pühapäev, 15. jaanuar 2012

Unustatud hääl



Interneti vanakraami poodides ringi luusides taban teinekord ennast mõttelt, et kuidas kunstiinimeste elutöö jäädvustus on sedavõrd valikuline. Mõne kohta on kirjutatud suured monograafiad, lahatud ja katalogiseeritud tema looming pisimateski detailides. Mõni teine seevastu on elanud oma aktiivse elu kunstis ja praktiliselt ei tea me tast midagi. Sopran Ella Masing-Grünberg (1885-1944) oli elukutseline laulja oma kontserttegevuse ja ooperirollidega "Estonias". Internetis leiame temast vaid ühe udupildi ja paar rida, mida kokkuvõtlikult võiks sõnastada: elas, laulis, suri.

Ometi on sellel lauljal vedanud pisut rohkem kui mõnel teisel tema kaasaegsel, kolleegil. Ühes ameerika online antiigipoes müüakse 35 dollariga firma Beka heliplaati, millel on kaks Masing-Grünbergi salvestist. Ühel pool kuuleme aariat Mozarti ooperist "Figaro pulm". Plaadi teisel poolelel esitab laulja rootsi rahvaviisi, mis on saanud eestikeelseks pealkirjaks "Jõua ju kaugelta".

Plaadistus pidi toimuma kindlasti enne 1926. aastat ehk siis laulja loominguliste võimete tipul, sest plaadikompanii Beka Records vahetas sellel aastal omanikku ja sai uue nime. Mitmesugused kataloogid näitavad, et Ella Masing-Grünbergiga salvestati üldse 11 laulu. See fakt on iseendast kõnekas, arvestades, et paljud tollased ooperisolistid jäid neil ammustel aegadel plaadistamata. Seega vaatamata sellele, et sellest lauljast on vaid hägune foto ja paar faktirida, on temast säilinud ka hääl.

Ma ei tea, kui palju tollaseid heliplaate eesti interpreetidega on üldse füüsiliselt säilinud. Aeg-ajalt leian neist üksikuid internetiärides müüki panduna. Küll aga tean seda, et tänu fantastilisele entusiastile, Heino Pedusaarele, on need salvestised jõudnud restaureerituna ka tänase kuulajani nüüd juba kaasaegsetel helikandjatel. Pedusaar on katalogiseerinud kogu sõjaeelse eesti plaaditoodangu ja saanud tulemuseks, et kokku on plaatidel üle kahetuhande helitöö. Kahjuks pole need helindid saanud veel üldrahvalikuks kultuuripärandiks. Meie muuseumid ja arhiivid elavad eelmises sajandis. Mingi säilikute digitaliseerimine ju toimub, kuid nende kättesaadavus internetis on pea olematu. Nii on ka internetikasutaja teadvuses näiteks Teatri- ja muusikamuuseum oma kodulehe kaudu pigem ladu, mitte aga kaasaegne muuseum. Sopran Ella Masing-Grünbergi kohta ei leia me sellelt kodulehelt ridagi.

Vaatasin seda müügil oleva plaadi kleebist ja pöörasin tähelepanu nimetusele Tormolen&Co. Millegipärast nimetatakse mõnedes kataloog-nimistutes, et mitmed plaadistused toimusid samanimelise orkestri saatel. Ma väga kahtlen selles. Hoopis üks sellenimeline tehnikaäri asus enne sõda Tallinnas Raekoja platsil. Neil oli väga esinduslik grammafonide osakond ning samaaegselt olid nad mõnede plaadifirmade ainuesindajad Eestis. Mulle tundub, et tegemist oli hoopis plaadifirma ja tehnikakaubamaja sponsortehinguga - teema, mis aktuaalne tänapäevalgi. Grammafonid olid moekaup ja tarbija vajas üha rohkem uusi heliplaate. Veelgi ideaalsem oleks olnud kui kodumaine tarbija saanuks just eesti tegijate esitusi. Arvatavasti sellel tasapinnal sündiski Beka Records ja eduka kaubamaja Tormolen&Co koostöö eesti muusika salvestamiseks.

Iseendast mõistetavalt hakkas kodumaiste lauljate plaaditoodangus suuremat rolli mängima mitte ooperirepertuaar. Müügiedetabeli tippu jõudsid eelkõige ikkagi ajastu poplood. Olid tollalgi omad matvered (Ants Eskola), Rinne oli ikka Artur Rinne ja eesti esimene räppstiilis esinev artist Paul Pinna oli nähtus omaette. Ka ooperilauljad lindistasid valdavalt populaarseid viise ja ooperiklassika jäi teatrilavale. Mingi ettekujutuse tollastest heliplaatidest saab leheküljel http://www.youtube.com/user/EstlanderOne  Tegemist on eraviisilise projektiga. Ning nagu öeldud, ei Rahvusringhääling, muuseumid ega arhiivid pole midagi teinud, et tollane, nüüd juba enam mitte autoriõigustega piiratud helilooming oleks kultuuripärandina kättesaadav vabakasutuses.

Minu enda huvi vinüülplaatide aga ka muude, kaasaegsemate ja moodsamate helikandjate kogumise vastu on läbi aegade olnud leige. Kodus on mul vaid üks valik heliplaate. Need on metallist ja toodetud umbes pool sajandit enne esimeste eesti heliplaatide ilmumist. Toredad tantsulood valsist mazurkani, lisaks reipad marsid ja kaunid jõulumeloodiad.


6 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Link otse ei avanenud, vist sellepärast, et punkt lause lõpus oli ka aktiivne. Aga kätte ma ta sain.
...
Postitus ise on väga huvitav. Tegelikult on väljapool Internetti tohutult palju huvitavat materjali. Ehk kunagi...

Hundi ulg ütles ...

Tänan juhtimast tähelepanu üleliigsele punktile seal lingis, parandasin ära.

Ma arvan, et kunagi jõutakse kindlasti selleni, et internetist on konkreetse info otsimisel rohkem abi. Ei saa ju ütelda, et kohe midagi ei leia. Palju asju saab leida mugavalt ikkagi kodunt lahkumata. Kuid asi on siiski lapsekingades. Üheks näiteks on või kõik need baka- ja magistritööd, mida meil kaitstakse aasta jooksul tuhandeid. Avalikkuse ette jõuab vaid murdosa..

mustkaaren ütles ...

TUndub, et k6ik, mida meil enne 1940. tehti, on myyri taga ja v2rav on lukus. Sest pole tegelikult normaalne, et meie 5000-aastast (maausu kalendri j2rele koguni enam kui 10 000-aastast) kultuuri kogutakse, renoveeritakse ja tutvustatakse rahvale v2ga v2ikeses ning kyyndimatus valikus a la Tammsaare ja rahvalik k2sit88, Kreutzwald ja Perno Postimees, orjaaeg ja p6llut88. Just Rahvusringh22ling saaks selles osas palju 2ra teha, paraku on ka selle muidu toreda asutuse t88 sama konjukturistlik kui erameedial, mida ajalugu yldse ei huvita.
Sinu plogi on v2ga, v2ga hea ja t2nuv22rne. Olen palju 6iendanud teemal, et meie vanemad e s6jaaegne ja -j2rgsed paar p6lvkonda ei taha minevikuga eriti tegelda ning kardab ikka veel repressioone. Seega on iga yksik eestikeelne uurija kulla kaaluga.

Anonüümne ütles ...

No teie rõõmuks võin öelda, et mul on plaat mis on salvestatud Tallinnas 1908 ja seal teeb Ella Masing-Grünberg oma heliplaadi debüüdi lauldes laule "Jgathewine armukese järele" ja "Kukku sa kagu." Nii, et kõik pole kaugeltki kadunud.

Hundi ulg ütles ...

Rõõmustan (ja kadestan) :)

edimir ütles ...

Tere! Ta käis mitu korda Ungaris ja oli väga populaarne. Ajaleheartiklis säilis foto temast grupipildil koos nendega, kellega ta Ungaris Eesti iseseisvuspäeva tähistas. Ma võin eksida, aga ma arvan, et nägin Kalevipoja ungarlasest tõlkija Bán Aladári pärandis kunstniku fotot. Vabandust. Ma ei oska eesti keelt, kasutasin kommentaari tegemiseks tõlkeprogrammi.