Teetööline

Selle tööga, mida siin videos näidatakse, olen tuttav. Kunagi nooruses olin teetööline. Mõnikord tuli ka äravajunud kaevuluuke tõsta. See töökoht oli üks vähestest võimalustest saada oma perele korter väljaspool järjekorda. Minu kaasaegsed mäletavad küll, kuidas nende korterijärjekordadega tollal oli. Mul oli siis kaks väikest last ja endastmõistetavalt oli minu kohus perele omaette elamine kindlustada. Korteri sain pooleteist aastaga, teetööline pidin olema aga mitmeid aastaid rohkem, selline oli leping. Mingi seljavalu sain ka kogu eluks kaasa. Kuuekümne kilose kiluna polnud see töö päris minu jaoks. Aga tegelikult oli ikkagi tore, see töö ja korter.

 

Vaatasin hiljuti maakonnalinnas, et ega kaevuluukide tõstmises pole aastakümnetega midagi muutunud. Sama karvased mehed, määrdunud roobad, suruõhuhaamrid, segu ja muidugi musklite mäng. Seetõttu on ilmne, et see video on "pesupulbri" reklaam või muidu muinasjutt. Ja ega meil sellise pisikese vajumisega kaeve nüüd küll keegi torkima ei hakka. Või äkki mujal käibki see niimoodi.
 

Ajakirjanduse õppejõud

Mul on omad argumendid, miks ma ei pea Presidendist ja tema abikaasast lugu. Kuid see, mis täna meedias perekond Ilvese eraelu lahates toimub ja eriti, kuidas seda tehakse, see annab iseloomustuse kogu ülikooli ajakirjanduskateedri viimase veerandsaja aasta tegevuse resultaadile. Vilistlased väärivad oma õppejõude.

Alandatud mehed

Ma ei tea miks, kuid viimastel kuudel olen lugenud palju vägivallast. Olen keskendunud just meeste vastu suunatud vägivallale. Kinnitan, et siin pole midagi isiklikku - naine mind ei peksa ega sõima, seksuaalselt ei ahista. Mul ei olegi naist. Naudin hoopis üksindust ja mälestusi ajast kui olin "kõva naistemees". Ise seletan oma huvi teema vastu sellega, et ei oska siiani defineerida meheks olemist. Eriti muutunud, massiivselt propageeritavas soorollideta ajas. Ma ei taha vaatamata kõigele tunnistada moodsate inimeste arvamust, et kaasaegne ühiskond hakkabki elama selliselt, et pole Meest ega Naist, pole Isa ega Ema. Seejuures toonitan, et minu maailmapilti ei kuulu kivistunult need eelmise sajandi algupoolel kehtinud arusaamad mehe ja naise rollidest. Ma otsin vastust, seni tulutult, sellele, kuidas kaasaegses maailmas iseenesest mõistetava võrdõiguslikkuse juures säilitada mehelikkus ja naiselikkus, kuidas poistest kasvatada mehi ja tüdrukutest naisi. 

 

Huvi vägivalla vastu sai alguse ehk sellest, et suve alguses olid noored inimesed läbisõidul. Selline meeste kamp. Üleüldine teema oli üks nende hulgast. Ta sai oma naiselt peksa. Mees kutsus politsei. Kuigi poisil oli verd ja sinikaid ning kriimustusi, pani politsei hoopis mehe alkomeetrisse puhuma. Aparaat näitas mingit 0,01 - tüli sai alguse kui mehel õllepudel lahti oli. Politsei soovitas mitte enam naabreid oma lärmamisega segada ja noortel leppida. Lõpptulemusena võttis naine lapse ja tõmbas uttu lisades ultimaatumina, et mees näeb oma last alles siis kui maksab palju rahatähti. Tänaseks elavad jälle koos ja häda pole midagi.

 

Minu poolt loetud materjal on murdosa internetis avaldatud uurimustest. Vaatamata sellele, et lisaks emakeelele olen suuteline lugema ka mõnes võõrkeeles. Ma ei kujutanud ette, et meeste vastu suunatud vägivald on sedavõrd ulatuslik. Mitte ainult vaimne vägivald, mida ka teadlased raskustega defineerivad. Aga ka füüsiline vägivald paarissuhetes, kannatajaks mees, ei ole mingi haruldus. Ning täiesti eraldi teemana lisandub seksuaalne ahistamine ja otsene seksuaalne vägivald valdavalt poisieas (vanematena me reeglina ei tea, mis asjad meie poegadega on juhtunud) aga ka täiskasvanud meeste vastu suunatud seksuaalse enesemääramise rikkumine.

 

Urimusi on palju, kirjutatud on palju, kuid kogu selle teadmisega ei osata midagi peale hakata. Ei meesohvrid ise, võim ega ühiskond tervikuna. Kogu aur läheb naiste vastu suunatud vägivalla ennetamisele. Sest tõsi see on, et naised kannatavad vägivalla all rohkem, eriti füüsilise ja seksuaalse võimutsemise ohvritena. Me võime olla oma vaadetes kuitahes "progressiivsed", jahuda lõpmatuseni sellest, et pole Meest ega Naist, vaid on Inimene. Kui aga asi puudutab mehe alandamist - vägivald ongi alandamine, käivitub meis topeltmoraal: see pole ju mingi mees, vaid möku, kes laseb ennast togida. Mida rohkem alandatuid, seda vähem Mehi ja Naisi.

 

Debiilne blogija

Kunagi oli mul tuttav. Siis kui maid ja metsi tagastati ostis ta ühe mehe käest pisikese tükikese maad. Tallinna piirile, oja kaldale. Selline idülliline paik. Tellis oskajate meeste käest palkmajakese, mis maksis hulga raha, vedas elektrit ning tegi veevärki. Hakkas tarekeses elama. Kümme aastat hiljem olid juba kõik naaberpõllud ja -võsad arendajate käes, kes hoogsalt nuf-nuf majasid kokku panid. Nüüd on tuttav oma palkmajaga nagu loll keset pappmajade linna. Kuigi mitu korda üritanud, kuid lahti ta sellest ei saa.

Pisut aega on tekkinud, et arvutit näppida. Blogipuu on vallutanud turustajad, kes kopikate eest kiidavad kaltse ja mökse. Lisaks kaupade ja teenuste reklaamtekstidele püüab lugejaid mingi majandusleht, kes suunab kergeuskilku oma portaali. Ju siis pole professionaalsetel ajakirjanikel enam lugejaid. Käib üleüldine raha järgi lõhnav klikivõistlus. Sirvisin iseenda blogi. Tunnen ennast debiilikuna oma naiivsete mõtete, üleelamiste, rõõmudemurede ja heietustega. Aga ma siiski ei lõpeta.

Kooseluseadus

Mul ei ole selle seaduse vastu midagi. Pärast seda kui eelnõu läbi lugesin. Tundub, et enamus sõnavõtjatest pole seda lugenud, kuigi kirglikult kommenteerivad, poolt ja vastu. Liialt rõhutatakse seda homoasjandust, adumata peamist. Ma ei tea, miks inimesed ei taha enam abielluda. Elatakse lihtsalt koos ja ühes oma lastega. Nendele lastele lisaks veelgi lapsi - kärgpered. Pakutav seaduseelnõu proovib reguleerida sellist kooselu, eelkõige varalisi suhteid, lisaks määratleb kooselavate õigusi ja kohustusi. Kui enamus paaridest elaksid abielu, siis poleks vajagi seda seadust. Paraku enamus meist eelistab "vabaabielu" ning seadusandja proovib elule järgi jõuda.

 

Ometi leidub inimesi, kellele abielu sõlmimine on oluline. Kelle jaoks on see tõekspidamine ja... seletamatu elu põhiväärtus? Ma jagan seda tõekspidamist, kuid tõden reaalsust, paratamatuse ja kahetsusega, et hetkel on ühiskonna väärtushinnangutes teised prioriteedid. Tahaksin minagi kaitsta traditsioonilist peret, kuid mitte sellise agressiivsusega nagu üks pere- ja sõpruskond seda teeb.

 

Abielu on väärtus. Kui me vaid oskaksime seda hoida ja hinnata. Minul see ei õnnestunud. Korduvalt.

 

Rowden Go abiellus kümme tundi enne surma oma lapse emaga. Tema mõistis, mis on abielu.

Iseloomuga pakud

No üldse pole aega! Teed ühte ja toimetad teist ning juba ongi õhtu. Interneti lugemiseks jäävad mõned varahommikused, õigem vist öelda öised tunnid ja mingi juhuslikult nihverdatud hetk päeval. Selline nagu praegu. Ja seejuuures ei tee ma mingit palgatööd. See koduvärk võtab kogu aja. Kas niisugusel elul on mõtet? Kindlasti - tegemised pakuvad endale rõõmu ja ma ei tee asju selle pärast, et peab. Palgatöö tegemine on "peab". Selline elustiili küsimus.

 

Jonnakad pakud sattusid ette. Lähinaabruses oleva 70+ vanaproua suvekodus murdus ühe põlispuu haru. Proua on lesk ja lapsi pole. Murdunud puu keset õue pani naise ahastama. Küsis mult kartlikult, et äkki... Sedasi, et puud võta endale, peaasi kui õu puhtaks saaks. Ei hakanud talle seletama, et kopsuta on see mulle ehk veidi üle jõu käiv.

Suurem jagu on nüüd minu puukuuris. Lõhkumise "magustoiduks" jätsin selle igivana pärna tüvepoolsed jändrikud. Juba nende oma õuele saamine oli üksinda üks suur punnitamine. Lõhkumisest rääkimata. Ega nendest lolli ja toore jõuga jagu ei saa. Rohkem mõistusega töö, kuhu sihtida ja kuidas sättida. Aga eks ka jõudu kuluks pisut rohkem ära, et asjaga ühele poole saada. Või mis tühja, jõudu veel jätkub, aga hapnikuga on raskusi. Selle pärna teine haru koos tüvega jääb ootama oma loomulikku lõppu. Tüvi ise ju kaks korda jämedam kui need pakud, millega praegu jändan. Paarkümmend aastat tagasi poleks see mingi probleem olnud. Kurat seda tervist küll!

 

Tolerantne Eurovision

Hilinemisega. Sellel aastal Eurovisiooni ei vaadanud. Proovin oma õuetöödega järje peal olla. Võidulaulu olen ainult kuulanud. Otsepilti siis ei vaadanud ja ka salvestust pole näinud. Kuulmise põhjal on võidulaul minu jaoks muusikaliselt keskpärane ja laulja häälematerjal tavaline. Meediapealkirjadest jäi kõlama seevastu selgitusena, et võitis tolerantsus. Olgu pealegi, mis mul sellest.