Kas õudused jätkuvad?

Paari tunni jooksul pean otsustama, kas lülitan lustikummuti sisse või mitte. Eelvoorud on siiani kui õudusfilmi kesköine seanss pimedas üksikus maamajas. Pult on kogu aeg käeulatuses ja kui väga hirmsaks läheb, keeran hääle maha. Pilgu suunan ka ekraanilt lakke, et suures plaanis miimika ei reedaks - mida näitlejad ütlesid?

Ei, ma ei räägi üldse võistlejatest ja laulmisest. Et võistlema tulevad nii andetud kui andekad, arenenud ja alaarenenud - see on normaalne. Iga võistleja esineb täpselt nii nagu hetkeolukorras võimed, oskused, kogemused lubavad. Lõppude lõpuks on ju ka kõige hädisemal olemas vähemalt üks poolehoidja, ta ise. Ning miks mitte proovida kui võimalus antakse.

Ma räägin kohtunikest ja nende kommentaaridest. Kunagi oli mul üks vanem kolleeg, tõeliselt haritud ja väljapeetud daam. Mingis ametialases väitluses olime erinevatel seisukohtadel. Mul on siiani meeles kui meil mõlemal lõppesid argumendid. Pärast pisikest mõttepausi tõstis ta elegantse liigutusega silmade eest prillid, vaatas mulle sügavalt silma ja sõnas vaikse kuid selge diktsiooniga: "Teate, Hundi ulg, minge persse!". See oli tõeliselt väärikas.

Mul on kahju, et tuntud telesaate Eesti meeskond ei leidnud (ei tahtnudki leida?) kogu riigist kolme karismaatilist iskut, kes oskaksid inimesi väärikalt, samas elegantselt persse saata. Ning peamine, kes rõõmustaksid siiralt kui keegi on teinud hea esinemise. Ja ärge tulge mulle rääkima etteantud formaadist, muidu hakkan rääkima eesti Naistevahetusest!