Teadmata kadunud

Inimesi kaob kogu aeg. Uudisportaalides ilmub igas kuus mõni nupuke, kus palutakse abi leidmaks mõnda teadmata kadunut isikut. Loomulikult tegelevad kadunud inimese otsinguga eelkõige lähedased, sõbrad, aga ka vabatahtlikud. Ametlikult otsib kadunut politsei. Hetkel palub meie politsei abi viiekümne teadmata kadunud inimese leidmiseks. Samas tolmuvad kusagil kaustad nende kohta, kes senini leidmata, kelle saatus või lõpp teadmata, kelle otsingutest on sisuliselt loobutud. Ja ega ei olegi politseile midagi ette heita. On juhtumeid, mis on lootusetud - mõned, mitmed, paljud(?). Samas aga ka leitakse otsitavaid. Loodetavalt ikka õnnelikult. Tihti aga ka traagiliselt, nagu näiteks pisike Dagmar nüüd juba üle 40 aasta tagasi või siis väike Varvara möödunud aastal.

 

Vähestes peredes, küll aga paljudes suguvõsades on ikka mõni inimene, kes on teadmata kadunud. Mu vanaonu, juveliir Peterburgis, jäi kadunuks 1917. aasta revolutsiooni käigus. Minu isa vend viimase Ilmasõja aegu. Mu oma vend, keda ma pole näost näkku näinud varsti juba viiskümmend aastat, oli minu jaoks kadunud vahepealsel ajal pea kümme aastat. Meid lahutab vennaga kuustuhat kilomeetrit ja kui tema läheb enne kui  mina, siis on ta uuesti minu jaoks teadmata kadunud.

Õnelikud on need, kes elus, keda oodatakse, otsitakse. Mäletan, et kuuekümnendatel olid raadios saated väliseestlastele, kus loeti ette otsimiskuulutusi. Kuulutused ilmusid ka väliseestlastele suunatud ajalehes "Kodumaa". Täna tundub noorematele ehk loomulik, et neis kuulutustes oli tekst: "Viimased teated temast olid 1944. aasta sügisest." Vanemad inimesed saavad aru, et tegemist oli kodeeritud tekstiga nii kuulutuse avaldaja, väljaande toimetuse ja aktsepteeritavalt ka tollase tsensori jaoks. Nendesamade nooremate lugejate jaoks ei viitsi ka lahti dešifreerida, mida see tekst tähendas. See postitus läheks muidu väga pikaks.

 

Ja jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin rääkida. Ei oska seletada miks, kuid juba aasta olen kehv televiisori vaataja. Mina olen avastanud enda jaoks interneti ja oma liikuvate piltide vajaduse ja normi saan sealt. Kunagi vaatasin televiisorist vahelduva järjepidevusega pea kümme aastat venelaste telekompanii Vid  saadet kus inimesed otsisid lähedasi, sõpru, tuttavaid. Nüüd komistasin sellele saatele, Oota mind/ЖДИ МЕНЯ taas internetis. Vaatan neid viiekümneminutilisi saateid järjest. Inimeste lood, mis annavad tõetruu pildi lähiajaloost. Aitavad mõista tegelikkust. Ning peamine, saade kinnitab oma emotsionaalsuses, et me oleme inimesed. Saatesari ise on aga juba ammu väljakasvanud telesaate raamest ja muutunud riikideüleseks sotsiaalprojektiks.

 

Juhuslikult valitud näited. Nende puhul polegi sedavõrd tähtis mõista keelt. Ekraanil on kõik näha. Siiski lisan väikesed selgitused.

 

Lühikene lõik ühe süžee finaalist. Pjotr koos õdedega otsis oma venda Sergeid. Viimati nägi ta venda 1941.aastal. Poiste ema arreteeriti spekuleerimise eest kui ta vahetas rindele mobiliseeritud mehe jäetud tubakat toiduainete vastu. Ema saadeti laagrisse koos noorima lapse, aastase Sergeiga.  Ema saatis laagrist veel kaks kirja ja pärast seda ei tea ta ta ema ega venna saatusest midagi. Kogu elu on ta oma õdedega venda otsinud. Saategrupp, õigemini vabatahtlikud on noorema venna pea 65 aastat hiljem ülesse leidnud. Ka stuudios istuv Sergei ei taipa vist algul, et jutt käib temast.

 

 

See süžee on aga kaheosaline - kohtumine ja mis sai pärast. Aleksei oli neljane kui ta ema ja isa lahutasid. Ema ei soovinud Eestisse jääda ja ta kolis koos lastega Kashastani. Isal ei lubatud lastega suhelda. Nelja aasta pärast tekkis emal uus perekond ja poiss anti vanaemale kasvatada. Aleksei unistas isaga kohtumisest, kuid ei osanud teda siiani kuidagi leida. Isa Nikolai leiti, ning viimase ainukene soov oli tuua poeg tagasi Eestisse.

 

Neid lugusid on kogu saate eksisteerimise jooksul salvestatud ikka väga palju. Ning kellele need lood tunduvad pisut liigse pisarakiskumisena, siis mina neid pisaraid ei häbene. Soovitan siiski mõelda neile, kellele taoline saade on mingi lootuskiir. Leida lähedane, kes teadmata kadunud. Leida ema või isa või vennad ja õed,  keda erinevatel põhjustel ei tunta. Leida juured. Leida lihtsalt inimene, kes on olnud oluline. Me ei kujuta ette kui palju on meie kõrval neid, kellele on oluline leida kadunud inimene. Sageli nad sellest meile ei räägi, ka oma pereliikmetele, sõpradele, töökaaslastele.