Üldiselt on aeg on jõudnud sinnamaani, et tuleb tegeleda olmeküsimustega. Aastanumbri vahetusega lõppes minu järjekordne tähtaeg töövõimetuspensioni saamisel. Uue taotluse tegemiseks oli vaja läbida kordusekspertiis. Hoolika inimesena käisin enne jõulupühasid oma erialaarsti juures. Tegin kõikvõimalike teste ja analüüse ning sain kätte vajaliku paberi mille viisin perearstile. Tema pidi tegema omalt poolt veel mingeid dokumente lisaks.
Kuna üks täiendav uuring pidi toimuma veel enne uut aastat, siis ootasin ka selle ära ja vahetult enne uut aastat läksin siis omakäeliselt täidetud taotlusankeediga taas perearsti juurde. Perearstilt sain juhised, et viiksin oma taotluse isiklikult Pensioniametisse. Kõik muud meditsiinilised dokumendid olevat juba saadetud sinna ette. Toimisin vastavalt juhistele ning minu taotlus registreeriti ära. Komisjoni vastus lubati saata posti teel.
Taotluse esitamisest on varsti möödunud kaks kuud. Selle aja jooksul on tulnud mul korduvalt käia arstide vahet. Ka perearsti juures. On oldud ka haiglas lõikuslaual. Nüüd käisin taas perearsti juures, et õde katkuks haava pealt niite. Viisin möödaminnes perearstile ka viimase epikriisi kus kirjas mida ja kuidas lõigati ning milliseid järeldusi lõigatust tehti. Märkasin perearsti ilmes ja hääles mingit ebalust kui ta avaldas arvamust, et see viimane paber on töövõimetuse määramiseks ikka üks väga hea paber.
Kuna Pensioniamet pole mulle posti teel mingit vastust taotlusele saatnud, siis otsustasin täna helistada. Pensioniamet vastas, et neil on olemas ainult minu taotlus, kuid kahjuks puuduvat neil mistahes muud meditsiinilised dokumendid, mille alusel otsustada minu töövõimetust. Pensioniamet pole saanud minu perearstilt ühtegi dokumenti. Ei tavapostiga ega elektroonilisel moel.
Kui käisin haavaniite välja tõmbamas, siis tänasin perearsti kõige siiramate sõnadega mida tean. Tänu tema otsustavusele suunata mind eriarsti konsultatsioonile ning sellest järgnevale on mu keha ja hing veel jätkuvalt käibes. Loovutasin küll lõikusega olulise osa kopsust, kuid väidetavalt saadi sellega koos kätte ka kogu sõraline. Poleks perearst mind omal ajal põhjalikult ette võtnud, siis mingil hetkel poleks olnud ka mõtet enam lõikuseks.
Täna saadud informatsiooni alusel oleks aga põhjust perearsti sõimata. Mu tervis on siiski sedavõrd sant, et ega must korraliku tööinimest hetkel pole. Töövõimetuspension, olgu ta väike kui tahes aitaks osta mõne vajaliku ravimi või sedasi. Tänu perearsti tegemata jätmistele olen nüüd sellest abist ilma. Tean küll seda rahvatarkust - kes see palgast/pensionist elab, omal peab ka ikka raha olema. Praegu on selle oma rahaga aga nii nagu on. Tahaks küll perearsti sõimata aga kuidagi narr on see olukord. Äsja just tänasin inimest nagu oskasin. Aga äkki oleks pidanud hoopis raha pakkuma? Nagu vanasti kombeks oli. Perearst on tavaline inimene, ega temagi siis ainult palgast ela. Perearst pole dr. House, kes filmist nähtuna vist elabki ainult palgast.
Postitused
8 kommentaari:
Tere!
Pole hullu, saad pensioni tagant järele nagu mu poeg alati on saanud. Mitte iialgi ei suju bürokraatidega suhtlemine tõrgeteta, see on juba kuhugi sügavale sisse programmeeritud. Nii et tülita aga uuesti perearsti, saada talle oma blogi aadress ka, et ta end mugavalt ei tunneks ja tulevikus hoolsam oleks. Muidugi, arsti vahetus tuleb ka ju vahel kasuks. Kopsule kui vabaduse organile head taastumist!
Ma arvan, et tänamine oleks asjakohane.. vähemalt oled sa elus ja ta on hea töö teinud, raha.. tean, kui raske on ilma, kuid natuke bürokraatiamasinat ja hakkab toimima :)
Mis seal ikka: "Aitäh, et mu tõvele õigel ajal küüned taha said ja oled ikka üks igavene lohe, et ma su süül nüüd mitu kuud õhust ja armastusest elama pean! Armastusega on nagu on, aga õhku võiks kõvasti rohkem olla!"
Olen samasuguse jama elus (Ok, mitte küll ise) läbi teinud ja no ma TÕEPOOLEST ei saa aru, mismoodi siplevad sellisest supist läbi üksikud inimesed, need, kel sotsiaalne tugivõrk puudub või on hõredapoolne. Mis veel hämmastavam: arstid ei vastuta niisuguste vigade eest muu kui häbiga - kui sedagi, muidugi.
Ah, tegelikult löön käega. Kuidagi ikka saab kui kuidagi ei saa. Õnneks ma pole kogu elu jooksul olnud eriti suure söömaga. Olles üksinda inimestest kaugel ei pea ka pidevalt jälgima kuidas parem välja näha ning sellele veel rahagi kulutama.
Tean, et paljudel on hulga raskem. Eriti noortel lastega peredel.
Jah, see on valusalt õige: paljudel on hulga raskem.
Mis kurvaks teeb, et kasvõi sinu ja teiste samamoodi kimpus olevate inimeste raskused ei tee ju kasvõi näiteks neilsamastel noortel elu kergemaks.
Tegelikult ma saan sellest käegalöömisest aru. Tegime isegi sama, tervis ei lähe lärmi tehes paremaks.
Soovin head kosumist ja loodan, et (muig) vahepealne juuksuri arvelt kokkuhoidmine välimust väga eee... huvitavaks ei muuda :D
kui need 23 lk. pabereid täitsin, siis kõige rohkem ajasid naerma küsimused (tsiteerin umbes): kas prillidega tunnete tuttava inimese ära? Mina, kellel lugemisprillid, vastasin, et ei tunne. See vastus peeti valeks.
aga see, mis sinuga juhtus on uskumatu, pole veel kordagi kuulnud (kuigi olen paljudel aidanud töövõimetuspensioni pabereid ajada)
tean ainult seda, et haiglas viibimise ajal oled haigla Klient (patsient) ja perearstile ei liigu sealt paberid enne kui haiglast väljas.
aga sina käisid ju ise???
töövõimetuse % on just ravikindlustuse pärast vajalik. ja puudeaste ehk kõrvalabi vajadus annab ka raha juurde.
millegipärast kummitab mingi nõuka aegne film, kus (vist) Herta Elviste korduvalt sõnab: "nõua!
Õnneks pole ise niikaugele jõudnud. Aga mis teha, ilmselt peab ikka arsti käest nõudma, See, et ühe asja eest tänulik oled, ei tähenda, et teised võiksid tegemata jääda.
ma täitsin ka seda raamatut...
mitu korda
iga kord sain ise vastused
peab vist ruttu ära saatma muidu sodin päris ära
küsimusele kas saan tänavale mindud ilma abivahendita vastasin alguses et saan aga siis mõtlesin et ei saa ju
aedupidi käimist saab ka ju abivahendi kasutamiseks nimetada;)
Postita kommentaar