Sergei Soldatov

See jutt sellest, et kodumaa peab tundma oma kangelasi jne. Nüüd juba manalamehe, Sergei Soldatovi raamatuke "Eesti saatuse keerdsõlmes". Teadsin, midagi olin kuulnud, kuid juba ununenud. Selline saatus, unustus, vist ootab kõiki neid kümmendkonda eesti dissidenti, kes vene ajal olid reaalses vangistuses. Suurem osa meist, nõukogudeaja inimestest eriti ei teadnud ega teagi noist asjadest, mida toimetasid Soldatov&Co. Meie "kangelasteod" piirdusid heal juhul Ameerika Hääle kuulamisega. Kuigi jah, kuidagi palju on tekkinud ka neid inimesi, kes poetavad oma meenutustesse ikka seda juttu, kuidas nõukogude võim neid kiusas ning kuidas nemad püüdsid seda eesti asja ikka ajada. Sisemistest "võimuõõnestajatest" rääkimata. Kui inimesed sedasi räägivad, tunnen ma alati suurt piinlikust. Samal ajal ja tegelikult on ka üllatavalt palju eakaaslasi, kes aususe hetkel tunnistavad, et nad ei teadnud vene ajal, mis on jõulud, mis on küüditamine, 44. aasta lahkumine, kes olid Päts ja Laidoner jne. See on omakorda kurb.

Dissidendid unustuses - arvatavasti asjade loomulik käik. Põlvkonnad, kes nõukogude ajal olid lapsed ja hiljem sündinud, ei pruugi aru saada milles oli asja point. Mõelda vaid, kangelane ainult selle eest, et kükitas kusagil, kirjutas ja paljundas midagi riigivastast. Kus on action, ma küsin? Soldatovi raamatukesest peegeldubki pisut kibestumist. Istudes reaalselt kuus aastat laagrites, polnud ta Eesti vabaduse saabudes enam keegi. Üks ta kaaslane aga, kes Soldatovi hinnangul kogus kuulsust ka tema arvel, on praegu meie Europarlamendi saadik. Valusat muiet jätkub Soldatovil ka president Lennart Meri aadressil (kes muuseas sellel ajal kui Soldatov viibis Mordvas okastraadi taga, imetles Euroopa linnade ja maailma kaunimate paikade vaateid).

Tegelikult pole selles mälestuste raamatukeses mulle midagi üllatavat. Lihtsalt seda lugedes tulid asjad meelde. Olen siin blogiski kirjutanud ühest juhtumist, mis haakub Sergei Soldatovi poolt kirjapanduga. Ta kirjeldab kuidas ta saadeti vanglast Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti ekspertiisi. Kirjeldab ka üksikasjalikult protseduuri, mille nimi on punktsioon - selgroovedeliku proovi võtmine. Ja kuigi Soldatov mäletab, et "tema kohal on keeruline seadeldis, mis suunab süstla vajalikku kohta selgroos", siis mina mäletan teisiti. Lihtsalt öeldi: "Kui liigutad, oled halvatud!" ja kogu moos - hirmust ei pilkunud silmadki. Varasemast ajast meenub see, kui pisikese poisina sai karauulitatud tänaval kui vanem vend lendlehti käis Niguliste tänaval postkastidesse toppimas. Hilisemast ajast mäletan samizdati läbi saja kopeeri paberossipaberile trükitud Solzhenitsini ja teisi raamatuid. Ja mäletan palju muudki. Mälestused on toredad, selleks et mõista, vajame me mälu.

Bensiinigaasi plahvatus Viljandis

Eile keskpäeval juhtus Viljandis põllumeeste seltsi hoovis bensiinigaaside plahvatus. Põlluseltsihoovile püstitati alles hiljuti bensiini müügipunkt ja reservuaar maa alla, mille mahutavus on 16 000 liitrit. Laupäeval täideti bensiinipaak. Siis aga selgus, et kuskil seadeldises on viga ja bensiini immitseb välja. Eile hakati viga selgitama. Töölised ei pääsenud aga paagile ligi, kuna maapinnal asuv raske malmist kaitseplaat oli kinni külmanud. Hakati seda leeklampidega lahti sulatama, misjuures unustati ära kõik ettevaatusabinõud ja teadmine, et seisti "püssirohutünni" otsas. Mõni minut hiljem kõlas plahvatus. Raske malmipatakas lendas mitu sülda kõrgele taeva alla, purunedes kolmeks. Plaadi alla immitsenud bensiin ja gaasid olid sulamisel plahvatanud. Nagu imekombel pääsesid töölised allasadanud malmipankade eest vigastamatult.

Maa Hääl, 12. veebruaril 1935

Karistati naise peksjat

Laupäeval Pärnu 3. jaoskonna rahukohtunik karistas Vana-Vändra vallas elavat Armusaare talu noorperemeest Elmar Martinsoni oma naise halvasti käitlemise pärast 3 kuulise arestiga. Martinson oli 12. jaanuari hommikul kella 5 paiku tulnud hobusega koju mingilt kosjakäigult. Naisega tekkinud sõneluse tagajärjel mees asus teda peksma ja viskas viimaks naise paljajalu toast välja. Naine põgenes kergetes riietes läbi lume ja külma umbes kilomeeter maad eemal asuvasse vanemate tallu. Sealt ta tuli tunnistajatga järgmisel hommikul mehe tallu oma asju ära viima. Elmar Martinsonile see ei olnud meeltmööda ja ta lõi ühele tunnistajatest, Paul Vahtrale, kasepuust kepiga kaks korda näkku ning sõimas veel meest pealekauba. Selle teo eest samal päeval kohtunik karistas riiakat taluperemeest ühekuulise kinnipidamisega vangimajas.

Maa Hääl, 12. veebruar 1935

Aga mis teha kui nuppu pole?

Ma olen tihti mõtelnud, kuidas kõik see "kontoritöö" ära tehti, kui arvuteid polnud. Ja kontorites istus siis kordi vähem inimesi kui praegu. Üks on selge, et kaugemal oleva sõbraga sai siis lihtsalt kirju vahetatud - paberil, omakäeliselt kirjutatuna, ilusamat paberit ja postmarki valituna, postitatuna jne. Ning peaasi tuli kirjakandjat oodata. Kirjadega on nüüd lihtsam, meil on ju Blog.tr.ee

Probleem selles, et minu blogilisti ei saabu need postitused, kellelt kirju ootan. Samas ju näen, et need kõik ilusasti minu kirjasõprade nimekirjas. Aga kirju ei tule. Näen ka seda, et kirju nad ometi kirjutavad. Küll vajutan ühte nuppu ja teist, aga kui endal nuppu pole, siis kasu ei millestki. Vähemalt enda koostatud blogilistist. Tean, et tuleks seda asjandust veel õppida, kuid kes küll õpetaks? Õppida pole ju kunagi hilja...

Parimad tervitused Tegelinskile, Malyniale ja veel mitmele blogisõbrale tundmatult austajalt.

Tõsieluromaan "Andmekaitse"

Manjana ja teised arutavad, kas inimesel on õigus olla mitte keegi kui ta ei taha olla keegi. Konkreetne juhtum kirjeldatud detailides on minu arvates küll ehk pseudoprobleem. See on midagi taolist (seejuures ei midagi isiklikku): Kas Teie naine on rase? - Ei, natuke rase. Austan Manjana õigust võidelda selle nimel, et olla mitte keegi. Võis siis, noh, natukene keegi. Ju siis temaga seonduvate andmete avaldamine-mitteavaldamine, säilitamine-mittesäilitamine on talle oluline.

Tsiteerides klassikut - mitte sellest ei tahtnud ma... Endale olulisest tahtsin rääkida. Selleks tuleb minna näiteks lihtsalt siia leheküljele ja hakata seda lugema. Tuhandete lehekülgede kaupa tõsieluromaane. Kõik reaalsete nimede, enamik ka reaalsete isikukoodide, aadressidega. Kellel kui palju kinnisvara; kes millisele lapsele ja palju elatist maksma peab; kes pankrotti läinud; kellel maksuamet kraes; kes valesti autot parkinud või bussis jänest sõitnud; kes abielu kestel ühisvara juba jagamas; keda arvatavasti ootab korterist väljatõstmine; .... Loendamatud leheküljed draamasid, mõnikord ka komöödiaid. Ja ei mingit andmekaitset, delikaatsust ja muud jura käidud koolidest, klassipiltidest, memmede-taatide raadioõnnitlustest ning muust tühjast-tähjast. Kõik puha tegelik elu ja avalik huvi.

Aga kas te seda juba teate, et Maksuamet väänas muusik J.S.-le põhivõlana 20 ja viivisvõlana üle 30 tuhhi. No tegelikult need muusikud teenivad ju päris hästi - juba põhivõla kaudu saab midagi tuletada. Eks kohtutäitur saab ka veel enne vanaaastat leiva lauale kui ainult muusik nüüd jõulude ajal usinalt tööd vihuks. Tal vaesekesel omal jäävad lastele jõulukingid tegemata... Oi elukest... Kust ma seda tean? Tõsieluromaanist lugesin.

Tabletomaania

Mul puudub vähemgi arusaamine, miks alkohol (loe: alkoholism) on taunitav. Samas arstide poolt määratud antidepressantide (loe: psühhotroopsete ainete) tekitatud mitteadekvaatne käitumine seevastu mõistvalt respekteeritud.

Mind häirivad minu sõltuvused samavõrd nagu nende tablettide kõrvalmõjud, mida neelan vabanemaks sõltuvustest. Loen vähe, mõtlen vähe - zombistun. Üks lähedastest proovis selles tabletimajanduses selgust saada. Ta on seda õppinud. Ei, mitte hulluarstiks. Ta lõigub välismaal inimesi. Vaatamata viimati öeldule kavatsen talitada siiski tema, mitte tabletikirjutajate soovituste kohaselt.

Proovisin lugeda blogisid. Igavese optimisti, kes usub, et kevadtulebikkagi blogis oli selles kalendrikuus mitmeid tõsiseid ja huvitavaid arutelusid. Tabletiuimas peaga oleks olnud naeruväärne, pealegi klahvistiku suhtes kordinatsioonihäiretega, sõna sekka öelda. Paljude blogikirjutiste kommentaariks, nii juba mainitud blogis kui ka mujal, esiletõstetult muuhulgas ka selles, mille kommentaarium on suletud, ütleks, et elu ehk polegi nii keeruline kui paistab:

Tänud ühele lähedasele, kelle leheküljelt selle video leidsin.

Meeleolud

Lasin asjadel kulgeda. Nendega koos kulgesin ka mina. Tulemus polnud hea.
Sellest ka vastav meeleolu, novembrile omane:






Hingedepäev on möödas. Kõik me saame midagi muuta, paremaks. Ka iseennast.