Avavalss

Täna oli toas toimetamist. Et vaikus väga kõrva ei riivaks, kuulan toas olles arvutist raadiot või panen mängima mõne oma muusika-rosolje-playlisti. Kuidagi juhtus seekord sinna palju tantsumuusikat. Selles vanamoodsas tähenduses - rumba ja samba ning valss ja tango ning sedasi. Kui bassikõlar õigesti reguleeritud, siis hing ihkab küll tantsida, kuid... kui ainult oskaks!

Ma tean küll, et elus on palju tähtsat ja olulist, mida lapsed oma esimesel kaheteistkümnel kooliaastal peavad tingimata omandama. Ning ega tantsimise oskus selles elus nüüd peamine pole. Ometi on ikka piinlik küll kui noor mees oma elu tähtsamal päeval, päeval mil ta võtab enesele vastutuse pere eest, tammub kohmetult pulmakülaliste arvustavate pilkude all. Endal halb ja teistel samuti. Mine tea, kui palju pulmi on jäänud pidamata või päevakangelastel jäänud südamesse pisut tühi tunne ainuüksi seepärast, et noorel mehel on jäänud tantsusammud õppimata.

Eks pulma avavalsil ole ikkagi ka tähenduslik mõte. Nagu peigmees juhib tantsupõrandal pruuti, peaks mees juhtima oma naist ja peret läbi eesootavate aastakümnete, rääkigu feministid, mis tahavad. Peigmehe-pruudi ladus koostöö tantsupõrandal, tantsurõõm vaatamata mõnele komistusele, on ju sisuliselt edaspidise kooselu alus - heas ja halvas ning need sõnad.

Mis kuradi kasu on koolis omandatud integraalidest, verbidest ja sellest muust kui me ei õpeta lastele, eriti poistele, tantsimist. Valsioskus oleks see oluliselt vajalik, mida peame oskama elu tähtsamal päeval ja sealt järgnevas. Mina muudaks tantsukursused koolis kohustuslikuks. Seniks tuleks aga toetada selles osas laste mistahes omaalgatust:

P.S. Mõne lihtsa tantsusammuga saaksin minagi ehk hakkama aga täiendõpe kuluks ikka ära - mulle, sulle, kõigile.

Kui loll oled sina?

Sattusin klõpsates ühe kooli neljanda klassi ajaveebile. Lastele antud ülesandeks lahendada viktoriin. Reeglites on kirjas, et võib kasutada ka internetti ja teatmeteoseid. Ma mõtlesin, et oma hariduse ja lugemusega, nn. loomulikust intelligentsist, panen 10-aastastele lastele nüüd küll pika puuga. Avan siis küsimustiku ja... TÄPE mis TÄPE.

17-st küsimusest:

- tean kindlasti õiget vastust 5-le küsimusele;

- kahtlen vastuse õigsuses 3 küsimuse puhul;

- ülejäänud 9-le küsimusele peaksin hakkama otsima vastust internetist või teatmeteostest.

On loomulik, et iga järgmine generatsioon on eelmisest targem. Aga et ma oma elatud x-kümne aasta juures sedavõrd loll olen, on mulle siiski üllatus. Kui ma mäletaksin kuhu ma oma diplomi olen pannud, siis võtaks selle kõrget haridust tõendava dokumendi ja peidaks selle kuhugi, kust enam teda üles ei leiaks.

Lähen õue häbenema.

Septembris novembrist

Seitse nädalavahetust veel ja siis ta saabub. Minu jaoks juba aastaid üks morn kuu - ei sügis ega talv. Pimedus tekitab rusuva masenduse. Kardan seda juba ette. Oleks, et ihu, aga ei, hoopis aju läheb jampsi täis. Selline tobe enesehaletsuse ja millegi igatsuse kuu. Aga üldiselt tuleb võtta asja rahulikult ning nautida hoopis praegust hetke ja oma pisikesi toimetamisi. Puud on kuuris ja midagi juba ette ka ületulevaks talveks:

Ning ka keldrisse korliasena midagi varutud (kuigi õunasaak veel lahendamata):

Nii et las ta siis, see november, tuleb pealegi. Ega sest pääsu pole.

Roosa paelaga kirjad - epiloog

Sirvisin oma blogi ja avastasin kaks hiljuti saadetud vastukaja härra Augusti ja preili Erna kirjavahetusele. Hinge tekkis kirjeldamatu rahu ja õnnetunne. Kuna preili Erna saatusest tean pisut rohkem, siis jäigi hinge kripeldama noormehe saatus. Oma sisemuses tahame ju alati, et kõigil lugudel oleks õnnelik lõpp. Kuigi Augusti siirad ja ilusad tunded said Erna poolt tõrjutud, tean nüüd ometi, mis noorest romantikust sai.

Kusagil siin blogis olen kirjutanud, kuidas ma küll oleks täiskasvanud inimesena soovinud õppida tundma oma vanemaid. Sest ajal mil nemad lahkusid, olin ise selleks liiga noor ja rumal. Mine tea, ehk Augusti tütar Margit ning ka poeg Juhan, kui ta satuks neid kirju lugema, avastavad nendest kirjaridadest hoopis uue tahu oma isas. Sellise isa, keda nemad ei tundnud ega saanudki tunda - noore armunud poisi. Kummaline mõtte- ja ajanihe, kas pole?!

Omakäeliselt kirjutatud kirjad on paratamatu möödanik. Roosa paelaga kirjade järellugu on seeläbi õpetlik. Enam kui sada aastat tagasi preili Ernale saadetud kirjad, mida too hoolikalt talletas, on täna jõudnud uuesti pärale, Augusti lähedasteni. Seepärast - ärge visake kirju ära!

Empaatiast ja peeretamisest

Eile avasin üle tüki aja blogiakna. Ühel hetkel lihtsalt ei tahtnud enam ise midagi kirjutada ega lugeda ka teiste kirjutatut. Umbes samal ajal loobusin ka raamatute lugemisest, filmide vaatamisest, uudiste jälgimisest - ei tahtnud enam mingeid lugusid.

Bianka on hästi seletanud, miks me usinalt blogisid kribime, loeme või filme vaatame: "Sest oma elus jääb aasta-aastalt vähemaks ... mida? Tundevirvendusi." Ümbermõtestatult siis millegi puudumise kompenseerimine või sedasi. See teooria on jumala õige, pidades silmas teleseepide auditooriumit ja realityshowde võidukäiku.

Ma ei saa öelda, et totaalse blogivaikuse kuudel muutus mu elu ootamatult sündmuste- ja tunneterohkeks. Et just seetõttu kadus ära vajadus oma lugude jutustamiseks ja teiste lugude lugemiseks. Viimasega oli nii, et järsku avastasin oma empaatiavõime minetamise. Ma ei suutnud ega ka tahtnud enam samastuda või vastanduda kirjutaja mõtetega, kirjeldatavate sündmuste või tegelastega. Mulle lihtsalt ei läinud enam korda võõrad elud, mõtted, emotsioonid. Avastasin, et suurema osa oma elustki olen püüdnud elada "teiste elu". Olgu selleks võõraste või lähedaste oma, ning seetõttu - parodoksaalselt, olengi pagenduses. Ilma, et enda elu oleks elanudki.

Mis aga oma lugude jutustamisse puutub, siis tundusid need olevat äkki nii tühised ja tähtsusetud. Märkasin, et kirjutamist häirivad mingid kammitsad. Esmalt, virtuaalse tegelaskuju piirjooned muutusid üha selgemaks. Ta hakkas üha rohkem nõudma, et kirjutaksin tema mõtteid, jagaksin tema emotsioone, jutustaksin tema lugusid. Et ma elaksin kirjutades tema elu.

Teisalt pärssis kirjutamist soov peeretada. Me kõik peeretame. Aga me ei räägi sellest. Sellest kirjutaminegi ei kuulu hea tooni juurde kui tegemist pole just meditsiinilise tekstiga. Kombekate inimestena peeretame alles siis kui oleme veendunud, et oleme üksinda. Tõsi, mõnikord küll sellega piinlikult eksides. Ka kirjutades on nii, et kui tekib soov peeretamiseks, siis tuleb teha paus. Varjatut ja tahtmatut puuksutamist on virtuaalelus paratamatult niigi. Nagu päriseluski.

Eile oli laupäev

Tegelikult oli lisaks laupäevale ka lipupäev. Jättes kõrvale selle päevaga seotud ajaloolise sündmuse ja keskendudes vaid oma rahvuslipu austamisele, siis asi on ikka päris nadi. Uudistes näidatud päeva peasündmus (?), pärgade asetamine Reaalkooli poiste mälestussambale, jättis ikka kurbnaljaka mulje. Publikuks nagu sel puhul ikka ja alati grupp valvepensionäre, sekka kahe käe sõrmedel loendatavad nooremad aatekandjad, käsukorras kohale kamandatud ajateenijad ja lõpuks hääli püüdvad poliitikud. Kogu lugu.

Ma ise ei ole suur lipulehvitaja, pole patriootki (enam). Ausalt öeldes pole mul maja juures lipuvarrastki, lipust enesest rääkimata. See ei ole põhimõttest kinni. Lihtsalt nii on kujunenud iseenese laiskusest. Lähim naabrimees, venelane, on selles mõttes hoolsam, sini-must-valge lehvib ettenähtud päevadel ja ka kõigi perekondlike sündmuste tähistamiseks. Häbi mulle!

Imelik, et seesama minu põlvkond käis, tõsi küll, pisut porisedes, punalippude lehvides küll Ivan Käbini, hiljem Karl Vaino ja muidugi tulevase presidendi Rüütli tribüünide eest läbi. Korduvalt, vähemalt kaks korda aastas ja aastakümneid. Värvilt ja sisult punased loosungid olid muidugi ka ja vastavad hüüdlaused. Mõnikord anti marssijatele töö juures preemiatki. Nüüd on kalendris mingi Lipupäev. Ei tea kas preemiat ka antakse? Muidu ju lihtsalt tavaline laupäev.

P.S. Ostes Eestist mastilipu (105 korda 165 cm) soodushinnaga, tuleb maksta 440 krooni, millele lisandub sõidukulu kauplusesse. Tellides Eesti sini-must-valge (91 korda 152 cm) lipu Inglismaalt, tuleb koos postikuludega tasuda umbes 170 krooni.

Üks meeles

Kuidagi liialt palju on kogunenud blogisid, mida regulaarselt loen. Ning ega see nimekiri pole veel kaugeltki täiuslik. Silmapiiril on veel üsna mitmeid, keda tihti klikin. Pruugib lugemises mõni päev vahele jääda, rääkimata pikemast perioodist, on lugemist sedavõrd palju, et raamatutele ei jää enam aega ega ka kirjutamisele.

Paistab, et aastavahetuse meeleolud suunavad blogijaid tegema vahekokkuvõtteid. Minu puhul pole tegemist vastava trenditeadlikkusega vaid paratamatusega - esimese postituse tegin oma blogisse täpselt aasta tagasi. Seepärast täna korraks sirvisin oma blogi sissekandeid. Olen otse ja kaude selgitanud põhjuseid, miks alustasin. Täna võin öelda, et blogimisega on üks asi muutunud. Kindlasti olete näinud inimesi, kes valjusti omaette kõnelevad - pisut kummaline ja veider, eks ole? Ma ei räägi siinjuures inimestest, kes rahvarikastes kohtades oma hand-free'd demonstreerivad - need ju edevusest päris opakad. Muudel juhtumitel on tegemist ikka kas vaimust vaevatute või liialt kaua inimestest eemal viibinutega. Ei oska diagnoosida oma kuuluvust esimesse kategooriasse. Kuid teises kategoorias olen kindlasti. Kui ikka nädala jooksul näed heal juhul ühte autot möödumas ja jutukamatel perioodidel saad kohe päris lobiseda, öeldes selle kuu ainukesele ja üksikule möödujale reipalt: "Tere!", siis hakkad paratamatult iseendaga kõnelema. Algul oled ikka veendunud, et räägid enesega vaid mõtetes, hiljem aga märkad, et ei, ma räägin ju kõva häälega. Ennast korrates, see oli kummaline ja veider. Seega hakkasin kirjutama ja enam iseendaga valjusti ei räägi.

Alguses oli blogi sisu mõeldud pisut teisiti. Tahtmine oli fikseerida omi mõtteid kodeeritult, läbi ilmasõjaeelsete ajalehenuppude ja võõraste mälestuste. Kukupai juhatas algaja ka õigele teerajale - siis olid blogid veel rubriigiti, mina sobisin kategooriasse "Ajalugu ja mälestused". Hiljem aga selgus, et kõiki mõtteid pole siiski võimalik edastada võõraste sõnadega ja nii tekkis silt "Sildistamata". Aasta jooksul oli sildistamata mõttesähvatusi tervelt 46-l korral. Siit teen järelduse, kuna mõnikord veel mõtlen, siis järelikult ma ikka elan veel. Pole paha! Pealegi jätsin blogimises ühe kuu vahele. See oli paha.

Annan endale aru, et ma pole mingi staar-blogija. Ja ausalt, see polnud eesmärgiks alustades ega ka praegu. Ometigi on meeldiv kui sind loetakse ja saad tagsisidet. Ehk tänu sellele ma enam omaette kõva häälega ei räägi. Lehele paigutatud statistikamootor näitab, et Hundi ulul on pisut üle kolmnekümne alalise lugeja. Igal juhul kõigi lugejate poolt sooritatud üle kahekümnetuhande kliki on aidanud mul säilitada oma priviligeeritud vabaduse seisundit, mis sisuliselt on aga üksindus. Olen teile kõigile tänulik. Enesele teadmata olete mind aidanud ja motiveerinud.

Palju õnne mulle! Aastakene jälle kõnnitud ja teekond jätkub. Kui veab, siis järgmine kokkuvõte uuel aastal.