Kirjad leerivennale 16.

8. märts 1984

(järg)

Kuidas siis sinul ikka need probleemid lahendatud on? Ega sa suuremat oma tegelikust elust seal kunagi kirjutanud pole. Mõned vihjed, rohkem juttu haiguste jms. ümber. Noh, eks kui kunagi kokku saame, siis võib pikemalt pajatada. Aga pean ma siis sellest uusaastakaardist nii aru saama, et sa ikka jaanipäeva aegu tagasi oled?

Markidest. Kõike värskelt materjali, sealhulgas ka neid esimese päeva ümbrikke, on siin saada vabalt, välja arvatud numbriblokid ja mõned teised blokid. Markidest ainult ületrükid, kui saad selliseid asju nominaali hinnaga, võid võtta, muidu pole mõtet. Vanemast materjalist väärib tähelepanu ainult see, mis saad mitte enam kui 50% "Hinnakirja" hinnaga. Meil isegi komisjon müüb 70% "Hinnakirjaga", nii et täishinda maksta pole mõtet ja ka 50% on mõnes asjas ülepakutud, näiteks propaganda- ja portreemargid. Et sa aga vanu marke ümbrikule kleepisid, tegi küll hinge täis. Noh, oma asi. Ega mulle see filateelia mingi elutähtis probleem olegi, nii ajaviiteks vahel tegelen, aga seda aega mul ausalt öeldes, eriti viita polegi, nagu pikkadest kirjapausidestki arvata võid.

Filatelistid ostavad-müüvad postmarke hinnaga vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. "Hinnakirjad" on kajastatud markide kataloogides. Kataloogihinnad annavad mingeid orientiire, kuid võivad ka oluliselt erineda tegelikest kauplemishindadest.

Kirjutasin vist sulle ka sellest, et hakkasin jälle üliõpilaseks. Astusin TRÜ kaugõppesse ajakirjandust tuupima. Senini ei kahetse. Esimene sess sai rahulolevate tulemustega, tarkust on aga kõvasti juurde tulnud. Palju asju oleks kuulmata jäänud. Rühmakaaslased sattusid ka küllaltki mõistlikud. Selle kooli, igapäevase töö ja haltuura-saadete tegemise ja vahel ka lugude kirjutamise kõrvalt jääb aega üpris vähe üle. Juba kolmas aasta pole suuski alla saanud. Tervist hoian üleval pideva küüslaugu söömisega. Poiss oli vahepeal rängas gripis, 4 ööd ligi 40 kraadi palavikku. Valvasime kahasse ja et mitte nakkust saada, ma neid vägevaid lõhnu sõingi. Aitas. Ega tegelikult lõhnu ka külge jää, kui vastava tehnoloogiaga tarvitada. Ainuke, mis pidevalt vaevab on uni. Ei sa öid täis magatud. Öösel ju see kõige magusam kirjutamise aeg. Kõik vagusi jne.

Pole sulle veel tänavu lehti saatnud. Mõtlesin enne küsida - mida sul üldse vaja on. Olen esiteks aru saanud, et said sinna hulga asju tellida, peale selle sul ilmselt veel keegi saadab. Mul käib ainult "NH" ja "Õhtuleht" ja "S&V". Neid viimaseid olen sulle kogunud, kui vaja, võin ära saata. Eks kirjuta. Muidu neid pakke saata pole ju mõtet kui topelt on. Vanapaber muutub meilgi varsti aktuaalseks - pea see poiss siis kooli ei lähe.

Ma ei teagi, kas kaheksakümnendatel koolilapsed üldse pidid vanapaberit korjama? Palju varasematel aastakümnetel oli selline "vabatahtlik" aktsioon küll kohustuslik.

Võiksid muidugi pisut pikemalt kirjutada kui leheke ümbriku sees, aga küllap oled jälle tervenenud ja seda ajapuudust tean ma omast käest.

Pea siis vastu! 

M.

Dan O'Conner ja liitpuue

Kurb tõdeda, kuid pole enam seda endist sotsiaalset vunki kedagi abistada, midagi korraldada. Ükskõikne ei ole, kuid vaimselt, võrreldes varasemaga, väsin kiiremini ära ja see võimendab omakorda iseenda kaasa- ja üleelamist kui mõnel noorel inimesel on asi kehvasti. Vanusega on normaalolekus niigi depressiivsust lisandunud ja kui need asjad ka veel koormana tulevad, siis on enesetunne kohati päris sant.

See liitpuudega noor mees saab järgmisel kuul 23. Praktiliselt kurttumm, millele lisandub teatud tasemel intellekti puue. Kogu oma kooli aja elas praktiliselt internaadis, kodus vaid nädalalõppudel ja vaheaegadel. Puuetega laste koolid on vist head koolid. Vähemalt need mõned, milles seal käinud mulle ise on rääkinud. Head õpetajad ja head kasvatajad, abipersonal samuti. Ainuke häda, et internaadi lapsed elavad täiskasvanud ja lapse suhetes nagu vati sees. Siis kui täiskasvanuid ei ole, juhtub asju, inetuid asju. Aga see muu polsterdatud elu on turvaline. Kahjuks tihti ka sotsiaalset saamatust soosiv ja süvendav.

Kui tuli aeg lahkuda erivajadustega laste koolist, sebisin talle kutseka. Teadlikult kolmeks aastaks, et koguks sotsiaalset oskust ja harjumust iseseisvaks eluks. Sellel perioodil hoidsin tal natuke silma peal, et kooliasjad korras oleks. Kuidagi juhtus nii, et pärast ametikooli kadus ta vaateväljalt mõneks ajaks. Uuesti tuli teda aidata veidike aega hiljem. Oli uuesti maabunud ema juurde, kes kasutas teda väikeste õdede-vendade hoidjana. Tõrge kodus tuli sellest, et tema tõõvõimetuspensioni tähtaeg sai läbi ja noore mehe ema jäi ilma tema jaoks olulise sissetulekuta. Mees ise tööd ei otsinud (ta pole selleks iseseisvalt võimeline) ja keegi teda selles ka ei abistanud.

Kõigepealt leidsin talle sobiva töökoha. Korraldasin talle elukoha linnas. Nendes asjades abistas mind ka tema vanem vend. Siis ajasin korda töövõime- ja puudetoetuse. Keskmiselt on liitpuudega inimesel kasutada igakuiselt koos töötasuga umbes 1000-1100 eurot. Sellest tasub oma osamaksu korteriüürist, ostab toidud ja riided, mõttetuid vidinaid. Ühesõnaga elab tavalise noore inimese elu, kes eriti ei mõtle homsele päevale. Aga see selleks ...

Ja nüüd on siis pauk. tema vanem vend, keda omal ajal samuti järje peale aitasin, helistas, et poisil on kukil inkassofirmad. Ta ei oska ise asju ajada, kas aitaksin. Selgus, et meeste üks lähisugulane oli kuritarvitanud usaldust, võtnud mõni kord enda kätte liitpuudega noormehe ID- ja pangakaardid koos PIN-koodidega ja võtnud laene: 7000+1000+2100+2000. Igal normaalsel juhtumil oleks lahenduseks käivitada idenditeedi vargus koos järgnevaga. Muidugi sain ma kiirelt jälile, kes selle taga on, kuid vennad kategooriliselt keelduvad sellisest lahendusest. Tegemist on nende lähisugulasega ja seekord on veri vendade jaoks tõesti paksem kui kõik see raha kokku koos intresside ja viivistega. Mitte ükski vägi ei sunni tunnistama oma lähedase vastu.

Kahtlemata ma tegelen ka tegeliku laenuvõtjaga. Esmatähtis on aga tekkinud kahju suurenemine peatada. Koos kannatanu vennaga oleme kolmele laenule saanud maksegraafikud, kokku tuleb tasuda kolme laenu pealt 450 eurot kuus. Aga üks laenukontor käitub nagu tõeline liigkasuvõtja - raha ei tunne inimlikkust.

Dan O'Conner

Helistan Dan O'Conneri juhitava firma Eesti kontori klienditeenindajale. Edasi literatuurselt ja kultuurselt.

Tutvustan ennast ja seletan asja ära, annan vajalikud andmed.

"Ei, ta peab ise helistama!"

"Ma arvan, et sellest pole kasu, kurttummana ta saab ainult telefoni mõmiseda."

"Las ta kirjutab meile!"

"Kahjuks pole see võimalik, ta on sisuliselt kirjaoskamatu."

"Tulgu meie kontorisse isiklikult kohale!"

"Ta võib kindlasti tulla, kuid ta ei kuule ega räägi. Intellektipuudega seoses ei saa ta üleüldse aru, millest jutt käib."

"Andku kellelegi notariaalne volitus!"

"Võib proovida, kuid olen üsna kindel, et ükski notar meie riigis ei kinnita seda dokumenti, sest volitaja ei saa aru, millest jutt käib. Ta ei tunne isegi sellise sõna tähendust nagu volitus. Minu ainuke palve on, et saatke talle võlateade ja ettepanek maksegraafikuks."

"Ma ei tea ... Ma annan laenuhaldurile edasi ning kui tema peab vajalikuks, siis võtab teiega ühendust ... Aga ma ei garanteeri midagi!"

Vaikus.

Päevad mööduvad. Kirjutan kirja. Andmed ja asjaolud. Palve maksegraafikuks.

Kohene vastus: Täname teid kirja eest ja vastame niipea kui võimalik.

Vaikus.

Dan O'Conner

Polegi midagi öelda. Dani alluvad teevad kõik õigesti - viivised jooksevad. Omanikud on rahul. Lollid peavadki maksma.

Kirjad leerivennale 15.

8. märts 1984

Tere, leerivend!

See, et sa mu naisele lilli saadad ja et sa teda juba jaanipäeval kaisutama lubasid tulla, tekitas minus taas teatavaid lootusi ja ühtlasi ka eluisu. Mitte seda, et ma perekonnaelust või sellest perekonnast tüdinud oleksin. Mitmed küllaltki oluliseks osutunud esialgu pisiasjadena näinud asjaolud tekitavad siiski pidevalt pingeid, millede vallandamine oleks võimalik ainult mõlemapoolsete ettevõtmistega. Palju ma siiski arusaamist ei leia ja õhkkond kärbitud, et meelsamini jään mõnikord kauemaks tööle kui tarvilik oleks, võtan rohkem kaela kui mõtetki, teinekord olen teinud ka külaskäike, kärbitud. Alkoholismi ja regulaarsete abielurikkumisteni, kui puritaanset terminoloogiat kasutada, veel pole läinud, aga eriti lootusrikkalt pole ma meelestatud selleski suhtes. Eks ikka sina oled üks ja teod teine. Kärbitud. 

Mis muidugi ka kõige mustematesse mõtetesse valgust toob on poiss. Maru tegelane, põhimalt hea südamega, hakkaja ja tore. Kärbitud, aga lastel see reaalsuse taju on ilmselt nii suur, et juttu, mis tegelikkuses kinnitust ei leia, nad lihtsalt ei usu. Nii ta endiselt kolib hommikuti ikka minu kaissu ja jookseb mulle käed kaela ümber, kärbitud. Kärbitud.

Muidugi toob mulle tunduvat leevendust ka klaverimäng. Kirjutasin vist sulle, et ostsime peale teatavaid kõhklusi ja otsinguid klaveri. See läks küll täkkesse. Vana pill, aga äramängimata ja korras. Hea kõlaga ja klahvikäik on samuti õige paras. Algul olid mul näpud muidugi uskumatult kanged, aga tasapisi on asi märgatavalt paranenud. Ja lp. hrsm. S.Freud on minu puhul küll üllatavalt paikapidavaks osutunud, sest sedamööda, kuidas mu kärbitud teravnevad, kasvab mul nii mängimise kui harjutamise isu. Noh, heliredelid jne., see tuleb küll jätta üksindushetkedeks, sest eks selline töö ilmselt närvidele käib. Muidu saan ma ikka vahel ainult sedakaudu väljendada asju, mis muidu endasse peaksin matma. Psüühikale õige hästi mõjuv teraapia. Ega see muidugi kuigi õige pole, aga hea, et niigi läheb.

Muidugi - mine sa tea, millest see kõik alguse saab. Ehk on oma osa sellel, et jälle pole kummalgi korraliku kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Kärbitud. Peamurdmist kui palju.

(järgneb)

Lahkumised

Õige pealkiri oleks vist kurtmised või hoopis halisemised? Reede õhtu tuli üks külalastest koos perega. Täna, pühapäeva hommikul lahkusid bussile. Neil kümne kuune poeg ja oligi nädalaplaanis, et käivad vanaisal külas. Tore oli. Ning kui nad hakkasid hommikul bussi peale minema, väikemees issi süles, siis saatsin neid aknast pilguga kuni nad üha väiksemaks muutuvana kadusid käänaku taha. Ja taas saabub vaikus. Üksindus.

Üha raskem on neid saata, kes siin käivad. See on minu jaoks midagi uut üksinda olemises. Seal käänaku taga ootab neid päris elu, siin on aeg seisma jäänud. Ma ei taha, et minu pärast nad on võtnud endale kohustuse tulla. Õnneks ei ole veel sinnamaani langenud, olen elus kohanud ka sääraseid vanainimesi, et mõelda välja ettekäändeid. Seda, et lambipirn vajab väljavahetamist, millega ma hakkama ei saa või midagi muud tobedat.

Proovin iseendas selgusele jõuda. Ma väga tahan, et lapsed ja lapselapsed tuleksid ning samas kardan. Sellest on juba igavik kui mu isa suri. Surma hetkel olin ma temaga. Kuid reaalse lahkumise hetkest eredamalt on mul meeles mälupilt mõned kuud enne. Isa oli õe pere juures teises Eestimaa servas olnud mõned nädalad. Ta oli juba väga kõhnaks jäänud ja õemehe auto juurde, mis ta tagasi koju viis, tuli teda käimisel toetada. Ta istus auto tagumisele istmele ja hakkas lehvitama. Ei mulle, ega õele, vaid õetütardele, oma lastelastele, kes meiega koos olid trepil vanaisale lahkumiseks lehvitamas. Ma ei usu, et need tüdrukud, kellel täna kokku seitse last, seda mäletavad. Minul on aga see selgelt silme ees, sest teadsin, et tüdrukute vanaisa lahkub, jäädavalt.

Seepärast ei ole ma kombeks võtnud käänaku taha minejatele lehvitada. Ma isegi peidan ennast, et neid pilguga saadan. Raske aasta on olnud. Käänaku taga on toimunud mõndagi. Lastel on pereelus tekkinud probleemid. Ühel ootamatult talle enesele, teisel aga enda poolt korraldatud. Kohutavalt elan üle. Seetõttu olen aru saanud, et laste emad proovivad isegi midagi varjata minu eest.

Mõnikord laste emad helistavad mulle ja muljetavad. Lastelaste hoidmisest. Teinekord kurdavad, et pisut väsivad sellest. Ma siis lohutan, et meie vanuses on õnn lugeda kordi, millal laselastega saab koos olla. Ise olen mõnda lapselast näinud alla kümne korra. Mälu on kehvaks jäänud. Kuid kõige vanemat nägin nendel jõuludel siin vist teist korda elus. Ja ei ole midagi valesti selle lapselapse vanematega. Käänaku taga on nende elu. Ja lapselapsel ammugi ...

Ma tahan, et nad tulevad ja kardan, et nad lahkuvad. Tegelikult peaks õue riisuma minema. Ei lähe. Oma kehvaks jäänud jõuvaru vabandan suure tuulega - see kannab kõik laiali. Äkki oleks hea ettkääne lastele kurta, et nad eakat vanaisa ei abista ja nad peaksid kiirabi korras kohale sõitma, et asjad korda saaks? 

Kirjad leerivennale 14.

6. november 1983

(järg)

Oled korduvalt kirjutanud oma huvist lindistuste vastu. Võiksin sulle teha kollektsiooni BEATLES lugudest viiel kassetil a 90 min., hinnaga kokku 85.- või 50.-, aga ma arvasin esialgu, et tahad seda mitte endale vaid mingitele kundedele. Kui aga endale, siis saan aru küll, et sul momendil teatavad finantsprobleemid on. Aga see kõik läheb mööda.

Pisut pühendunumad teadsid või olid kuulnud sellisest asjast nagu autoriõigus. Tavaline nõukogude inimene teadnud sellest midagi. Ümberlindistusi tegid kõik.

Nagu aru saan, saadetakse sulle peale minu veel ajalehti jms. Ega kattumist pole, s.t. ega ma samu lehti ei saada? Aitäh pakkumise eest, aga "S&V" ja isegi "Nõuk.Naise" saime järgmiseks aastaks tellitud. Ka NH ja "Õhtulehe", aga "Spordilehte" mitte, nii et seda tuleb sul kelleltki teiselt hankida.

Tööl tegemist palju. Meil käib 1-2 korda kuus koos džässikohvik. Hakkasin selle õhtutest saateid tegema. See nõuab aga aega, peale selle veel muidki džässi saateid, sest muidu keegi neid nagu eriti ei tee. Aga vaja ehk on. Kodus kah majaga tegemist, kuigi poisi saime lasteaeda. See hõlbustas asju märgatavalt. Käib seal väga meelsasti.

Pilt Manjana blogist. Lisaks kirjastusele "Rahva Raamat" asus hoones teisigi kirjastusi. Üks neist kirjastus "Valgus", mille välja antud õpikute järgi õppisid sajad tuhanded nõukogude Eesti lapsed. Sellel kirjastusel oli hooones oma (ametkondlik) kohvik. Seal toimusidki tollal alla kolmekümnese energilise Toivo Tuberiku eestvedamisel džässikohviku õhtud

Sul ikka nende tõbedega veab. Pead vist ikka siia tagasi tulema - siin vast ravitakse sind veel enne surma terveks. Kaua sul veel jäänud olla? Vaevalt sulle enne ärasõitu lehepaki teele panen, aga peale tagasitulekut kindlasti.

Pea vastu!

M.

Valimisjärgne õiendus ja spikker saastatöösturile

Kirjutasin Vakra plagiaadist. Valimistulemusi vaadates arvasin esimese hooga, et panin ikka kõvasti puusse. Asjatundjad on ju nüüd ikkagi kommenteerinud, et sotside valimiskaotuse üheks põhjuseks oli (ajastatud) Vakra skandaal. Pean tuhka pähe raputades tunnistama, et õigel ajal loo avaldanud ajakirjanik siiski küll teadis, mida ta tegi. Samas aga valimistulemuse olulise mõjutajana seda ülitähtsustada ei tohiks. Jah, võrreldes eelmise Riigikogu hääletamisega kaotas Rainer Vakra 65% iskuhäältest. Aga see polnud mingi erand selles erakonnas. Võrreldes eelmiste valimistega kaotas Tanel Talve lausa 93% valijatest, Kalvi Kõva 70%, välisminister Sven Mikser 66%, Ivari Padar 64% ja Riigikogu esimehe Eiki Nestori poolt hääletas 60% vähem valijaid. Seega sotsiaaldemokraatide valimiskaotuse olulised põhjused on mujal.

1. Elutarkus ütleb, et kui kellelgi on probleeme alkoholiga, siis reeglina see hästi ei lõppe. Koalitsioonipartnerid mängisid oma ühise aktsiisiotsusega sotsiaaldemokraadid osavalt nurka. Rahvale jäeti mulje, et ainult sotsidel on viinaviga küljes.

2. Sotside juhtmotiiv oli ja on väärtused. Kampaania ajal rääkisid nad nendest palju ja innustatult. Valitsedes on nad viinud oma ideoloogilisi väärtusi ka ellu. Viimase nelja aasta jooksul tõusis esile ka üks teine erakond, kes jutustab väärtustest. Samadest asjadest, kuid hoopis vastupidiselt.

Nendel valimistel hääletas osa rahvast väärtuspõhiselt. Pole tähtis milliseid väärtusi mina personaalselt hindan. Kogu mu jutt on pigem sellest, et Vakra juhtum ei otsustanud mängu tulemust.

Aga nüüd siis spikrist töösturitele. Traditsiooniliselt valisin oma ringkonna noorima kandidaadi poolt. Seekord sattus see noor inimene olevat roheliste nimekirjas. Erakond sisse ei pääsenud ja seega järgneva nelja aasta jooksul ei saa keegi mind süüdistada, et mina olen kuidagi osaline kui riigiajades midagi mäda on. Teemaparteina näitasid rohelised debattides üles asjatundlikkust oma valdkonnas, kuid ülejäänud eluvaldkondades oli kohati piinlikku ebakompetentsust. Mälusopist tuli esile pilt mineviku poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi eksamitelt, kus mistahes eksamipileti puhul veeretasid jutu sellele vähesele, mida viitsisid paar lehekülge enne lugeda, kinnitasid oma juttu mõne Lenini tsitaadiga ja hea tulemus oligi käes. Poliitikas see reeglina ei tööta või toimib vaid erakordsete isikute puhul. Ületamatu oli selles vana Edgar, kes mistahes küsimuse peale rääkis alati seda juttu, mida ta parasjagu tahtis rääkida. Hiigelaegadel oli ta selles briljantne, karjääri lõpusirgel lõbusalt koomiline.

Rohelised räägivad samuti väärtustest. Aga ühiskonda see eriti ei huvita. Avalikult oleme me muidugi kõik suured puudekallistajad - teisiti ju ei sobi, pole sünnis. Salajasel hääletusel saame aga pikalt saata kõik need meie välised poosid kliimasoojenemise, röövmetsanduse, energiamahuka tootmise, poosetavalt maheda ja hirmkalli mahetoidu suhtes ning mis need muud roheliste programmilised leivanumbrid ongi, millega nood Toompeale tahavad pääseda. Inimesi kõnetavad argised lubadused, asisemad ja käegakatsutavamad asjad kui need väärtused:

Hiite kuvavõistluse võidutöö, autor Martin Mark

Rohelised said kõige suurema toetuse Tallinnas ja Tartus. Seega loll on see, kes oma miljardieurose tselluloositehase tahab paigutada nende linnade külje alla. Kahtlase keskkonnamõjuga tööstuse asukoha valikul on alati mingi käputäis lärmakaid kohalikke. Seega tuleb sellise tööstuse rajamisel valida piirkond, kus kõige vähem hinnatakse rohelisi väärtusi. Ilma suurema mokakobinata saab tööstuse paigutada muidugi Narva linna (roheliste toetus 0,4% hääletanutest). Valga on samuti hea koht (0,69%). Aga head kohad on ka Mulgi vald (0,68%), Lüganuse (0,69%) ja lõpuks Alutaguse vald (0,70%) oma ürgmetsadega. Kohalikele pisut präänikut, kasvõi elanike-kinnistuomanike igaaastane maamaks. Pisut määrimist vallavalitsuses ja tehased las kerkivad. Need 10-20 kohalikku rohelist ei tohiks olla mõni suur mõis. Enne ikka präänik ja määrimine ja las alles siis tulevad need mõned protestijad.

Muuseas, fosforiit ootab kaevandamist. Lüganuse juures võiks hakata varsti sonkima. Lihtsalt lubadusi tuleb anda, need müüvad, sott sinna-sott tänna. Sest need ajad vaevalt, et kunagi tagasi tulevad - iseseisvus juba ammu käes.

Juhan Aare erakogust

Kirjad leerivennale 13.

6. november 1983

Tervisi siis jälle pika aja tagant!

Sain sinult hiljuti kirja kahe ümbriku peale. Kiirustan kohe vastama, sest varsti pole jälle võimalik kirjutada. Peale pühi nimelt sõidan Tartu sessile. Hakkasin, näe, vanas eas veel tarkust taga nõudma ja astusin Tartusse ajakirjanduse kaugüliõpilaseks. 4 aastat hooleta. Tea, kas sellest erilist tolku on, aga teatavat abi oma ajakirjandustegevusele sellest loodan. On lihtsalt mõned spetsiifilised küsimused, mida sel kombel kõige lihtsamini selgeks saab. Pluss veel igasugused sidemed ja uute inimestega läbikäimise võimalus. Eks paista. 11.-17. november on esimene sess. Eksameid küll pole, ainult loengud, aga eks neidki huvi paku. 17. nov. on Tartus džässikontsert, selle järel sõidan kohe Leningradi festivalile "Sügisrütmid".

Sügisrütmid-83 kontserditest ilmus mõni aasta hiljem kaks fantastilise helikvaliteediga plaati, kus muuseas ka Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsalu kontsertsalvestus on peal

Eks sealtki saa saatematerjali, mille vormistamine muidugi omakorda aega nõuab, nii et novembri lõpuni on tegevus kindlustatud. "S&V" lubas sealt jutu kah sisse võtta. Tundub mulle, et džässist peab ajakirjandus pidevalt juttu tegema, et ei tekiks enam võimalust see aastateks maha matta. Pillimehed reageerisid mu möödunud hooaja kirjutistele NH-s küll meeldivalt. Seegi kena, omast kohast asja ette. Katsun sel suunal jätkata, kuigi sellel hooajal NH keeldus džässitemaatikat avaldamast. Neil tähtsamaidki asju. S&V ja TMK on aga seni veel soodsal positsioonil.

Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu häälekandja "Noorte Hääl" toimetajaks oli lühikest aega (1981-82) Enn Siimer, kultuurihuvidega inimene, kelle ajal avaldati ka džässitemaatikat. Tema järglane, kes tõmbas pidurit džässiteemadele, oli Toivo Aare (1982-89), kelle Tartu Ülikooli diplomitöö teemaks oli "Mõningaid küsimusi välismaise raadiopropaganda teooriast". Oma viimasel eluaastal töötas 55 aastane Toivo ajalehe "Videvik" korrespondendina. Toivo Aare läks teadmata põhjustel vabasurma 1999. aastal.

Kuule - mul on sulle tungiv palve: palun ära šokeeri mind sellega, et kleebid ümbrikule -.50 ja -.25 kataloogihindadega marke. Kui sul neid veel on ja sul targemat nendega teha pole, saada mulle, saadan sulle aktuaalsemaid kirjale kõlblikke marke vastu. See on lihtsalt kole.

Margikogumine on investeering. Selle kirja kirjutamise aastal, 1983, lasti massitiraažis välja postmark esimese naiskosmonaudi lennu kahekümnendaks aastapäevaks - ploki hind oli tollal postkontoris .-80 kopikat. Üksiku margina võib seda internetipoodides leida täna hinnaga 1-2 dollarit. Perforeerimata margiplokkina teatakse neid säilinuna olevat vaid kuus eksemplari. Üks nendest vahetas oksjonil omanikku, müüduna 97750 dollari eest.

(järgneb)