Eestlased Marokos

Eesti kaup uute turgude vallutamisel on tungimas juba eksootilistesse maadesse. Marokos olid seni Lutheri vineeri toolid ainsad artiklid, mida võis leida Maroko kodudes ja needki Tschehoslovakkia kauba päritolu all. Esimeste hulgas, kes Maroko elanikele tõi uusi eesti kaupu, oli Boris Oltov, kes Casablancast müütas "Kawe" shokolaadi ja kompvekke. Kaubal oli hea minek ja araablased olid shokolaadi maiad ostma, kuid mees ei osanud äri ajada ja läks pankrotti tehes "Kawele" "külge".

Uue epohhi eesti kauba turustamisel on aga toonud tuntud sotsialistide "kuldsuu", kirjanik Karl Ast-Rumor, kes juba mõnda aega tegutseb Marokos äri alal, lahkudes poliitiliselt äreval ajal kodumaalt.

Karl Ast on võõrsil loobunud igasugusest härrasmehelikkusest ja hakanud päris turukauplejaks, lõigates Marrakechi turul oma käega kodumaa võid ja pannes kaalule kaheksandik kilogrammi ostjaile. Võipakk portfellis kõnnib ta hommikust õhtuni mööda kauplusi ja teeb sõite sisemaale lõõmava päikese all, nagu eht kaubareisija kunagi.

Asti töö on vilja kannud. Maroko turgudel võib nüüd saada eesti võid, juustu, suitsuvorsti, kilusid ja valget viinagi. Karl Asti eeskuju aga näitab, et tragi mees ei jää kusagil hätta.

Pärnu Päevaleht, 23. detsembril 1934

Mõisakülalane - isesüttiva sigareti leiutaja

Mõisaküla raudteetehase kontoris teeniva 60-aastase August Arro poeg Robert Arro, arstiteaduskonna üliõpilane, leiutas mõne aja eest isesüttiva sigareti. Noormees esitas oma leiutise patendiametile. Et Eestis ei leidunud uue leiutise kasutajat, astus A. kirjavahetusse välismaadega. Soodsaimad pakkumised tulid itaallastelt ja ameeriklastelt. A. astus läbirääkimistesse New Yorgi tubakatrusti juhatuse esindajatega, kellega saavutati kokkuleppe. Selle järele annab ta oma leiutise ettevõttele 30.000 kr. eest, kuna ise asub vastava lepingu põhjal 1500 kroonise kuupalgaga trusti laboratooriumi teenistusse.

Neil päevil R. Arro alustab reisi Ameerikasse.

Teataja, 9. juunil 1939

Selle talve surnud 18.

(...järg)

Kui see Toda maja lagunes, läks Milde Muhu Siilule mehele. Muhu Siilu õige nimi oli August. Väikesest peast oli ta kukkunud silmaga liigendnoa peale ja see silm jäi pimedaks. Keegi tark, kes pisut saksa keelt oskas, hakkas teda Siiluks kutsuma. Saksa keeles on Schielen kõõrdi vaatama. Mildel ja Siilul oli palju lapsi. Milde ise rääkis, et tal on 9 last ja 9 aborti. Nad elasid üürikorteris kord siin, kord seal. Algul elasid nad küll Muhul. Aga kui Muhu ema ära suri, siis päris maja Eedus kui üks vanematest poegadest. Eedus oli eluaegne Vähi metsavaht ja väimees. Viiekümnendate aastate algul lasti aga endised metsavahid lahti, siis ta jäi koduta. Et aga Muhu oli parajasti tühi, siis sinna oli paras kolida.

August oli algul Kaldal. Sealt läks Purti ja sinna ta jäi surmani. August suri umbes 50 aastaselt, me olime klassikaaslased. Peale Siilu surma läks Milde nagu keema. Küll siis oli karvalisi kavalere, pidusid, söömisi ja joomisi, rohkem ikka joomisi. Lapsed olid poolnälgas. Siis Milde käis juba tööl ja teenis. Tal nagu oli haigus ilusate riiete järel. Käis ikka Tallinnas restipoest riide reste toomas ja muudkui õmbles. Ta oli hea õmbleja ja hea maitse oli tal ka. Noh, nii peale 40 aastat nägi ta hästi nägus välja, aga mida aasta edasi, seda viletsamaks ta nägu muutus. Nüüd on ta juba 70 ringis ja joob ka kõvasti. On nii krimpsus, et kole.

Lastega on tal ka kehvasti läinud. Vanem poeg Endel oli kõva joodik. Siis ta varastas midagi ja oli paar aastat kinni. Tuli välja, jäi külmaga õue lume peale magama, sai halvatud, nüüd oli invaliid. Umbes kümme viimast aastat oli Eivere vanadekodus. Möödunud sügisel ma olin kord sides, kui Eiverest teatati, et Endel on surnud.

Number 2 oli Arvet. See oli Milde lemmiklaps. Mõistus oli tal peas, aga koolis ei viitsinud käia. Vallast suruti talle peale, et lõpetagu kaugõppeski V klassi. Aga ei sellest tulnud suurt midagi. Hakkas kõvasti jooma. Muidu oli ta mõistuselt kena poiss. Mõned korrad tuli bussis minuga Paidest koos. Siis istus minu kõrvale ja puistas mulle oma südant, ütles mulle ikka "tädi Asta". Enne surma hakkas ta veel Miitjami Mailiga elama ja rääkis mulle kui õnnelik ta on. Millesse ta suri, ma küll enam ei mäleta.

Number 3 oli Milvi. See õppis Klementis mantli rätsepaks. Tema abiellus Võrumaale. kui Milde pulmast tuli, siis pärast töö juures rääkis, et nii ilus väimees, et tahaks kohe kas või üheks ööks omale. Selle mehega Milvi ei elanud kaua, läksid lahku. Nüüd pidavat Milvi Tallinnas olema ja õige alla käinud.

4. oli Nuka. Mina tema pärisnime ei mäleta. See oli tore poiss. Hästi õppis ja igati oli tubli poiss. Näost ka kena, Muhude moodi tumedavereline, Todad olid blondid. See poiss leiti ühel hommikul maantee kraavist auto alla aetud. Sellest poisist oli tõesti kahju.

5 oli Elvi. Elvit peeti algul pisut nagu vähe arenenud lapseks, aga hiljem sai kõigega hakkama ja oli nii tore tüdruk. Peale kooli lõpetamist muutus ta nukrameelseks ja ühel hommikul oli ta mürki võtnud. Et see juhtus hommikul vara, inimesed olid kõik alles kodus ja jalul, viidi ta kiiresti haiglasse. Oli seal tükk aega ja viidi siis Jämejalga. Jämejalas oli ta ka vist pool aastat, siis tuli umbes pooleks aastaks koju. Aga jälle jäi nukrameelseks ja viidi Jämejalga tagasi. Mõned aastad oli seal. Siis tuli teade, et Elvi on ära jooksnud. Suveotsa oli kadunud, alles hiljem, sügisel leiti ta kusagil raudtee ääres, kase otsas, rippumas.

Mildele oli see raske suvi. Nuka sai augustis surma, Elvi oktoobri lõpul. Nukale ta tegi kultuurimajas suured matused. Elvile ei jätkunud muuks, kui süldi konte tuua ja kodused matused teha. Ükskord peale seda me, naised, arutasime, miks ta noor inimene nii tegi. Siis ütles tema tädi Liide: "Kas niisuguses peres lihtne olla? Tema oli ainus, kes nende Muhudega ei sarnanenud. Võib olla oli mõni poiss ka mängus..."

(järgneb...)

Mulgimaal kõige enam segaverelisi

Neil päevil kaitses mag. zool. Juhan Aul doktori väitekirja dr. phil. nat. kraadi saamiseks käsitades eestlaste antropoloogilisi tunnuseid ja tõulist kuuluvust. Eestlaste antropoloogilisi uurimusi on tema toimetanud aastate kestel ja võis selle tõttu anda küllalt üksikasjaliku pildi vastavalt alalt. Ta väitis, et meil domineerib Põhja tõug ja Ida-Balti tõug. Vähemal määral on muidugi ka teisi rahvatõuge.

Dr. J. Auli doktori väitekirjas esitatud andmetest selgub, et meil on kõige segaverelisem rahvas Lõuna-Viljandimaal, Lõuna-Pärnumaal, Valgamaal ja osalt ka Tartumaal. Seega on mulgid kõige segatum rahvatõug. Väga rohkesti on segaverelisi ka Saaremaal.

Eestlaste keskmiseks pikkuseks on dr. J. Auli andmetel 172 cm. Pikemad meist on vaid rootslased ja norralased. Kõik teised rahvused on aga lühemad. Seejuures on märgata, et pikemaid inimesi elab meil enam linnas kui maal. Ka haritud isikute hulgas on pikakasvulisi enam kui lühikeste hulgas. Kõige selle tõttu dr. Aul arvab, et kultuurilise arenguga pikeneb ka kasv. Raskuse poolest on tema andmetel eestlased Euroopas järel vaid soomlastest. Kõigist teistest rahvastest oleme aga raskuse poolest ees.

Sakala, 23. märtsil 1938

Ajataju ja sõltuvus

Aga peamine on see, et kevad on käes. Kõik see tärkamise ja õitsemise asi. Seemnekesed mulda ja muu värk. Tuleb välja, et see on mulle järsku ülioluline. Kunagi lugesin midagi huvitavat aja tajumisest eri vanuses. Sealhulgas sellest, et väikelapsed õpivad enne selgeks koha mõiste - "siin, seal" ja tunduvalt hiljem aja mõiste, "homme, üleeile" - näiteks. Ma ei tea, kui vanalt hakkab inimene lõpuks tajuma aja määra. Oma viimaste aastate kogetust tean, et see tunnetus, palju aega-vähe aega, omandatakse sõltumata vanusest igal juhul siis, kui tervis hakkab dikteerima meie elukorraldust. Seepärast on kevad mulle oluline. Sest keegi ei tea, mitu korda on meile antud näha õunapuude õitsemist ning kuldnokkade toimetamist koduõue pesakastis.

Ma ei tea, ehk igaüks tajub aja määra isemoodi. Üldine tähelepanek on lihtsalt see, et mida vanemaks mees saab, seda varem ta ärkab. Nii on see ka minuga. Ülalöeldu taustal meeldib, õigemini on mulle vajalik püüda näha igal hommikul päikese tõusu. Minu taluaknast on näha põlispuud, mäekünkast oja poole laskuv külatee. Ajatabamatult muutuv hommikuvalgus, varjud ja varjundid, rohetava aasa tuhat erinevat rohelist värvust päikesetõusu loetud minutite jooksul. Seda kõike pole ma kunagi varem näinud oma linnalapse ja linnamehe elu jooksul. Juhused ja valikud on mulle seda vaatemängu nüüd võimaldanud ja ma ei taha seda millegi muu vastu vahetada. Ma tahan nautida oma roosipeenra õiteilu, näha mulda pistetud sibula nina mullast-väljapistmise müsteeriumi. Piisavalt reisinud inimesena imestan, et saan oma pisikesel maalapil, kuigi hilinenult, lõpuks avastada, mis imeline paik on see maailm. Tuleb välja, et selleks ei peagi maailma kaarti punaseks värvima.

Blogikeskkonda hakkasin kasutama ülestähenduste tegemiseks selle aasta esimesel päeval. See oli väljund novembrimasenduse, nukrate jõulude ja pisut kurvameelse aastavahetuse, aasta aastalt korduva kaamose raviks. Olin alustanud elus teistkordselt võitlust sõltuvusega. Esimest korda tulin sellest võitjana välja pea viieteistkümneks aastaks. Siis lendas kindel pind jalge alt ja tuli hämar periood, saabus taassõltuvus. Blogimine on aidanud, kuid... Ma kardan uut sõltuvust, blogisõltuvust. Ma näen ju, mis toimub tõsimeelsete blogijatega. Seda näeb igaüks, kes tahab mõtelda ja oskab näha kirjutatud ridade taha. Võib ju olla, et on olemas häid ja halbu sõltuvusi. Sõltlane ju alati õigustab oma sõltuvust. Mina tean aga kindlalt, et minul ei tohi olla mingit sõltuvust. Ainult nii saan vabaks sellest, millest ma vabaneda tahan. Seega, las olla mul mu päikesetõusud, sest päikest on meil Eestis vähe. Ja olgu mul blogi siis, kui ma tahan. Kuid ilma sõltuvuseta. Blogida saab tihedamalt, kui tulevad vihmased päevad ning öö hakkab peatselt päevapikkusele jälle järele jõudma ja ette ruttama. Minu aja määra tunnetus dikteerib seda.

Miks minu blogi sisu on selline nagu on, jääb kindlasti paljudele mõistmata. Ja ka lugemata. Eks ta pisut veider ju olegi, et keegi kirjutab ümber vanu ajalehti või võõraid kirju ja mälestusi. Lisaks sildistamata uitmõtted, mis mitte eriti originaalsed oma sisult ja vormiliselt pigem vanamoodsad. Paljukõneldud Ajaveeb 2008 tekitas minus kõhedust. Igaüks meist vajab pisikest tunnustust. Ei, pigem julgustust ja mõnikord heatahtlikku pidurdust. Kartsin arvustust, kuid pääsesin, sest õnneks arvustajad mind eriti ei märganud. Tänu konkursile märkasin aga ise mõnda blogi, millest varem midagi ei teadnud. Pääsesin veel ühest inimlikust nõrkusest, edevuse sõltuvusest. See on hea, sest igaüks pole nii tugev, et võidelda mitme sõltuvusega.

Selle talve surnud 17.

(...järg)


Toda poiss

Sel talvel, kui ma teises klassis käisin, tuli Todamiku tallu uued inimesed. Need olid õige isesugused, mitte sellised nagu meie kandi inimesed. Vanem tütar Ella oli 17 ja käis suvel siidikleidiga ja talvel musta kleidiga. Ümbruses oli palju noori ja tantsuõhtuid. Ella ja ema vehkisid mööda pidusi tantsimas käia. Väike, umbes viieaastane Milda rippus ema sabas kinni ja keerutas seal. Toda rahvas, et Ella oli juba pruudiealine, tegi ka ise tihti pidusid. Toda isa oli jälle suur raamatulugeja. Elas kogu aeg raamatute maailmas ja pand seda tavalist elu tähelegi, ei parandanud kaevu rakkeid. Sedasi mõttes käies kukkus kaevu.

Üks umbes minuvanune poiss oli ka. Roosakasvalge, valge pea ja vesiste silmadega. Kevadel läksin mina järgmisse klassi, tema jäi esimesse edasi. Koolis ei puutunud ta millegagi silma. Vast ainult sellega, et midagi ei teadnud. Kui mina VI klassi lõpetasin, oli mul vahetunni ajal asja kantseleisse. Seal olid tunnistused mitmes hunnikus reas. Oli ka Toda oma - ta õige nimi oli Alfred Riisen. Paides oli veel üks õpetaja Riiseni perekond, kes kangesti häbenesid nendega sugulust. Aga Todad olid jälle kole uhked, et neil nii tähtsad sugulased on. Seal tunnistuste virna peal oli siis Toda tunnistus, milles oli öeldud, mis ajast mis ajani ta koolis käis ja et lõpetas esimese klassi kursuse.

Peale kooli jäi ta koju isale appi. Talvel töötas ta Schumanni saeveskis, sai pisut viina raha. Joomise ta sai küll hästi selgeks. Ma olin peaaegu kahekümnene. Siis oli neid poisiklõmmareid igavene hulk. Kõik need kabeli poisid, Priidemanid, Schumanni poisid ja Tahuri omad. Ega see Toda nende hulgas polnud parem ega halvem. Ainult, et Toda tõmbas lõõtsa, teised olid harilikud poisid. Meie, tüdrukud, kutsusime neid "solgirongiks", sest nad kihutasid ratastega maanteel ja lõristasid rattakelladega. Talvel teenisid saeveskis raha ja sellega käidi nii ümber, et jätkuks järgmise talveni. Tode poisi toit ja riie oli isalt. Teenitud rahaga oldi siis pühapäeviti "restoran Rõõmus". See oli Roti karjamaa, kus soojal ajal viinavennad olid head kohad sisse võtnud ja päevapaistel peesitasid. Solgirong oli õige kärarikas, nii et terve ümbruskond kuulis. Kui me tüdrukutega mööda läksime, siis tuli meile solgisõnu kaela. Kõigil olid head suuvärgid. Pilgu plikad ütlesid Tode Alfredi kohta, et soliidsem pätt, mängib pidudel pilli. Minu Tõnu ütles aga, et ega see mäng tal suur asi ole, laseb liradi-löradi. Tõnu oli ise ka pillimees, aga mina olen üsna ebamusikaalne.

Siis tuleb vahe sisse, kus mina olin Saksamaal ja ei teadnud kodusest asjast kuigi palju. Kui ma saksaaja lõpul koju tulin, oli Tode metsas. Kohe kui venelane sisse tuli, läks ta Paide miilitsaks. Tal puhas minevik. Ei ole sakslase teenistuses olnud. See oli ju au asi, olla metsas ja ajada puskarit. Aga ega ta seal miilitsas kaua vastu pidanud, sest ta oli ikka liiga loll. Ükskord tulnud püssiga pühade ajal koju uhkust ajama küla vahele. Vana Tode võtnud ta püssi osadeks lahti. Küll mehike higistanud, kuid kokku ei saanud. Lõpuks võtnud seljakoti ja pannud kõik osad kotti ja viinud Paide. Seal pandud püss kokku.

Uno Laht olevat siis ka Paides miilitsaks olnud ja käinud Alfrediga Todal tüdrukuid vaatamas. Milde veel vanast peast suurustas töö juures sellega, et kuulus kirjanik oli neil käinud ja temaga kurameerinud. Milde rääkis, et peale sõda olid nad nii vaesed, et ainult üks pesu oli neil Ellaga kummalgi olnud. Kui see pesus oli, olid nad senikaua voodis teki all, kuni pesu kuivaks sai.

Alfred (nimi Alfredo tuli peale sõda) oli peale miilitsa ametit kusagil metskonnas tööl ja tahtis Nugise Priiduga (Elfride) abielluda. Nugise eit oli küla mööda rääkinud, et egas ta suurem asi väimees ei ole, aga ega kosilast saa soola panna. Aga sellest abielust ei tulnud midagi välja.

Toda oli hädas korteriga. Todal lagunes katus ära ja maja muidu ka lagunes. Siis kolis ta väljapeal olevasse mahajäetud majja - see lagunes ka ära. Siis hakkas neid üksikuid vanainimesi surema, kelle vanad majad pidasid ikka mõned aastad vastu. Vahepeal, kõige kauem oli ta Miitjami Haraldi juures. Miitjami ema suri ära, kuid Harald ei viitsinud pärandusasju ajada, aeg sai läbi ning maja langes panga omaks. Aga et see maja polnud enam miskit väärt, ei hakanud pank seda tahtma ja see Harald elas seal oma kolme pojaga. Poegade ema, Maili, oli ära läinud ja Toda kolis ka nende juurde.

(järgneb...)

Emadepäev ja sotsiaalne realism

Muidugi mõtlesin ma emadepäeval oma kallile emale. Elan tema viimasest puhkepaigast ikka väga kaugel ja loodan, et mõni minu vendadest-õdedest viis hauakivile lilleõie. Nagu tavaliselt saatsin head soovid oma laste emadele. Mitte ainult seepärast, et nii on kombeks, vaid südamest, sest tegelikult on nad väga head emad. Tegin küll oma argisi pühapäevaseid toimetusi, kuid päev oli ikkagi eriline. Seda raadios, televiisoris, internetis. Millegipärast tikkusid aga kõigi helgete mõtete kõrvale seekord pisut teised mõtted - emadeta emadepäev.

Jõulud on üks omapärane aeg, mis avab meie ilusama poole. Väga paljudele tuleb neil kaunitel talvistel pühadel meelde need kõrvalkäijad, kes ilma kodusoojusest, kes üksikud või kellel muidu raske. Härdal jõuluajal avame me oma südamed ning vastavalt võimalustele ja südametunnistusele oleme annetajad, abistajad, tugevamatena väetimate toetajad. Emadepäeval mõtleme aga konkreetsest inimesest. Laiemalt vaadatuna mõtiskleme aga emadusest üldisemalt, seejuures ikka austuse ja lugupidamisega. Kohati tähistame emadepäeva nagu vähendatud variandis naistepäeva, õnnitledes kõiki tuttavaid emasid. Aga millegipärast ei tule meile meelde meie kõrval olevad 1500 väikest inimest. Neil pole emadepäeval kellelegi joonistada kaarti, teha pannkooki, ütelda lihtsalt: "Emme, sa oled kalli!". Ja seda sellepärast, et nende emad ei ole tahtnud neid. Igal aastal lisandub Eestis sadakond taolist last. Riigis, mis varsti Euroopa rikkamate hulgas jne. Aga kui palju taolisi emmede poolt hüljatud lapsi on juba suureks kasvanud?

Kunagi õppisime, et oli niisugune nähtus nagu sotsialistlik realism. Täna aga elame sotsiaalses realismis. Emadepäeva ilusad sõnad on öeldud, kaunimad laulud kuulatud, südamlikud kõned peetud. Seega järgmise aastani. Oleme argipäevas ja loeme tuimalt, et järjekordne eesti ema on hüljanud oma lapse - head argist emadepäeva meile kõigile.