, et ega see teadmine mulle nüüd ülioluline ka ei ole. Teisalt aga on ju nii, et ega iga tuttava matustele ma küll ei lähe, kuid mõni omaette mõteldud ilus mõte lahkunu mälestuseks oleks aga nagu lihtsalt kena, iseenda jaoks muidugi.

Ma olen täiesti veendunud, et arvutipõlvkond, kui nende aeg sealmaal on, lahendavad selle minu põlvkonna kohati piinlike olukordi tekitava teadmatuse kerge vaevaga. Ühel päeval ripub internetis kindlasti üleval üks lehekülg, mida siis eelnevalt turundatakse, promeeritakse ja kõik need muud kaubalised asjad. Ning vanaks saanud internetipioneerid seadistavad oma browseri avaleheks just selle lehekülje. Ikka selleks, et neid olulisi, mustas raamis uudiseid lugeda.

P.S. Näitamaks, et ma olen üdini morbiidne kuju, lisan postitusele ühe foto. Steve Marsh suri ära. Temale oli siin elus oluline tema auto, BMW M3. Leinajad püstitasid autole, ei... Steve'le hauamonumendi.

Idioodi jutt

Olin eile linnas. Kuna koju jõudes oli õhtu veel noor ja õues toimetamist palju, käisin värskendamiseks duši all. Öösel magasin kehvasti ning ärkasin hommikul pool viis - see vanameeste unetus ja sedamoodi. Isegi koer ei tahtnud veel jalutama minna. Läksin Kohvikusse. Nüüd tahan uuesti duši alla minna.

Kõige kallim vedelik?

Nendes väljamaakeelsetes blogides, mida ma proovin jälgida, leidub igasuguseid imelikke arutelusid. Tihti on teema küll võetud lambist, aga huvitav sellegipoolest. Viimati jäi meelde selline asi, et prooviti leida rahaliselt kõige kallimat vedelikku.

Teadagi ei viinud asi kokkuvõttes kuhugi. Kommentaatorite hulka ilmusid farmatseudid, kes teatasid et nimekirjas pakutud ravim pole üldse vedelik. Siis teatasid prefektsionistid, et milliliiter pole õige mõõtühik ja füüsikud vastasid, et mistahes ainet saab mõõta ka mahuühikutes. Muidugi ei jätnud sõna sekka ütlemata kommersandid, kes hakkasid diskuteerima hindade erinevusest erinevatel turgudel (seni pakuti hindasid, mis USA-s olevat). Kokkuvõttes, nagu ikka normaalsete inimeste puhul, sumbus diskussioon sellega, et üks räägib august ja teine sellest teisest. Eestlasi kommentaatorite hulgas aga kindlasti polnud, sest keegi ei maininud Savisaart või Ansipit...

Asjast endast siis ka. Momendiks kuni arutelu metsa jooksis olid tabelis mainitud muuhulgas järgmisi vedelikke:

0,67 $/ml - printeri tint

0,35 $/ml - inimese veri

0,05 $/ml - penetseliin

0,02 $/ml - viin

Kuidas see veri saab nii kallis olla, imestasin ma koos mõne teise pessimistiga. Selgust selles aga ei saanud - ju siis "nendel seal", roiskuvas kapitalismis, läheb ka veri kaubaks. Sellega, et printeri tint on üks igavesti kallis vedelik, nõustusid kõik. Kokkuvõtlikult tobe arutelu küll, aga siiski jäin mõtlema sellele, milline Eestis müüdavatest vedelikest maksab kõige enam?

Võitlev "ateist"

Nüüd ongi sedasi, et pole enam suitsetanud. Pisut imelik see on aga pikapeale ehk harjub ära. Natuke sarnaneb see joomise mahajätmisega. Kuigi alkoholist loobumine on kordi kergem. Viimase puhul on ainult tsüklist väljumine füüsiliselt raske. Ülejäänud osas on alkoholist loobumine aga kinni mõtlemises ja depressioonide leevendamises teiste vahenditega. Sigarettidest loobumine on seevastu iga inimese pisike kangelastegu, sest nikotiinivajadus on seotud füüsilise enesetundega. Aga see sellest...

Mulle on alati käinud pinda need karsked alkohoolikud ja tubakasõltlased, kes pärast loobumist hakkavad võitlevateks "ateistideks". Need kes propageerivad pealetükkivalt oma tervislikku eluviisi, näägutavad ja õiendavad napsitajate ja suitsetajatega. Ma tean omast käest, et ühe korraliku lõunasöögi lõpetab hea naps ja mõnus sigaret (kange sigarillo on eriti kaif!). Või seda, et pisut hoogsama peo käigus ei loeta pudeleid ega suitsukarpe. Kui keegi on möku ja ei oska nende ainetega piiri pidada, siis see ei tähenda seda, et kogu ülejäänud maailm on tahtejõuetute sõltlaste kamp kes pole saanud veel "valgustust". Millegipärast aga just kõige hullemad sõltlased peavad oma kohustuseks hakata pärast loobumist röökima seda, et alkoholi ja sigarettide müüki ning tarbimist tuleb piirata, keelustada ja karistada. Minul on igatahes alati piinlik kui mõni joodikust nüüdne karskustegelane, kellega mõnigi pudel on ära lahendatud, ilmub aegaajalt lagedale oma järjekordsete epistlitega.

Nüüd olen aga mõnedes senistes seisukohtades kahtlema hakanud. Olgu selle alkoholiga nagu on. Igatahes on selle liigne tarbimine sarnane süütu flirdiga kui võrrelda narkootikumide pruukimist pisut vürtsikamate toimetamistega. Minu kõhklused senistes põhimõtetes on seotud tubakatarbimisega. Omal nahal nikotiinist ja tõrvast tuntav füüsiline vaev ja valu lihtsalt "sunnib" epistlit lugema. Seda eriti oma enda laste puhul kui tekkinud haigust seostada kuidagi ka võimalike geneetiliste eelsoodumustega. Nooremad lapsed, keda säärane moraalilugemine eelkõige puudutab, nägid mind seal teispoolsuse eelkambris, intensiivravi palatis. Ehk oli sellest neile abi mõningateks mõtisklusteks.

Kuid veelgi enam. Viimasel ajal olen mõtelnud selle üle, et näiteks kaitseväes võiks suitsetamine olla keelatud. Ma mõtlen just neid ajateenijaid. Selline paarikuuline sundpaus aitab ehk mõnelgi poisil teha seejärel kergemini otsust loobuda suitsetamise taasalustamisest. Ma ei tea tuhkagi meie kaitseväest. Tean lihtsalt seda, et vene kroonu teenimise ajal olid sealsed "kohustuslikud" suitsupausid paljude poiste jaoks tema suitsetajatee alguseks. Mina ise olin vene sõjaväkke minekul juba aastaid tubakustatud. Tõenäosus, et armeest tingitud sundpausi järel oleks uuesti suitsetamist alustanud on ..., ei tea. Ilmselge on see, et mida vanemaks inimene saab, seda väiksema tõenäosusega saab temast nikotiinisõltlane. Vähemalt ei tea mina ühtegi omavanust, kes alles praegu alustaks suitsutõmbamist.

No nii, olengi jõudnud sinnamaani, et haletsusväärse sõltlasena olen hakanud teiste "hingi päästma". Õnneks päris nii see pole. Mulle näiteks meeldivad need tubakasõltlaste seltsid, kes seitse päeva nädalas peavad ühes ja samas kohas oma seltsingu koosolekuid koos tellitud söökide ja eelkõige jookidega. Viimast kutsutakse tellitud baariteenuseks. Kuigi minul nendele koosolekutele asja pole, siis miks mitte. Kuidagi elegantne ninanips suitsetajatelt kõigile nendele mittesuitsetavatele võitlevatele "ateistidele".